Vanast harjumusest on raske lahti saada

Tänaseks on teada, et 5. detsembril kandideerib Rahvaliidu esimehe kohale lisaks Karel Rüütlile ja Aivar Sõerdile ka kolmas mees, kes esitatakse saalist. Need kandidaadid ei ole kokku lepitud näitemäng avalikkusele näitamaks demokraatiat, vaid toimunud muutuste peegelpilt. Viimased kaks esimeest Karel Rüütli ja Jaanus Marrandi on aidanud oluliselt kaasa suure juhi mentaliteedi lammutamisele. Selle tulemusena saab seekordsel kongressil tõelist demokraatiat näha.

Peab aga tunnistama, et kõiki iseseisvalt mõtlema ja tegutsema panna on väga raske. Seetõttu ei teostu Karel Rüütli ideed teistsugusest erakonnast enne, kui uusi inimesi juurde tuleb. Enamus aga ei julge, vaid soovib, et kõik valgendataks enne nende tulekut ära, et nad saaksid rahus kaunile troonile istuda. Selle nimi on mugavus- harjumus, millest on tervitav lahti saada.

Põllumeemeste meeleavaldus ja Anu Tootsi arvamus

Tänasest põllumeeste meeleavaldusest Toompeal on juba jõutud kõike kirjutada. Püüan asja poliitilist poolt mitte väga puutuda ja keskenduda pigem meeleavaldusele endale.

Kohal oli ca 300-400 inimest, esinesid Keskerakonna, Rahvaliidu, Sotside, Roheliste ja valitsuse esindajana IRList pärit põllumajandusminister. Igati väärikas hulk poliitikuid, mis tegelikult on tunnustus. Sellise erakondade esindajate arvukusega meenub esimesena ainult Gruusia toetuseks korraldatud miiting.

Meeleavaldus sai päris hea meediakajastuse, sest üritusel oli kõik mis meedia jaoks vaja. Olid prominentsed esinejad, atraktiivsust lisasid vanker ja loomad, rahvast oli piisavalt ning neil olid loosungid ja julgus kaasa elada. Meeleavaldusele endale paneksin hindeks tubli 4. Mis puudutab juba Anu Tootsi poolt kritiseeritud meediatööd ja lobi, siis siin on, mida arutada.

1. Konkreetne sõnum ja meediatöö. Hoolimata sellest, et meeleavalduse eestvedaja Jaan Sõrra rääkis kõikjal põhiprobleemist, kõlas täna mitmetes uudistes see, kui mitmeid sadu miljoneid põllumehed toetusena saavad. Jäi mulje, et kisatakse niisama. Siin oleks pidanud tegelema selgitustööga. Selleks oleks võinud põllumeestel olla inimene, kes tegeleb meediaga, jagab näiteks kronoloogiat- mida on teinud põllumehed ja mida valitsus. Sinna juurde veel põllumeeste nõudmised ja ongi kõrvaldatud võimalused, et uudiste toimetajad asju valesti tõlgendavad. Tagamaks, et kõik kohale tulnud korraldajatega ühte keelt räägiks, oleks tulnud iga natukese aja tagant lihtsalt ja lühidalt öelda, miks üritust korraldatakse.

2. Vastuolu selgitamine. Paar päeva enne meeleavaldust teatas Talupidajate Keskliit, et nemad aktsiooni ei toeta ning esitasid hulgaliselt fakte, miks ei tohiks põllumajandusministrit süüdistada. Siin oleks pidanud Põllumeeste Keskliit avalikkusele selgeks tegema, miks ühte kuulata ja teist mitte (seda küll tehti, kuid vähe). Igal juhul lõi talupidajate samm paljud kaardid juba segi.

