Kommentaar Eesti Päevalehes ilmunud Rain Rosimannuse artiklile "Lõpp lõpututele valimistele".
Rosimannus kirjeldab kaunilt kuidas Riigikogu on nõrgem kui valitsus ja ei suudagi nii palju tööd teha kui ministeeriumid. Samuti toob näiteid, kuidas rahvasaadikud on paljusid keerulisi seaduseid muutnud ning ka praegu sai Lukase algatatud põhikooli- ja gümnaasiumi seadus sadu muudatusettepanekuid. Valitsuse ja parlamendi töövõimekuse võrdlusega võib osaliselt nõus olla, kuid Rosimannuse kirjeldatu on see, mis väljapoole paistab. Tegelikult tõkestab palamendi tööd ju koalitsioon, kes ei lase peaaegu mitte ühtegi opositsiooni ettepanekut seadustada, ükskõik kui head need ka ei oleks. (tehke analüüs, palju seaduseid ja kui kaua komisjonides ootel on, saate huvitava tulemuse).
Kahjuks saab Riigikogu parandada ainult neid eelnõusid, milles ühel või teisel erakonnal konkreetseid huvisid ei ole. Kui härrad sponsorid ja nende huvid mängus on, siis lipsavad seadused kiirelt Riigikogust läbi. Lisaks huvipuudusele on veel midagi, mille tõttu saadikud parandusettepanekuid teha saava. See on soov teisele erakonnale ära teha. Head näited on eelarve menetlemine, kus opositsioon öö istungeid tegi või PGS, kus ka Reformierakond IRLi paika panna üritab.
Kui siin midagi parandada tahta, siis tuleb seda teha erakondade sees, kus pime allumine väikesele tagatoale ja rahastajatele võlgu olemine teevad poliitikat, mitte Riigikogu liikmed!
Nüüd aga valimiste juurde
Hannes Rumm seletab hästi ära erineval ajal toimuvate valimiste mõtte. Tegemist on indikaatoriga valitsuserakondadele, kas nende poliitika toimib. Samamoodi on enamus Eesti sotsiaalteadlasi öelnud ära põhitõe. Kui Eestis toimuksid valimised 4 aasta tagant, siis suhtleks poliitikud ka rahvaga 4 aasta tagant.
Tegelike probleemidega, mis valimised kalliks ja suurte loosungitega propagandaürituseks teevad, ei taha Reformierakond tegeleda. Paneme valimiskulutustele piirid, piirame välireklaamide suurusi ning kohti, sunnime poliitikud rohkem rahvaga suhtlema. Muudame poliitilist kultuuri, siis väheneb ka enne valimisi väljakute ja sammaste avamine!
Selleks peavad erakonnad ennast muutma. Nagu me näeme, mingit valmidust selleks ei ole, lihtsam on rääkida, et seadused ja korrad ei lase kõigel sellel sündida. Reeglina on asi inimestes, mitte kordades!
Lõpetuseks. Kui me tõesti leiame väga palju tõsiseid põhjuseid, et mingid valimised tuleks ühildada, siis võiks need olla Europarlamendi ja Riigikogu valimised. Teeb täpselt sama valimiste arvu. Ajaliselt ühildamine on ju kokkuleppe asi. Sellega saame samuti peibutuspartide arvu vähendada ja Riigikogu valimistesse ongi rohkem välispoliitilist mõõdet vaja.
28 Jaanuar 2010
25 Jaanuar 2010
Suur-Pakri. Kas ohver eurole või kaval kinnisvaraäri?
Eelmise aasta 12. novembril tegi valitsus otsuse müüa enamik Suur-Pakri saarest Eesti Energiale (EE). Otsus langetati kiiruga ja keskkonnaministri vaikival nõusolekul. Miks?
Suur-Pakril müüdi EE-le kolm maatükki, kokku ligi 744 hektarit maad – kavatsusega ehitada sinna tulevikus tuumajaam. Suur-Pakri pindala on 1160 hektarit, seega müüs valitsus peaaegu terve saare äriettevõttele, mis peaks lähemate aastate jooksul börsile viidama. Lisaks Suur-Pakrile ostis EE riigilt maad ka mujal, kokku 2900 ha 430 miljoni krooni eest. Veider, et ostutehingule ei eelnenud ühtki uuringut saare sobivusest tuumajaama rajamiseks.
