Suur- Tallinna idee, millega kaotatakse linnaosad ning liidetakse Tallinnat ümbritsevad vallad, on näide sellest, kuidas enam ei mõelda isegi linna bürokraatlikule masinale, vaid ainult endale.
Miks arvatakse, et linnaosavanema asemele määratavad ametnikud on vähem kuulekamad linnavalitsusele? Pigem võib vastupidi olla, sest linnaosavanem tahab saada valituks ja selle nimel tuleb inimeste heaks midagi teha, isegi kui linnavalitus teisiti arvab. Kuid miks peaks ametnik oma töökohaga riskima hakkama?
Kui preagu on linnaosade juures halduskogud, siis uue süsteemi juures neid enam olla ei saa. Tõsi, nad võivad küll olla, kuid mingit mõju kohalike elanike heaolule neil olema ei saa. Kes halduskogu ees vastutada võiks? Ametnik see olla ei saa, linnavalitsus ammugi mitte.
Praegu tähendavad halduskogud seda, et erakondadest on rohkem inimesi linna juhtimisega seotud, mis omakorda vähendab võimu kuritarvitamist. Nüüd aga koonduks juhtimine veel kitsma ringi inimeste kätte.
Mis aga selle idee juures kõige kurvemaks teeb, on see, et räägitakse Keskerakonna soovist valimistel paremat tulemust saavutada (loomulikult on see ka nii, kuid esimese sammu tegid võimuerakonnad Toompealt). Paljud sotsioloogid ja politoloogid kritiseerivad praeguseid linnaosavanemaid ning halduskogusid, millel suurt otsustusvõimu ei ole (suurima linnaosade võimu piiranguga sai hakkama IRLi kunagine linnapea Jüri Mõis). Miks keegi aga ei mõtle poolpiduse süsteemi demokraatlikumaks muutmisele? Miks ei räägita sellest, mis linnaelanikele parim on? Usun, et kui anda halduskogudele suurem võim ning linnaosavanamaid hakata valima näiteks halduskogu poolt, on tegemist palju parema variandiga Tallinnast, kui see mis meil praegu on või see, mida luua tahetakse.
0 comments:
Postitage kommentaar