Kohal oli ca 300-400 inimest, esinesid Keskerakonna, Rahvaliidu, Sotside, Roheliste ja valitsuse esindajana IRList pärit põllumajandusminister. Igati väärikas hulk poliitikuid, mis tegelikult on tunnustus. Sellise erakondade esindajate arvukusega meenub esimesena ainult Gruusia toetuseks korraldatud miiting.
Meeleavaldus sai päris hea meediakajastuse, sest üritusel oli kõik mis meedia jaoks vaja. Olid prominentsed esinejad, atraktiivsust lisasid vanker ja loomad, rahvast oli piisavalt ning neil olid loosungid ja julgus kaasa elada. Meeleavaldusele endale paneksin hindeks tubli 4. Mis puudutab juba Anu Tootsi poolt kritiseeritud meediatööd ja lobi, siis siin on, mida arutada.
1. Konkreetne sõnum ja meediatöö. Hoolimata sellest, et meeleavalduse eestvedaja Jaan Sõrra rääkis kõikjal põhiprobleemist, kõlas täna mitmetes uudistes see, kui mitmeid sadu miljoneid põllumehed toetusena saavad. Jäi mulje, et kisatakse niisama. Siin oleks pidanud tegelema selgitustööga. Selleks oleks võinud põllumeestel olla inimene, kes tegeleb meediaga, jagab näiteks kronoloogiat- mida on teinud põllumehed ja mida valitsus. Sinna juurde veel põllumeeste nõudmised ja ongi kõrvaldatud võimalused, et uudiste toimetajad asju valesti tõlgendavad. Tagamaks, et kõik kohale tulnud korraldajatega ühte keelt räägiks, oleks tulnud iga natukese aja tagant lihtsalt ja lühidalt öelda, miks üritust korraldatakse.
2. Vastuolu selgitamine. Paar päeva enne meeleavaldust teatas Talupidajate Keskliit, et nemad aktsiooni ei toeta ning esitasid hulgaliselt fakte, miks ei tohiks põllumajandusministrit süüdistada. Siin oleks pidanud Põllumeeste Keskliit avalikkusele selgeks tegema, miks ühte kuulata ja teist mitte (seda küll tehti, kuid vähe). Igal juhul lõi talupidajate samm paljud kaardid juba segi.3. Kannatuste näitamine. Enne meeleavaldust oleks võinud rohkem näidata põllumehi kannatajatena tuues välja kõiksugu kurbi juhtumeid, kajastades läbirääkimisi ministeeriumi ja valitsusega, näidates põllumeeste häid ideid ja nende ideede kõrvale lükkamist poliitikute poolt. Lisaks veel neutraalsete arvamusliidrite avaldused ja ühiskond ning meedia oleks rohkem toetanud ning poliitikud seega rohkem kuulanud. Päris palju oli eelnevalt ka näha ja kuulda, selle eest kiidusõnad, kuid paljut oleks saanud veel teha.
Tänases Päevalehes väitis Anu Toots, et lihtsalt niisama meeleavaldust pole mõtet teha. 100% nõus!
Meeleavaldust korraldatakse järgmistes olukordades
- läbirääkimised osapoolte vahel on jooksnud ummikusse
- läbirääkimispositsioone on vaja parandada
- kiire vajadus reageerida valitsuse poliitikale (tähelepanu juhtimine/surve avaldamine)
Seega, meeleavaldust niisama ei tehta, selle ümber peab toimuma pidev lobistamine. Meeleavaldus on vahend eesmärgi saavutamiseks. Milline selle meeleavalduse peamine põhjus oli, ei oska öelda, kuid meedia põhjal tegi Toots järelduse, et lobitöö puudus. Mina siinkohal nii julge ei oleks. Eks seda näitavad lähipäevad kas ja kuidas edasi lobistatakse.
Toots väitis, et õiged meeleavaldused toimusid 1980ndate lõpul ja 1990ndate algul. Arvan, et need on head näited, kuid neid ei saa praegustega võrrelda. Tegemist oli hoopis teiste küsimustega ning võrgustiku suurus, mis seda kõike eest vedas, oli tohutu.
2007. aastal California Ülikooli poolt läbi viidud uuring Eurooplaste aktiivse osaluse kohta ühiskonna asjades kaasa rääkida, näitas, et eestlased osalevad meeleavaldustel vähe. Meist tahapoole jäid vaid Ungari, Sloveenia ja Poola. Seega leian, et viimase aastakümne jooksul toimunud meeleavaldusi kehvalt korraldatuks nimetada on ülekohtune. Ajad ja teemad on kõvasti muutunud.
foto:Postimees
0 comments:
Postitage kommentaar