Meeleavalduse korraldamisel on kolm olulist osa. Esiteks tuleb luua vastav õhkkond ja avalik arvamus, mis toetab sinu protestiaktsiooni, see tagab inimeste kohaletuleku. Seda polnud korraldajatel seekord vaja teha, kõik vajalik oli olemas.
Teiseks tuleb põhjalikult planeerida ürituse toimumine. Mõlemas riigis toimusid rahulikud meeleavaldused, kuid teada tuntud tõde on see, et suure massi korral tuleb karta kõige hullemat. Nii oleks võinud läbi mõelda ka inimeste lahkumise. Eestil on hea näide võtta 2008. aasta öölaulupeost, kus lõpus muutus muusika järjest moodsamaks, mistõttu lahkusid inimesed vanusegruppide viisi järgemööda. Samasugune lähenemine oleks Lätis mõeldav olnud. Ürituse ühe osana oleks saanud planeerida sümboolsed tegevused kogunemiskohast eemal, mis oleks lõhkunud suure inimmassi ja andnud neile uue eesmärgi. Massid liiguvad liidrite järgi. Lätlased ajasid rahva kokku, keerasid üles ning jätsid ilma juhita.
Teine võimalus oleks olnud nö oma väikesed liidrid rahva sekka panna, kes juhiste järgi oleks ägedamatele kampadele ideid pakkunud.
Mis puudutab ürituse turvamist, siis siinkohal võiks ka etteheiteid teha. Kui korraldada sellise rahvamassiga sündmus pimedal ajal, on juba ette teada, et inimesed on palju julgemad ja altimad provokatsioonidega kaasa minema. Loomulikult ei oleks olnud mõeldav turvameeste armee, seda juba rahalistel põhjustel, kuid variante rahva ohjeldamiseks on palju erinevaid. Leedu õnneks õppis Läti kogemustest ja muretses turvamehi juurde.
Kolmandaks on väga oluline läbi mõelda, mis juhtub pärast. Päeva, nädala või kuu aja möödudes. Meile, rahvastele, kes paarkümmend aastat tagasi veel kõva häälega arvata ei tohtinud, on meeleavaldus tihti sündmuste tipp. Inimesed on harjunud, et pärast "lahingut" tuleb kas võit või kaotus. Edu on võimalik saavutada ka teiste variantidega, kuid hilisem tegevus peab olema läbi mõeldud.
Leedu meeleavalduse järgseid rüselusi Euroopa võrdluses pole mõtet tähele panna, kui välja arvata parlamendi hoone ründamine. Päevavalguses toimunud protestiaktsioon hoidis inimesi ohjes. Samuti olid leedukatest ründajad vanemad, st elukogenumad ja seega ka ettevaatlikumad.
Arvestades teiste Balti riikide olukorda, tuleb lihtsalt küsida, miks üldse oodati nii kaua? Igat väljaastumist tuleb tervitada. Balti riikidel on veel palju areneda, sest siin on meeleavaldusel nõukogude aegne maitse juures. See oleks justkui midagi riigi vastast. Tegelikult näitab see aga demokraatia taset, mis läänes on igapäevane ja normaalne.
0 comments:
Postitage kommentaar