Suur-Pakri kuulub Natura 2000 alasse, kuhu tuumajaama ehitamiseks peab taotlema luba Euroopa Komisjonilt. See ehitus saaks teoks juhul, kui Eestis ei leiduks ühtegi teist sobivat kohta. Kuidas kavatseb riik oma valikut Euroopa Komisjonile põhjendada, kui otsus langetati ilma ühegi uuringuta?
Võib järeldada, et Suur-Pakri müük EE-le oli tingitud valitsuse läbematust soovist lappida eelarve eurokõlblikuks.
Kuna ostetud maa ja kaunis pankrannik osutub Eesti Energiale kasutuks ja ei kuulu põhivarasse, siis jääb üle see maha müüa. Müügi ettevalmistamisel selgub ootamatult, et Suur-Pakri üldplaneering näeb nüüd tuumajaama alale ette uue küla rajamise ja kahe laiendamise. Justkui täiesti juhuslikult on EE maatükid saarel ainuke sobilik koht, kuhu tohib ja saab maju ehitada. Nii osutubki kaunite suvekodude rajamine kasumlikuks kinnisvaraprojektiks.
Loodan, et mu ennustus ei täitu ning Suur-Pakri eestlased ja rannarootslased taastavad saarel kunagised kogukonnad.
Minu kirjutis ilmus 21.jaanuaril 2010 Õhtulehes
Suur-Pakril müüdi EE-le kolm maatükki, kokku ligi 744 hektarit maad – kavatsusega ehitada sinna tulevikus tuumajaam. Suur-Pakri pindala on 1160 hektarit, seega müüs valitsus peaaegu terve saare äriettevõttele, mis peaks lähemate aastate jooksul börsile viidama. Lisaks Suur-Pakrile ostis EE riigilt maad ka mujal, kokku 2900 ha 430 miljoni krooni eest. Veider, et ostutehingule ei eelnenud ühtki uuringut saare sobivusest tuumajaama rajamiseks.
Suur-Pakri kuulub Natura 2000 alasse, kuhu tuumajaama ehitamiseks peab taotlema luba Euroopa Komisjonilt. See ehitus saaks teoks juhul, kui Eestis ei leiduks ühtegi teist sobivat kohta. Kuidas kavatseb riik oma valikut Euroopa Komisjonile põhjendada, kui otsus langetati ilma ühegi uuringuta?
Võib järeldada, et Suur-Pakri müük EE-le oli tingitud valitsuse läbematust soovist lappida eelarve eurokõlblikuks.
Kuna ostetud maa ja kaunis pankrannik osutub Eesti Energiale kasutuks ja ei kuulu põhivarasse, siis jääb üle see maha müüa. Müügi ettevalmistamisel selgub ootamatult, et Suur-Pakri üldplaneering näeb nüüd tuumajaama alale ette uue küla rajamise ja kahe laiendamise. Justkui täiesti juhuslikult on EE maatükid saarel ainuke sobilik koht, kuhu tohib ja saab maju ehitada. Nii osutubki kaunite suvekodude rajamine kasumlikuks kinnisvaraprojektiks.
Loodan, et mu ennustus ei täitu ning Suur-Pakri eestlased ja rannarootslased taastavad saarel kunagised kogukonnad.
Minu kirjutis ilmus 21.jaanuaril 2010 Õhtulehes
Pilt pärit Kalev.ee
23 Jaanuar 2010
Raha, Lukas, noorteühendused, julgus ja demokraatia
Raha
Eesti riik toetab üleriigilisi noorteühendusi aastatoetustega, mida jagab haridus ja teadusministeerium vastavalt seadustele ja ministri määrustele. Raha jagatakse konkursi alusel, olemas on kriteeriumid millele projekt peab vastama ning eksperdid, kes projekte hindavad. Pärast eksperte teeb otsuse Noortepoliitika Nõukogu (NPN) kuhu kuuluvad noorteühenduse ja ministeeriumi esindajad sh minister. NPNi arvamust arvesse võttes kirjutab minister rahastamise käskkirjale alla. Seekord sai Tõnis Lukase poolt loodud aga pretsedent, kus ta kirjutas küll alla käskkirjale, milles oli kirjas, et arvestades NPNi ettepanekuid, kuid muutis raha summasid. St jättis välja Rahvaliidu Noored ja Noored Sotsiaaldemokraadid ning jagas nende raha teistele ühendustele (ka neile, kelle taotlusi eksperdid rahastamise vääriliseks ei pidanud).