3. Kannatuste näitamine. Enne meeleavaldust oleks võinud rohkem näidata põllumehi kannatajatena tuues välja kõiksugu kurbi juhtumeid, kajastades läbirääkimisi ministeeriumi ja valitsusega, näidates põllumeeste häid ideid ja nende ideede kõrvale lükkamist poliitikute poolt. Lisaks veel neutraalsete arvamusliidrite avaldused ja ühiskond ning meedia oleks rohkem toetanud ning poliitikud seega rohkem kuulanud. Päris palju oli eelnevalt ka näha ja kuulda, selle eest kiidusõnad, kuid paljut oleks saanud veel teha.

Tänases Päevalehes väitis Anu Toots, et lihtsalt niisama meeleavaldust pole mõtet teha. 100% nõus!


Meeleavaldust korraldatakse järgmistes olukordades

- läbirääkimised osapoolte vahel on jooksnud ummikusse
- läbirääkimispositsioone on vaja parandada
- kiire vajadus reageerida valitsuse poliitikale (tähelepanu juhtimine/surve avaldamine)

Seega, meeleavaldust niisama ei tehta, selle ümber peab toimuma pidev lobistamine. Meeleavaldus on vahend eesmärgi saavutamiseks. Milline selle meeleavalduse peamine põhjus oli, ei oska öelda, kuid meedia põhjal tegi Toots järelduse, et lobitöö puudus. Mina siinkohal nii julge ei oleks. Eks seda näitavad lähipäevad kas ja kuidas edasi lobistatakse.

Toots väitis, et õiged meeleavaldused toimusid 1980ndate lõpul ja 1990ndate algul. Arvan, et need on head näited, kuid neid ei saa praegustega võrrelda. Tegemist oli hoopis teiste küsimustega ning võrgustiku suurus, mis seda kõike eest vedas, oli tohutu.

2007. aastal California Ülikooli poolt läbi viidud uuring Eurooplaste aktiivse osaluse kohta ühiskonna asjades kaasa rääkida, näitas, et eestlased osalevad meeleavaldustel vähe. Meist tahapoole jäid vaid Ungari, Sloveenia ja Poola. Seega leian, et viimase aastakümne jooksul toimunud meeleavaldusi kehvalt korraldatuks nimetada on ülekohtune. Ajad ja teemad on kõvasti muutunud.


foto:Postimees

17. november- ütlemise, surma ja võidu päev

Tänast päeva, 17. novembrit, tähistatakse kui ülemaailmset tudengipäeva. Läbi aegade on 17. november eelkõige Euroopas olnud päev, kus üliõpilased avaldasid oma arvamust, astusid teiste tudengite kaitseks välja ning paljud surid kõike seda tehes.

Üliõpilased on tänu oma noorusele ja teadmistele need, kes julgevad ning tahavad ebaõiglusele vastu hakata. Kuigi Eestis on 60 000 üliõpilast, ei ole meie seas eriti neid, kes oma arvamust avalikult ja kõvasti kuulutada tahaksid. Pigem talutakse raskusi ning ollakse vait. Kuigi enamus ei mäleta NSVLi aegu, on vaikimine ning parteidele allumine ja jõustruktuuride kartmine, läbi vanemate tudengi revolutsioonimeelele mõjunud.

Täna võiksid kõigis Eesti kõrgkoolides toimuda kõnekoosolekud, tudengite sõnavõtud ajalehtedes, esinemised raadios ning televisioonis. Täna võiksid üliõpilased julgelt tähistada rahvusvahelist tudengipäeva, mälestada neid, kes (sõna)vabaduse eest hukkusid ning astuda välja nende kaitseks kes seda vajavad. Aga meil on vaikus. Ainult Eesti Üliõpilaskondade Liidu juhatuse esimees kirjutab delfis tudengipäevast ja juhib tähelepanu Eesti tulevikule...

Rahvaliidu lahendamata probleemid

Poliitikas otse ei räägita, väärtuseks peetakse võimet läbi lillede vihjata probleemidele ja neist ka aru saada. Mulle meeldib otse rääkida, sellest saab vähemalt enamus inimesi aru ja ei pea pikalt heietama.

