Kust lähevad piirid

Olen isekeskis mõelnud ja sõpradelt küsinud, et kust jooksevad piirid interneti suhtluskeskondades? Näiteks Facebook. FBs on võimalus kaevata kommentaaride või arvamuste kohta, mille puhul tunnen, et need ründavad mind või on kuidagi ebasündsad. Heal juhul võetakse kommentaar maha, halvemal juhul kustutatakse inimese konto. Esialgu tundub täiesti normaalne.

FBs on automaatsed süsteemid, mis blokivad mõneks ajaks konto spämmimise välitmiseks, nendega reeglina probleemi pole. Küll aga administraatorid. Võtame näiteks juhtumi kus kritiseerin mõnda poliitikut või valitsuse tehtud otsust. Kellelegi ei meeldi see ja ta palub kande kustutada. Admin teebki seda. Kuid millest lähtub admin kustutamise otsuse tegemisel? Tema on ju ka inimene, tal on ka vaated ning nii võib juhtuda, et teatud arvamust polegi võimalik FBs avaldada.

Saan aru, et FB tegemistesse ei tohiks sekkuda, kuna liitumine sellega on vabatahtlik ja tegemist ühe ettevõtte äriprojektiga. Kui aga 1/3 eestlastest selles keskkonnas tegutseb ja seal ennast väljendab, siis on tegemist juba avaliku arvamusplatsiga. Kas ja kui palju peaks seaduste tasandil FB taolistele keskkondadele ette kirjutama ning mida?

Ma ei ole päris kindel, et on võimalik piisavalt täpselt sõnastada mis on kellegi solvamine või kuidas admin mõnel juhul käituma peaks. Võibolla tuleks otsuse langetamise õigus adminile alles jätta kuid luua võimalus kergeks vaidlustamiseks ning karmistada suhtluskeskkonnale esitatavaid nõudeid kannete kustutamisel, et enne igat kustutamist seda tõsiselt kaalutaks.

Lühinägelike valimisotsuste tulemus

Esitan nägemuse erakondade rahastamisest, mis on kantud viimaste kuude sündmustest. Veidi ennast kiitev ning tugineb tõdemusele, et poliitikas ei tea kunagi mis homme juhtuda võib.

IRL on viimastel valimistel lähtunud põhimõttest, et mida rohkem pappi, seda parem tulemus. Tõesti, lühiajaliselt on väike efekt ka olnud. Sellise käitumise tulemusena vallandasid nad suvel aga enamuse oma kontori töötajatest ning lükkasid müüki isegi erakonna kontori. Osaliselt raha puudumisest põhjustatud sisemiste konfliktide hind on valimistel ühtse näo puudumine (3-4 esinumbrit selle asemel), logisev valimisprogramm ning odav ja inimesi rumalateks pidav valimisreklaam. Arvan, et need valimised panevad kõva mataka ära.

Mida pole on aga Keskerakonna valimisreklaamid. Ei olnud neid eriti tänaval ja ei ole neid seni ei telekas, ajalehtedes ega raadios kohanud. Selle taga paistab olevat tohutu rahanälg, teatavasti on 30 miljoni krooni suurune võlg kaasa toonud olukorra, kus kesikute lubadus enam ei maksa. Vaja on ettemaksu. Raha aga ei tundu üldse olevat. Kuhu selliste võlgadega välja jõutakse ning kaua Savisaar veel esimees on, ei tea, kuid jätkusuutlikku ja riigi jaoks turvalist poliitikat nii teha pole võimalik.

Sotsid on ka kulutanud, kuid alati mitu korda vähem kui IRL ja mitmeid kordi vähem kui kaks suurparteid. Reformierakond seevastu naudib eriti head positsiooni. Suurima erakonnana Riigikogus on nende riigi poolne toetus üsna kopsakas, lisaks sellele toetavad paljud ärimehed valitsuserakonda suurte summadega. Probleeme pole.

Päästerõngas - valimisseaduse muudatus

Kõik see võlgu võtmine ja Reformi hea ning muretu priiskav elu võib viia aga selleni, et seni valimiskulutustele piiri seadmise vastu olnud IRL ja Keskerakond võivad enese päästmiseks ning Reformile matsu panemiseks SDE mõttega kaasa tulla. Valimiskampaaniatele 5-10 miljoni krooni suuruse ülempiiri seadmine tähendaks, et Reformierakonnal tuleb kampaaniakulutusi kärpida 20-30 miljonit. Mõnel teisel erakonnal aga üldse mitte, pigem on isegi tõstmise ruumi. See muudaks erakonnad palju võrdsemaks ning mängiks ümber senised valimistulemused.