Lukas
Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas põhjendab oma tegevust riigieelarve vähendamisega. Ma isiklikult lõin NPNi soovituse ja Lukase käskkirja numbrid kokku ja võin kinnitada, et minister valetab! Teise põhjusena mainis ta, et noorteühendused saavad oma raha erakonnalt. Kui Tõnis Lukas arvab, et 6000 krooni kuus on piisav 3000 liikmega üle-eestilise organisatsiooni tegevuseks, siis on asjalood halvasti.
Lukase tegevus toob nüüd endaga kaasa selle, et Rahvaliidu või sotside noored vaidlustavad ministri otsuse kohtus. See võib aga kuni pool aastat aega võtta ning toob kaasa rahade väljamaksmise peatamise kohtu poolt. Ma ei kujuta ette, mis juhtub sellisel juhul noorteühendustega, kes sellest rahast oma kontorikulud, üürid ja palgad tasuvad.
Noorteühendused ja julgus
See, et minister hülgas kokkulepped noorteühendustega ning kasutas kodanikuühenduste rahastamist poliitilise malakana on ohtlik. Peale EMSLi ja ENLi pole ükski noorteühendus julgenud sellel teemal sõna võtta. Miks? Järgmisel korral on teine minister, kes jätab teised ühendused rahata, kas ollakse ka siis vait? Selline käitumine näitab noorteühenduste kohapealt kodanikuühiskonna nõrka kohta. Nende suhtumine on pigem tasa ja targu talitamine, et mingil juhul ministrit ei pahandaks. Mõeldakse vaid endale ja põhimõtted, millede eest demokraatia valvekoertena seisma peaks on tahaplaanile jäetud.
Demokraatia
Kõigile meeldib muidugi poliitikutele ja nende noorteühendustele malakaga anda. Minu jaoks on aga riigipoolne poliitiliste noorteühenduste rahastamine oluline, sest kes maksab, see tellib ka muusika. Kui te vaatate Keskerakonna või Reformierakonna (suur erakonnapoolne rahastamine) poliitnoori, siis seal ei liigu mitte ükski mõte ka enne kui erakonna juhatusest suuniseid pole tulnud. Heaks näiteks on aga Rahvaliidu ja sotside noored, kes oma põhimõtete kaitsmisel on oma erakonna vastu astunud. Viimase näitena võib tuua noorsotside võitluse tudengite piletihindade eest Tallinnas.
Võibolla tuleks poliitiliste noorteühenduste rahastamisel rohkem ette kirjutada see, mida organisatsioon tegema peaks, et isemõtlevaid ja haritud poliitikuid peale kasvatada, mitte tegema neist parteiorje!
Eesti riik toetab üleriigilisi noorteühendusi aastatoetustega, mida jagab haridus ja teadusministeerium vastavalt seadustele ja ministri määrustele. Raha jagatakse konkursi alusel, olemas on kriteeriumid millele projekt peab vastama ning eksperdid, kes projekte hindavad. Pärast eksperte teeb otsuse Noortepoliitika Nõukogu (NPN) kuhu kuuluvad noorteühenduse ja ministeeriumi esindajad sh minister. NPNi arvamust arvesse võttes kirjutab minister rahastamise käskkirjale alla. Seekord sai Tõnis Lukase poolt loodud aga pretsedent, kus ta kirjutas küll alla käskkirjale, milles oli kirjas, et arvestades NPNi ettepanekuid, kuid muutis raha summasid. St jättis välja Rahvaliidu Noored ja Noored Sotsiaaldemokraadid ning jagas nende raha teistele ühendustele (ka neile, kelle taotlusi eksperdid rahastamise vääriliseks ei pidanud).
Lukas
Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas põhjendab oma tegevust riigieelarve vähendamisega. Ma isiklikult lõin NPNi soovituse ja Lukase käskkirja numbrid kokku ja võin kinnitada, et minister valetab! Teise põhjusena mainis ta, et noorteühendused saavad oma raha erakonnalt. Kui Tõnis Lukas arvab, et 6000 krooni kuus on piisav 3000 liikmega üle-eestilise organisatsiooni tegevuseks, siis on asjalood halvasti.
Lukase tegevus toob nüüd endaga kaasa selle, et Rahvaliidu või sotside noored vaidlustavad ministri otsuse kohtus. See võib aga kuni pool aastat aega võtta ning toob kaasa rahade väljamaksmise peatamise kohtu poolt. Ma ei kujuta ette, mis juhtub sellisel juhul noorteühendustega, kes sellest rahast oma kontorikulud, üürid ja palgad tasuvad.
