Korteriühistu võiks olla midagi enamat..

Nädalavahetusel pidas Kodanikuühiskonna Sihtkapital Muhumaal oma seminari, kuhu sõitsid kokku nõukogu liikmed, töötajad ning hindajad. Lisaks saare looduse nautimisele tegeleti kõvasti ka mõttetööga.

Üks teemadest mis kerkis, on korteriühistutega seonduv. Praegu nähakse korteriühistuid pigem majandamisüksustena. Probleem, millega peab tegelema on see, et korteriühistuid ei nähta Eesti kodanikuühiskonna osana. Inimesed, kes loovad MTÜ oma hoonete haldamiseks võiksid omavahelisest koostööst palju rohkem võita. Miks mitte ehitada oma majade ümbrusesse lasteväljakuid, vahendada oma oskusi ning olla kohalikule omavalitusele tugevaks partneriks kodukoha arendamisel? Näiteks korraldavad Kalamajas korteriühistud tänavaturge, kutsudes köögivilju ja metsaande müüma üle Eesti inimesi. Võit on mõlemapoolne. Selliseid näiteid leiab veel, kuid kahjuks mitte igalt poolt.

Hetkel on enamus korteriühistuid aga meie ühiskonna halb peegelpilt. Tülid ja kaklemised. Mõnel pool tegeletakse ainult juhatuse vahetamise ja nurisemisega. Kui keegi aga tahab tõesti midagi peale maja haldamise teha, siis rahalist toetust selleks on pea võimatu saada. Nimelt korteriühistute seaduse tõlgendused jätavad korteriühistud automaatselt välja kõigist taotlusvoorudest, mis mõeldud Eesti kodanikuühiskonna arendamiseks.

Nähkem korteriühistus midagi enamat- kogukonna koostööd, mõtete realiseerijat, üksteise abistamist, odavamat ja tervislikumat elu jne!

Puuviljatänav

Läksin täna kodunt välja (elan Väike- Ameerika tänaval) ning nägin oma maja ees, elektrikapil kahte kilekotti, mis olid täidetud meie aiast võetud valgete klaaridega. Nimelt seisavad õunad juba mitmendat nädalat puu all niisama ja meie maja elanike söömiskiirus on nende valmimiskiirusest kordi väiksem. Keegi tubli elanik otsustas seisvaid õunu teistele pakkuda. Hea mõte. Õhtuks oligi juba üks kott kadunud.

Kuna elan Uue Maailma asulas ja kõrvaltänavas on mul Uue Maailma selts, sobiks ehk see õunte mõte laiendamist. Paljudel meie kandi majadel on oma aiad ja seal kasvavad kõiksugu puuviljad ja marjad.

Käisin seltsi inimestele mõtte välja ja ehk õnnestub meil kohalikud tänavad täita puuviljadega, mida linnaelanikud võiksid proovima tulla. Väga paljudel ei ole seda kohta, kust saaks värske eesti õuna või pirni. Miks mitte neile seda rõõmu valmistada.

IRLi ettepanekust koostöö osas

IRL tegi eile ettepaneku sõlmida lähemate nädalate jooksul nelja erakonna (Rahvaliit, Reformierakond, Sotsiaaldemokraadid, Rohelised) vahel koostöölepe mille eesmärk oleks võimuvahetus Tallinnas.
Minu enda arvamus on, et võimu vahetab rahvas, tehes seda hääletades. Tundub, et ettepanek on hea, kuid läbi mõtlemata või kannab lihtsalt valimispropaganda eesmärki.

Mis selles ettepanekus ei sobi:
1. Koostöö soovi aluseks on vastandumine Keskerakonnale, mitte linnaelu paremaks muutmine. Arvan, et korruptsiooniga võitlemisel on koostöö Tallinna suurima erakonna- Keskerakonnaga, tulemuslikum.
2. IRLil pole mitte mingisuguseid programmilisi eeltingimusi koostööleppeks. Rahvaliidul aga näiteks on küll (linnaosade võimu suurendamine, kodanikuühenduste toetamine, oluliste infrastruktuurirajatiste kiirkorras valmimine).
3. Tegemist on retoorikaga, mida IRL ise järginud ei ole. Seda nii õpetajate palga vähendamise kui ka maavanemate nimetamisel.

Loodame, et IRL mõtleb korra asja üle järgi ja otsustab linnaelu parendamisele keskenduda ning tekib sisuline debatt. Rahvaliit on alati avatud headele ettepanekutele.