Eesti uue tulemise võti on Eesti inimvara..

Öelge kui ma eksin, kuid mulle tundub, et sellel korral on SDE valimisreklaamid sisu täis.

Õppelaenud jäävad ikkagi hüvitamata

Täna pettusid paljud meie seadusandjates. Nimelt oli tuhandetel noortel inimestel lootus, et 2009. aastal mõned päevad ette teatatud õppelaenude hüvitamine taastatakse. Kuid ei. IRL ja Reformierakond hääletasid eelnõu maha.

Kahju. Tõesti kahju nendest tudengitest kes siiralt lootsid ja uskusid. Valitsus teeb JOKKi. Juriidilise õigustatud ootuse asemel on moraalne ootus. Pangad ja valitsusasutused reklaamisid tagasimakse võimalusi, laps planeeriti selle teadmisega ja keegi ei osanud taibata, et oleks pidanud plaani notari juures kinnitama.

Õppelaen puudutab ainult tudengeid, kuid põhimõte kuidas soodustused mõnepäevase etteteatamisega kaotati, puudutab tegelikult kõiki. Tegemist on räige õigusriigi printsiipide rikkumisega. Isegi seda ei julgenud keegi täna tunnistada!

Veidi meeleavaldunud päevast

Kuna seadus hääletati maha, siis sellest pikemalt ei seleta. Keskendun sõnavõttudele ja turvameestele.

Kui olime välja jaganud plakatid millel igal toetuste kaotamise poolt hääletanud riigikogulase nimi ja lause "ma jälgin sind", siis lendasid kohale turvad ja käskisid need ära panna. Viidati Riigikogu kodu- ja töökorrale. Vaatasin nüüd järgi. Mitte midagi pole selle kohta seal kirjas. Igal juhul käituti üliõpilastega inetult. Kui keegi rõdu uksest väljus, et kas telefoniga rääkida või kergendamiskohta külastada, küsiti ründaval ja süüdistaval toonil, et kuhu lähed. Enamus pidid oma plaani katki jätma.

See mis saalis toimus oli veel huvitavam. Nimelt mõni mees suutis seal ennast ikka täitsa täis teha. Reformierakondlane Helmer Jõigist on mul isegi kahju. Ta kandis ette kultuurikomisjoni arvamuse ning püüdis meeleheitlikult kõrvale põigelda küsimusest, kus paluti tal nimetada nende riigikogulaste nimed, kes komisjonis eelnõu vastu olid. Vastused olid lõpuks juba halenaljakad. Mis sa kardad, kõik nagunii teavad kes vastu ja kes poolt olid!

Sportlane Erki Nool ei jätnud ka terava pliiatsi muljet, küsis miks Karel Rüütli ei tegele Tallinna Tehnikaülikooli parkimismurega.

Igor Gräzin aga tegi ettepaneku üliõpilased välja visata kuna väikeste laste mõningased hääled häirisid tema töö tegemist. Tundub avatud riigivalitsemine olevat!

Mari Ann Kelam aga ei teadnudki, et kõrgharidus on inimõigus ja heitis ette Karel Rüütlile selle mainimist oma sõnavõtus (mitmes EU dokumendis on see aga just nii kirjas).

Midagi oli head ka. Kui tavaliselt oleks see eelnõu maha hääletatud 15 minutiga, siis tänu üliõpilaste kohalolule kestis arutelu 1,5 h. Hea, et enne valimisi said ka mõned töö tegemise maitse suhu!

Nii need asjad käivadki.

Südamelähedane Riigikogu valimistel

Pühapäeval kinnitas Sotsiaaldemokraatliku erakonna valimiskogu kandidaatide nimekirja ja valimisprogrammi. Kirjutan mõelmast, eelkõige sellest mis minuga seotud.

6. märtsil on kõigil Pirita, Kesklinna ja Lasnamäe elanikel võimalik anda hääl minu toetuseks. Sebisin end sotside nimekirjas numbriks 12, kahjuks numbriks 13 ei õnnestunud saada. Erakonna üldises nimekirjas paigutusin loosi tahtel numbriks 77, seega on mul võimalus kompenatsiooni mandaadi alusel Riigikogu liikmeks pääseda, kui sotsid peaks 77 kohta saama.