9. novembril kogunenud Rahvaliidu volikogu arutas erakonna jätkamise küsimusi. Huvitav on see, et seda tehti juhatuse palvel, mis lähtus Keskerakonna ettepanekust üle joosta. Oleks siis vähemalt ettepanek uus jõud moodustada olnud.. Mida peaks sellest järeldama?!

Villu kohtulood ei ole enam nii olulised erakonna maine mõjutajad, kui nad varem olid. Ühiskonnas on vahepeal palju muutunud.
Rahvaliidus ei ole kunagi olnud Sotside, Keski või IRLi leere. Meil on kaks hoopis teistsugust leeri. Ühed kes peavad erakonna probleemiks V. Reiljani kohtulugusid ning seda, et ta uutel juhtidel ei lase tööd teha. Teise leeri moodustavad need, kes arvavad, et V. Reiljanit ja Rahvaliitu tahetakse hävitada ning uued juhid ei saa oma ülesannetega hakkama. Näha on, et paljugi keerleb ka praegu Reiljani ümber ning mõlemal seltskonnal on arvatavasti õigus.

Kogu selle asja kohta võib lihtsalt öelda, et hakkab ära tüütama. Kui kõik teeks väikesed järeleandmised ning suunaks oma tähelepanu erakonnalt Eesti probleemidele võidaksime kõik.

Keskerakonna tänane ettepanek Priit Toobali sulest

Täna päeval rõõmustas Tallinna rahvaliitlasi Keskerakonna peasekretäri Priit Toobali e-kiri. Kirjas oli viide Rahvaliidu juhatuse otsusele, et maakonna- ja linnaühendused peaksid kujundama oma seisukohad liitumise osas ning ettepanek Tallinna rahvaliitlastel Keskerakonnaga läbirääkimistesse asuda.

Sarnane ettepanek tehti ka teistele rahvaliidu piirkondadele. Peab täpsustama, et Rahvaliidu juhatus ei palunud oma piirkondadel mitte läbirääkimisi pidada, vaid erakonna volikogule oma arvamus edastada. Vastavalt Rahvaliidu põhikirjale ja kokkulepetele pidin härra Toobalile "ei" ütlema. Tallinna linnaühendus läbirääkimisi ei pea, selle otsustamine on Rahvaliidu volikogu käes, mis koguneb 9. novembril.

Ühe "ja" ütlesin ka. Nimelt on Tallinna rahvaliitlased igati valmis pidama kõnelusi Tallinna linna tuleviku teemadel. Meil on veel mitmeid teisi ettepanekuid, mida Keskerakond linnavalitsuses ellu võiks viia. Lisaks meie poolt pakutud AS Tallinna Vesi munitsipaliseerimisele võiks algatada Tallinna kaasamise hea tava, vaadata üle Tallinna küttemonopoliga seonduv ning toetada noorte kodanikuharidust, seda nii teoorias kui praktikas.

Minu õppekava

Käisin täna Eesti Üliõpilaskondade Liidu konverentsil "Minu õppekava" rääkimas oma positiivsest kogemusest 2007/08 aastal Rekreatsioonikorralduse õppekava muutmisest.

Kohal oli arvestatav hulk üliõpilasi ning õppejõude ja ministeeriumi töötajaid. Eriti hea meel oli aga üliõpilastest, kes ei olnud tulnud lihtsalt kuulama, vaid pidasid tegelikku plaani oma õppekavade arendamisega tegeleda.

Põhiline probleem mis saalist vastu kajas oli õppejõudude suhtumine uuendustesse. Laiskus või viitsimatus ning üliõpilastele kui kooliõpilastele lähenemine. See 13 klassi efekt peaks juba eeskujulikematest keskkoolidest taanduma ning asenduma õpetaja - õpilane, kollegi, suhtumisega. Kuidas aga suhtuda neisse kõrgkoolidesse kus taoline lähenemine valitseb? Tallinna Ülikooli rektor Rein Raud ütles kuldsed sõnad "ülikooli õpivad kõik, kes ei õpi, selle koht ei ole ülikoolis. Ka õppejõudude!"

