Suur-Pakril müüdi EE-le kolm maatükki, kokku ligi 744 hektarit maad – kavatsusega ehitada sinna tulevikus tuumajaam. Suur-Pakri pindala on 1160 hektarit, seega müüs valitsus peaaegu terve saare äriettevõttele, mis peaks lähemate aastate jooksul börsile viidama. Lisaks Suur-Pakrile ostis EE riigilt maad ka mujal, kokku 2900 ha 430 miljoni krooni eest. Veider, et ostutehingule ei eelnenud ühtki uuringut saare sobivusest tuumajaama rajamiseks.
Suur-Pakri kuulub Natura 2000 alasse, kuhu tuumajaama ehitamiseks peab taotlema luba Euroopa Komisjonilt. See ehitus saaks teoks juhul, kui Eestis ei leiduks ühtegi teist sobivat kohta. Kuidas kavatseb riik oma valikut Euroopa Komisjonile põhjendada, kui otsus langetati ilma ühegi uuringuta?
Võib järeldada, et Suur-Pakri müük EE-le oli tingitud valitsuse läbematust soovist lappida eelarve eurokõlblikuks.
Kuna ostetud maa ja kaunis pankrannik osutub Eesti Energiale kasutuks ja ei kuulu põhivarasse, siis jääb üle see maha müüa. Müügi ettevalmistamisel selgub ootamatult, et Suur-Pakri üldplaneering näeb nüüd tuumajaama alale ette uue küla rajamise ja kahe laiendamise. Justkui täiesti juhuslikult on EE maatükid saarel ainuke sobilik koht, kuhu tohib ja saab maju ehitada. Nii osutubki kaunite suvekodude rajamine kasumlikuks kinnisvaraprojektiks.
Loodan, et mu ennustus ei täitu ning Suur-Pakri eestlased ja rannarootslased taastavad saarel kunagised kogukonnad.
Minu kirjutis ilmus 21.jaanuaril 2010 Õhtulehes
Pilt pärit Kalev.ee
0 comments:
Postitage kommentaar