Nüüd aga valimisprogrammi lubadustest mille olemasolu eest programmis rohkemal või vähemal määral hea seisin.

Haridusvaldkonnas pole mingi uudis, et meie soov on pakkuda tasuta kõrgharidust kõigile võimekatele, st neile, kes lävendi (eeldusel, et need veidi ikka tõusevad) ületavad.

Kuna SDEs on palju endiseid üliõpilasesindajaid, siis jätkame võitlust selle nimel, et tudengite õppetoetuste süsteem saaks lõpuks ometi vajadusepõhine 130 eurot kuus ning parimatele stippi 65 eurot. Ning üks häbematu tegu riigi poolt üliõpilaste, eriti veel noorte emade ees tuleb heastada. Kindlasti taastame õppelaenude hüvitamise, seda vähemalt neile, kellel selleks meie arvates õigustatud ootus oli (erineb valitsuse arvamusest, et kellelgi seda juriidiliselt ei olnudki).

Olles ise KÜSKi nõukogus veel viimaseid päevi tean, kui palju KÜSK mõne aastaga Eesti kodanikuühiskonda on panustanud (Teeme Ära, Community tools, petitsioon.ee jne) ning seetõttu oleme EMSLiga ühel arvamusel ja soovime KÜSKi eelarve kahekordistada.

Seoses õppelaenude kustutamise äkilise kaotamisega tekkis Eesti Üliõpilaskondade Liidul vajadus tudengite õiguste kaitsmiseks kohtusse pöörduda, kuid seda kahjuks meie seadus ei võimalda. Sellepärast toetame ideed anda eestkosteorganisatsioonidele võimaluse oma liikmete õiguste kaitsmiseks kohtusse pöörduda.

Need on kõige südamelähedasemad ning konkreetsemad lubadused minu jaoks. On veel teisi, kuid arvan, et siia ümber trükituna pole seda pooltki nii mõnus lugeda kui otse programmist.

Pirital kipub kitsaks minema, kuid mitte ilma võitluseta!

Kuigi lubasin, et enne kui uus blogi kujundus valmis pole, ei kirjuta siia midagi, teen seda ikka. Ei kannata enam oodata.

Taaskord on põhjust rõõmustamiseks ja kurvastamiseks. Iga kord kui mõni aktsioon tuleb, rõõmustan petitsioon.ee lehe üle, mille loomisele KÜSKiga kaasa aitasime ning ühenduste, kes seda kasutavad.

Sellel korral siis Pirita kodanikuühendused, kes võitlevad oma aastatepikkust võitlust kavandatavate elumajade vastu Pirita randa TOPi juurde. Kui varasemalt oli plaanis ka puhkeala, siis nüüd on see ununenud ja tegemist tavalise kinnisvaraprojektiga. Ma ei mõista selle projektist tulevat kasu linnaelanikele. Pigem võiks tegeleda hoopis Pirita jahisadama küsimusega, et kuidas seda laiendada ja nii turiste ja raha vastu võtta. Ja üldse! Vanasti elasid vaesed inimesed rannas, seal on külmad ja suured tuuled.

Väike lõik ka siia ning täpsemalt saate lugeda ja loomulikult ka oma toetusallkirja anda

...Leiame, et TOPist kesklinna poole jääval alal on kortermajade ehitamine põhjendamatu ning vastuolus Tallinna strateegiliste arengukavade ja visioonidega Tallinnast kui merelinnast, piirates samaaegselt ka piki Tallinna rannajoont kulgeva rannapromenaadi visiooni realiseerimist. Tallinna linna omapära tuleneb eelkõige linna atraktiivsest asendist, s.o paiknemisest Tallinna lahe kaldal. Omakorda Pirita on armastatud aastaringse puhkuse ja vaba aja veetmise piirkond kõigile tallinlastele. Pirita üldkasutatavatel rekreatsioonialadel on kõrge kasutusintensiivsus, samas toimub tänu elamualade lisandumisele selliste alade pidev vähenemine. Senine Piritale iseloomulik rekreatiivse elukeskkonnaga seotud imago kadumine on ohtlik, kuid veelgi ohtlikum on elamuarenduse kasv väärtuslike linnakujunduslike tegurite arvelt Tallinnale tervikuna.

