Heaks näiteks on IRLi 2010. aasta Suurkogu, mis oli kokku kutsutud liikmete üldkoosolekuna. Kuna kvooti ei olnud ja Suurkogu toimus Tallinnas kus IRLil on kõige rohkem liikmeid, siis otsustes oli Tallinna hääl kõigist teistest piirkondadest üle ja seetõttu kaotasid ka kampsunid oma võimu juhtorganites. Teine näide on IRLi juhtorganite volituste pikendamine, kus 2009. aasta suvepäevadel peeti kohale tulnud liikmetega Suurkogu ja pikendati kõigi valitavate ametikohtade volitusi (mis olid kuu aega tagasi lõppenud).
Keskerakonnal ja Rahvaliidul on põhikirjas paika pandud delegaatide määramise norm, kuid antud volikogule õigus seda vajadusel muuta. Kuna normi muutmine on erakorraline tegevus, siis ei ole võimalik sellega vaikselt manipuleerida. Sotsidel pole isegi seda võimalust, vaid esindusnorm 1/20 on põhikirjaga määratud.
Võib väita, et mida rohkem liikmeid saab üldkoosolekul osaleda, seda demokraatlikum, kuid siis peaks ikkagi valikute tegemine olema põhikirjaga piiritletud. Kuna erakonda võib pidada ka esindusorganisatsiooniks, kes kõigi eestlaste mureküsimusi valitsuses olles lahendab, siis on minu arvates delegaatide süsteem õiglasem. Vastasel juhul ei oleks näiteks Valgamaa häält kunagi Tallinna kõrval kuulda.
IRL, Reformierakond ja Keskerakond kasutavad piirkonna arendusjuhte, kes teevad tänuväärset tööd maakondade arendamisel. Nad alluvad otse keskkontorile ja sealt tuleb ka süsteemi miinus. Nimelt palgalise töötajana on iga päev kõigile kätte saadavad, info sees ning vajadusel keskbüroo juhtimisel ka kohalikku elu mõjutamas. See on ülevalt alla süsteem.
Rahvaliidus ja Sotsides sellist ülesehitust pole. Rahvaliidus on arendustegevus piirkondliku juhatuse töö ja vastutus. See tähendab struktuuri alt üles ning tähendab ka automaatselt survet keskkontorile ja erakonna juhatusele, et nood oma tööd korralikult ja hästi teeks. Kuna kõik püsib kohalikel liikmetel, siis on liikmete koolitustel väga suur roll.
Ma võin eksida ja see on taaskord koht, kus palun parandage mind, kuid liikmete kaasamisel erakonna poliitikate välja töötamisse, erinevad meie parteid samuti. Reformierakonnal midagi peale juhatuse ja volikogu pole. Keskerakonnal on lisaks tavapärastele ühendustele (naiste- ja noorteühendus) ka KOV ning roheliste kogu. IRLil on hunnikus kõiksugu kogusid (majandusklubi, sportlaste ühendus), millest osad minule teadaolevalt on toretsemise kohad, samas saavad nad vajadusel arvamust avaldada. Sotsidel puuduvad toalised ühendused, kuid neil on Kongressi otsusega loodud programmi- ja põhikirja toimkond, mille ülesanne on eest vedada valimisprogrammide koostamist.
Rahvaliidul on 9 poliitikatoimkonda, mis lisaks valimisprogrammidele annavad igapäevast sisendit nii juhatusele, volikogule kui ka Riigikogu fraktsioonile ja on erakonna igapäevse poliitika kujundamisel abiks.
Miks selline olukord? Osaliselt sellepärast, et kui erakond on võimul, siis muutub otsustamiskoht, sest tahes või tahtmata on ministrid ja Riigikogu liikmed rohkem informeeritud kui teised. Siit võib ka järelduse teha, miks 11 aastat võimul olnud Reformierakonnal mingeid kaasamise kanaleid peale volikogu ja juhatuse pole.
Tegelikult on aga taolistest poliitikaid kujundavatest organitest ning nende kriitikameelest kasu ja seda eriti pikal võimulolekul, sest just siis hakkab erakonna liidrite nägemus nii riigi kodanike kui ka erakonna tavaliikmete nägemusest kõvasti erinema. Vaja on kedagi, kes neid reaalsuses hoiaks.
Huvitav oleks panna kokku ideaalse erakonna põhikiri, kuhu võiks parimad mõtteid teiste parteide põhikirjadest ja kodukordadest võtta.
0 comments:
Postitage kommentaar