Sotside alatu võte heausksete vastu

Hea inimene, kui sa juhtud lugema Jaak Juske blogi sissekannet Rahvaliidu kohta, siis jäta sealne kibestumus kõrvale ja mõtle loogiliselt.

Jutt on Rahvaliidu ja Sotside võimalikust koostööst sügisestel valimistel Tallinnas. Kui nüüd aus olla, siis esimese käigu tegi Jüri Pihl ja leppis kokku põhimõttes, et Rahvaliit ja sotsid võiksid Tallinnas koos kandideerida. Seejärel kohtusime Juskega kaks korda, et täpsustada võimalusi ja kaardistada mõlema poole soove. Eilne kohtumine lõppes meil sellega, et teeme ära, ainult 2 asja on veel vaja täpsustada ja sellega pidime saama ühele poole täna, kolmapäeval.

Valimislubadused polnud tähtsad
Rahvaliidul on oma Tallinna valimisplatvorm 90% valmis. Sama olukord on ka sotsidel, kuid meie imestuseks ei tundnud Juske mingit huvi vaadata üle seisukohad, et veenduda meie sobimises maailmavaateliselt (see peaks ju olema koostöö alus). Ehk oleks pidanud kohe aimama, et ainult positsioonidest huvitatud sotsid ei ole kuigi tõsiselt võetav koostööpartner. Samuti ei pea selles erakonnas midagi ka erakonna esimehe sõna.

Hea, et see nüüd välja tuli. Eks Juske muretses ju kohtumistel pidevalt sellepärast, et kuidas me seda avalikkusele näitame. Kõik ju hakkavad sotse narrima, et jälle teete Rahvaliitlastega diili ja siis saate kotti. Hea Jaak. Meil ei olnud tõesti tahtmist sind kottida ja taaskord 4/6 nimekirja saadud volikogu kohtadest ära võtta. Ole tore poiss edasi!

Sotsiaalsed töökohad võiks olla rohkemat kui koristamine

Tallinna linnavalitsuse algatus sotsiaalsete töökohtade loomiseks on seni ainuke konkreetne ja märgatav tegevus töötute abistamiseks. Tublid!

Alati selliste sammude puhul on aga oluline maksimeerida võimalikku kasu. Enamus linna poolt loodud töökohtadest on seotud ühistranspordi ja tänavate koristamisega. Kas tõesti ei tegelenud varem sellega keegi, et töökohad just sellised loodi? Minu paljud tuttavad on kiitnud, et tramme lausa poleeritakse ning põrandatele antakse uus välimus. Ehk on siin veidi üle pingutatud?

Palju suuremat kasu saaks pealinn töökohtadest, mis loodaks kultuuri ja hariduse valdkonnas. Linnaelanikuna oleksin väga rahul kui uued töökohad aitaksid hätta sattunud raamatukogusid, muuseume, spordi- ja haridusasutusi. Eriti mõttekas oleks taoline lähenemine kultuuripealinna tiitlit arvestades. Pahatahtlikult võiks arvata, et puhastav lahendus on tingitud sellest, et kultuuritöötajad pole just kõige suuremad Keskerakonna toetajad.

Samas muretsema ei pea. Linna poolt loodud tööd jätkub aasta lõpuni. Siis lõppevad lepingud ja selgub, et Tallinna valitsejad ei erine tegelikult praegustest riigijuhtidest kuigi palju. Raha pole, kõik oli ajutine, tähtis on võim.

Kellele on vaja jutte Rahvaliidu surmast?

Sotsiaaldemokraatide Tallinna juhi Jaak Juske poolt pole kuigi ilus rahvaliitlaste kulul ennast upitada olukorras, kus mõlema erakonna Tallinna linnaorganisatsioonid peavad läbirääkimisi kooskandideerimiseks sügisestel valimistel.

Rahvaliidu surma kuulutamine on vajalik selleks, et kahe erakonna vahelist koostööd näidata Rahvaliidu nõrkusena. Juske teksti taustaks on aga fakt, et sotsiaaldemokraatide olukord pealinnas ei ole tegelikult nii tugev, et kindlustada valimistel arvestatavat tulemust.

Möödunud laupäeval Värskas toimunud Rahvaliidu volikogul ei olnud küll märki väljasuremisest ja seda pole ka varem olnud. Rahvaliitlased on osalemas mitmetel valla- ja linnavolikogude valimistel, kusjuures kindlasti arvult rohkematel kui sotsiaaldemokraadid.