Ehitusõiguse kavandamine tundlikele aladele peab olema põhjendatud ning võimalik vaid juhul, kui asukoha eripärast tulenevad väärtused on asendatavad. Leiame, et Pirita teega külgnev ja merega piirnev TOP-i esine maa-ala tuleb säilitada Tallinna rohevõrgustiku osana ning arvestada vanalinna muinsuskaitseala põhimäärusest tulenevate piirangutega seotud eesmärke.

Toetame TOPi lähialal selliseid planeeringulahendusi, mis tagavad Tallinnale kui merelinnale iseloomuliku ja Pirita looduslikule eripärale tugineva ilme, luues ühtlasi atraktiivse turismi-, kultuuri- ja puhkepiirkonna, kus on loodud võimalused aastaringseks tervisespordiks ja töövõimet taastavaks virgestuseks kõigil Tallinna elanikel. Sellisteks väärtusteks on muuhulgas planeeritava ala geograafiline asend ja vahetu külgnemine Tallinna lahega koos sellest tulenevate eriomaste ja asendamatute vaadetega merele ja Tallinna siluetile, samuti Tallinna lahe kaugvaadeldavus mööda pikka vaatetrajektoori kuni linnaosa piirini Meriväljal. Need on väärtused, mida saab eksponeerida meie linna ja riigi külalisele ning mis omavad olulist tähendust turismispotensiaali arendamiseks...

Haridus ei ole ainult üksikisiku vaid terve ühiskonna hüve!

Kui Tõnis Lukas tuli välja ideega tasuta kõrgharidusest, tundus see kohe kahtlane, kuid ma ei suutnud välja mõelda kus see vigur peitub. Mäletan, et enne 2007 aasta Riigikogu valimisi kohtus Eesti Üliõpilaskondade Liit Resbublica juhtidega. Olin tookord kaasas ja Teisel pool lauda istunud Parts ja Veskimägi tegid väga hästi selgeks, et tasuta kõrgharidust nad EI POOLDA kunagi. Tookord olid neil haridussamba mõtted ja plaan, et kõik tudengid peavad maksma. Selle olin ka Lukase mõtte osas skeptiline.

Täna, kui juba mitu head hetke oli Lukas omale tasuta hariduse teemat kinnistada suutnud, avaldas ta tegeliku plaani. Mõte, et algul on ülikool kõigile tasuline ning hiljem maksavad oma õppekulud kinni need, kes teenivad kahekordset või suuremat keskmist palka ei ole Eesti üliõpilasesindajatele võõras. Põhimõtteliselt võib nõustuda Üliõpilaskondade Liidu juhatuse liikme Eimar Veldre väitega, et tegemist oleks astmelise tulumaksuga. Ainult, et ei maksustata mitte jõukaid, vaid neid kes ülikoolis on käinud. Ülejäänud hästi teenivad inimesed koormist kandma ei pea.

Tegemist on põhimõttelise küsimusega, kas haridus on iga inimese enda hüve või on see riigile vajalik. Leian, et haritud inimesed on riigi, st meie kõigi ühine eesmärk ning seega peaks kõik maksumaksjad ühiselt ka sellesse panustama, mitte ei ole mõtet karistada neid kes otsustasid kõrgkooli minna.

Samuti ei taha ma uskuda, et see süsteem tooks oluliselt kõrgharidusse raha juurde. Palju meil suurepalgalisi eksüliõpilasi on? Oletame, et 1/3, võib isegi 1/2 võtta. See tähendab, et poolte hariduskulud katab riik ja raha tulevikus tagasi ei saa. Sisuliselt täpselt sama tulemus mis praegu (pooled maksavad, pooled mitte). Olgu, arvestame, et üliõpilasi jääb poole vähemaks, see tähendab, et ka riigi kulud vähenevad ning ühtlasi saadavad tulud. Ikkagi tuleb võit üpris minimaalne ja raha juurde toomise argument ei päde.
Pigem seab see süsteem raskemasse olukorda teatud grupi oma elu alustavaid noori inimesi nagu seda teeb praegu õppelaen, mis tuleb tagasi maksta kasvatades last ja soetades kodu.

Väärtuste küsimus, mis muud!