Pühapäeval lähen oma üliõpilasnõukogu Ke:Re väljasõidule ning seal peaks tulema jututeemaks ka kehakultuuri õpekava arendamine.

Mis sinust saab, Rahvaliit?

Vahepealne meeldiv 38,6 palavik pidurdas minu blogilist mõttelendu, kuid olen nüüd tagasi. Minu jaoks on jätkuvalt kuum teema Rahvaliit ja tema tulevik.

Eile toimus Rahvaliidu Tallinna linnaühenduse konverents. Juhatuse esimeheks usaldati mind, aseesimeesteks valiti Anto Liivat ja Tõnis Rüütel. Erakonna esimeheks pakukuti Karel Rüütli ja aseesimeesteks Anto Liivat, Ene Tomberg, Kajar Lember, Ester Tuiksoo ning K. Jaak Roosaare.

Kui võimalik, soovivad Tallinna rahvaliitlased Rahvaliidu nime all jätkata, kuid andsid tule konsultatsioonide pidamiseks teiste erakondadega. Arutelusid ei pea kartma, tihti on need tulemuslikud ning lisaks liitumistele võib seal ka kõiges muus kokku leppida.

Rahvaliidu maakonnaühendused arutavad liitumisteemasid vaikselt. Enamus tahab iseseisvana jätkata, mõned soovivad ka konsultatsioone pidada. Arvan, et küsimus on erakonna juhatuse poolt valesti püstitatud. Praegu käib arutelu peamiselt selle üle, kas liita mõni struktuur (erakond) või mitte. Mõned küll püüavad tõstatada teemat Eesti tulevikust, Rahvaliidu väärtustest ja programmi jätkamisest, kuid sellega kaasa ei minda.

Seega on erakonna juhatuse ettepanek juba sünnis hukule määratud ning Eesti riigi tulevikust ei räägi keegi. Erakonna listi saadeti Villu Reiljani kõne aastast 2001, mis sisaldas väljakutseid neile, kes Eestist tõesti hoolivad. Enamus neist küsimustest on tänaseni lahendamata või veel suuremaks probleemiks muutunud. Vastuseks sellele kirjale tuli ainult, et õige, peame jätkama, kuid arutelu sisuliseks ei läinud.

Kuidas Rahvaliit siis jätkab?
Erakonnal on kaks tõsist probleemi. Üks on see, et viimase aasta jooksul on vähe tegeletud poliitikaga ja palju energiat on läinud organisatsiooni peale. Organisatoorsed probleemid tulenevad aga kohtulugudest, mis on üheks suurimaks takistuseks, miks Rahvaliidul ei ole inimeste seas toetust. Need kes kohtuasjadega seotud, ei taha enda süüd tunnistada ja nimetavad seda teiste erakondade salaplaaniks Rahvaliit hävitada. Teised ei suuda aga välja murda Reiljani varjust ega julge öelda, mida mõtlevad.

Kui erakonna juhatus oleks palunud maakonnaühendustel arutada, kuidas kõige paremini esindada Rahvaliidu väärtusi ning saavutada programmilisi eesmärke. Andnud sinna juurde info rahalise olukorra, juhtimisprobleemide jne kohta, siis oleks tegemist olnud liikmete kaasamisega. Praegu aga räägitakse pseudoprobleemidest ning keegi ei tajugi tegelikkust. Tundub, et Rahvaliit on valinud vaikselt hääbumise kursi...

Konspiratsiooniteoreetikutele härra ja proua Männile olgu siinkohal ära öelnud, et ma ei ole tulihingeline liitumise pooldaja. Keskerakonnast ma ei hakka rääkima ning sotside suhtumise juures ei ole siin mingit lootustki, et koos nendega suudaksime praegu uue jõu moodustada.