Kes tegeleb riigi pikemaajalise arenguga?

Tänaseid sündmusi Eestis on 2005. aastal ette ennustanud teadlased ja vist enesele teadmata ka Riigikogu, kinnitades teadlaste poolt koostatud riikliku strateegia "Säästev Eesti 21". Selles dokumendis ennustatakse hea elu lõppu seniste stsenaariumite jätkumisel ja soovitatakse eelkõige poliitikutel alustada koheselt muudatustega. Peab ütlema, et tänane olukord meie riigis on hullem, kui selles dokumendis räägitud.

Kunagi õpetasin üliõpilasesindajaid strateegiliselt juhtima, võttes aluseks arengukava, selle järgi tegevuskava tegema ning siis vastavalt tegevuskavale eelarvet koostama. Selline loomulik käitumine ei kehti aga Eesti riigis. Meie tähtsaimaks alusdokumendiks on riigieelarve(strateegia) millest johtuvad riigi arengusihid ja prioriteedid. Tegelikkus peaks aga vastupidi olema. Vastavalt arenguvajadustele kujundatakse eelarve.

Kuid kus on kirjas need arenguvajadused. Teadaolevalt on kõik meie strateegiad väga erinevad ning tihti ühildamatud ning põhinevad erinevatel kitsastel maailmavaadetel ega toeta teiste valdkondade arengut. Eesti vajab alusstrateegiat, mis määratleb ära riigi üldised sihid ja mille järgi koostatakse valdkondlikud arengukavad ning lõpuks ka eelarve.

Tagamaks arengukavade haakumine üksteisega ning riigi pikemaajaliste eemärkide saavutamine, on paljudes riikides loodud arengukeskused. Sellised arengukeskused koondavad endas teadlasi, majanduseliiti, poliitikuid ja kodanikuühiskonna esindajaid. Arengukeskuse ülesanne on koondada eksperdid ja arvamused ning juhtida riiklike strateegiate koostamist.

Miks ei tegele keegi selliste asjadega? Lühinägelikumat ja populistlikumat riigivalitsemist pole ma varem näinud, kui see täna on. Huvitav kas härrad ja prouad otsustajad ei taha siis tulevikus Eesti riigis elada, et täna karuteenetega tegelevad?

Kolmapäev täis meeleavaldust

Samal ajal kui ametiühingud avaldasid meelt Toompeal Riigikogu hoone ees, lahkasin mina Pirital meeleavalduse ülesehitust.

Kuna enda tegemised on alati tähtsamad, alustan endast. Nimelt kaitsesin ma kolmapäeval oma bakalaureuse lõputööd "Meeleavalduse anatoomia: üliõpilaste meeleavaldus Ühikad Korda analüüs". Võib öelda, et läks hästi, kui hinnet "A" heaks ikka loetakse.

Mul oli enne kaitsmist au viibida korra ka ametiühingute meeleavaldusel. Kohale oli tulnud oodatust vähem inimesi, ca 400- 500. Eelnevat reklaami ja väljaütlemisi arvesse võttes oodati lossi esise täitumist, kuid efekt oli sama mis Gruusia toetuseks tehtud meeleavaldusel.

Mis siis silma hakkas. Esimesena märkasin korrapidajaid, keda oli tõesti palju ja kes olid rahvast selgesti eristatavad. Tubli! Lisaks korrapidajatele ja turvameestele oli kogu ümbrus politseinikke täis, kuna KAPO raporti järgi pidi oht suur olema (99% rahumeelsed, kuid 1% võib osutuda agressiivseks provokaatoriks). Selle tõestuseks on Sotsiaalministeeriumi korraldatud töömess Näituste Keskuses, mis korraldati kiirustades kolme päevaga ja toimus täpselt meeleavalduse ajal.

Kohapealse efekti loomiseks olid ametiühingud kohale toonud lipud, teinud mitmed erinevate sõnumitega loosungid ning jagasid lendlehti, mille peamiseks väärtuseks olid laulusõnad, mida üheskoos aeg-ajalt jaurati. Programm koosnes peamiselt sõnavõttudest ametiühingute liidrite ning hiljem ka poliitikute poolt. Siinkohal tuleb tunnustada Juhan Partsi, kes ainukese koalitsioonierakonna esindajana esineda julges ning tundus, et ta siiralt ka uskus oma tegevusse. Kahjuks rahvas ei kuulanud teda, nii et enamus tema kõnest summutas tugev vile ja kisakoor.

Minu üllatuseks olid enamus osalejatest vene rahvusest. Veidi järele mõeldes, on see aga loomulik, sest suurtes ettevõtetes on ametiühingud tugevamad. Suured ettevõtted nagu Eesti Energia asuvad aga Ida-Eestis.

Politsei poolt oli ettevalmistus tugev. Toompea lossi õuepeal oli valmis rühm politseinikke, nurga taga seisis veekahur. Lossi teise korruse akendest paistsid aga KAPO kaamerad ja nende taga härrad ametnikud valvsal pilgul alla vaatamas.

Kardan, et ametiühingute ettevõetud lahing valitsusega kaotatakse. Seda kahel põhjusel. Esiteks on riigil tõesti kehvad ajad ja valitsus vaatab asju veidi teise pilguga. Teiseks on ametiühingud teinud ühe vea. Nad on valinud poole ja näitavad ennast välja sotside käepikendusena. See aga ei meeldi teistele parteidele ja eriti veel enne valimisi ei anna keegi neile võitu. Kardan, et see lahing on just seetõttu kaotatud.