Rahvaliidus on toimunud jõuline noorema põlvkonna pealetõus ja kui keegi kuhugi tulema peaks, siis Juske Rahvaliitu. Nädal tagasi kommenteeris Andra Veidemann sotsidesse astumist sõnadega „Rahvaliidus on toimunud suured muudatused, sinna on tulnud noored inimesed, kes tahavad hakata oma- ja uutmoodi tegutsema. Sotsiaaldemokraatlikus parteis on aga poliitikat kujundamas minu põlvkonnakaaslased.”

Rahvaliitu astumiseks ei pea tulema büroosse. Avalduse saab esitada ka interneti teel. Täpsema info leiab http://erl.ee/index.php?id=39

Apoliitiline linnapea ja apoliitiline linnapea kandidaat

Indrek Tarandi poolt tõstatatud Rahvaliidu idee apoliitilisest linnapeast on hetkel populaarne enese näitamise teema. Kas tahtlikult või ekslikult räägitakse aga erinevast süsteemist, mistõttu pole arvamusavaldused omavahel võrreldavad.

Idee, mille Rahvaliit mais välja käis ja mida Tarand toetas, tähendab apoliitilist linnapead. Apoliitiline linnapea leitakse konkursi käigus pärast valimisi, mitte valimiste ajal. Konkursi korraldab soovitavalt keegi teine kui linn. Head näited sellise süsteemi kohta tõi Rein Toomla delfis.

Teema millest reformierakondlane Remo Holsmer ja veel teised räägivad, on apoliitiline linnapea kandidaat. Apoliitiline kandidaat on vaid ilus nimi, sest see inimene pannakse paika läbi valimiste, mis tähendab, et sisuliselt on tegemist poliitilise kandidaadiga. Tegemist on praegu kehtiva süsteemiga, ainult nimetus on teine.

Räägime asjadest nii nagu need tegelikult on. Peaksime ju kõik tahtma, et inimesed saavad aru, mis toimub!

Apoliitiline Tallinna linnapea oleks hea valik

Eile tõstatas Jaak Juske küsimuse apoliitilise linnapea võimalikkusesest või siis täpsemalt selle mittevõimalikkusest. Väide, et Rahvaliidul pole kedagi linnapea kandidaadina välja käia, on siinkohal ka täiesti õige. Kuidas või miks?

Nimelt avaldas Rahvaliidu Linnaühenduse juhatus 7. mail arvamust, et Tallinna linnapea peaks olema apoliitiline tegevjuht. Kui me nüüd linnapea kandidaadi esitaksime, siis peaksime oma sõnu sööma.

Tänane Tallinna juhtimine toimub ülevalt alla. See tähendab, et linnas ei otsusta asju mitte linnavolikogu, kes selleks rahvalt mandaadi on saanud, vaid linnavalitsus, täpsemalt linnapea. Meie nägemusel peaks linna poliitiliseks juhiks kujunema linnavolikogu esimees, kes on linnas ka kõige kõrgema võimu esindajaks. See tähendab muidugi, et linnavolikogu kujundab ka tegelikult poliitikat, st töötab välja põhimõtteid, vaidleb, arutab, lepib kokku ja ei kinnita ainult linnavalitsuse ettepanekuid. Sellisel juhul on linnavolikogu esimees ka linna peamine poliitiline juht ja esindusisik, kes käib linte lõikamas ja kõnesid pidamas. Häid linnavolikogu esimehe kandidaate on aga Rahvaliidul küll!

Linnavalitsuse ülesanne on volikogu otsuste elluviimine. Selleks, et täita volikogu poliitilist tahet ja ehitada uus lasteaed või kaotada tasuline ühistransport, ei pea kuuluma ühtegi erakonda. Linn vajab kindlat ning stabiilset juhtimist, mitte poliitilist tõmblemist.

Selline linnajuhtimine tähendab ka võimu rahvale lähemale toomist, st linnaosadele võimu tagasi andmist ja teisigi muudatusi, mis neile, kes harjunud praeguse süsteemiga, segaseks jäävad.

Muideks, puhtaid ideaale pole olemas. Nii pole olemas ka täiesti apoliitilist linnapead ja samuti ei ole olemas apoliitilist ajakiranikku (lääneriikides julgetakse seda tunnistada, meil mitte). Igal inimesel on oma seisukoht, küsimus on lihtsalt selles, kuidas ja kus ta seda väljendab.

Apoliitiline linnapea vajab erakondade kokkulepet, kuid selle toiminine, Eesti poliitilise kultuuri muutumist.