Noorteühendused ja julgus
See, et minister hülgas kokkulepped noorteühendustega ning kasutas kodanikuühenduste rahastamist poliitilise malakana on ohtlik. Peale EMSLi ja ENLi pole ükski noorteühendus julgenud sellel teemal sõna võtta. Miks? Järgmisel korral on teine minister, kes jätab teised ühendused rahata, kas ollakse ka siis vait? Selline käitumine näitab noorteühenduste kohapealt kodanikuühiskonna nõrka kohta. Nende suhtumine on pigem tasa ja targu talitamine, et mingil juhul ministrit ei pahandaks. Mõeldakse vaid endale ja põhimõtted, millede eest demokraatia valvekoertena seisma peaks on tahaplaanile jäetud.
Demokraatia
Kõigile meeldib muidugi poliitikutele ja nende noorteühendustele malakaga anda. Minu jaoks on aga riigipoolne poliitiliste noorteühenduste rahastamine oluline, sest kes maksab, see tellib ka muusika. Kui te vaatate Keskerakonna või Reformierakonna (suur erakonnapoolne rahastamine) poliitnoori, siis seal ei liigu mitte ükski mõte ka enne kui erakonna juhatusest suuniseid pole tulnud. Heaks näiteks on aga Rahvaliidu ja sotside noored, kes oma põhimõtete kaitsmisel on oma erakonna vastu astunud. Viimase näitena võib tuua noorsotside võitluse tudengite piletihindade eest Tallinnas.
Võibolla tuleks poliitiliste noorteühenduste rahastamisel rohkem ette kirjutada see, mida organisatsioon tegema peaks, et isemõtlevaid ja haritud poliitikuid peale kasvatada, mitte tegema neist parteiorje!
17 Jaanuar 2010
Kuna lõppeb eestlaste "ego suhtumine" ??
Nendel kaunitel päevadel, kui kõik eestlased elasid muretut elu laenurahadega ning pronksööd peeti kangelasteoks, mõtlesin hirmuga, et kuhu me nõnda välja jõuame. Inimene, kes julges avalikkuses tunnistada, et tema arvates tuleks Eestil Venemaaga paremaid suhteid hoida ning sisepoliitikat riigi turvalisuse arvelt mitte teha, mõisteti sealsamas hukka kui kommunist, kes püüab NSVLi aegu tagasi tuua. Õnneks ajad muutusid ja Reformierakonna tõe kõrvale ilmusid ka teised.
Vaatasin täna Äripäev online artikleid ja ehmusin kõvasti. Esimene, kõige suurem uudis oli, et Eesti endine peaminister on riigireetur. Kui uudist lugeda, siis see sisaldas refereeringut Kuku raadio saatest „Nädala tegija“ kus diplomaatide kooli asedirektor Vahur Made võrdles Tiit Vähit Johannes Varesega.
Täpsemalt ütles ta ainult ühe lause "Tiit Vähi on üks rohkem Eesti rahvusvahelist positsiooni viimastel aastatel kahjustanud poliitikuid, keda ma tean. Nii jõhkralt Eesti huvide vastu mõtlevat ja kirjutavat Eesti peaministrit pärast Johannes Vares-Barbarust ei oska ma näidata. Savisaar jääb Vähist kaugele maha."
Mitte ühtegi põhjendust ja sellest teeb Äripäev uudise! (ülejäänud uudises loetakse ette Barbaruse elulugu, mis ei puutu üldse asjasse). Selles saates räägiti palju tähtsamatest asjadest, mida tõesti oleks võinud ka Äripäev kajastada. Kui vaadata Vähi väljaütlemisi, siis need ei kutsu ju venelasi üles mässule ja ta ei nõua riigilt mõistlikest põhimõtetest loobumist. Vähi on ärimees, kelle ärid on seotud Venemaaga ja varem väga tugevalt transiidiga. Iga ärimees kaitseb enda huve, kuid riigireetmisele ei sarnane siin küll mitte midagi.
Taoline käitumine ainult toidab neid, kes peavad eestlasi maailma kõige õigemaks rahvaks, kes ei eksi kunagi kui kritiseerivad teisi selles, mida parasjagu ise teevad. Eesti turvalisus on seni küsimärgi all, kui meie Venemaa poliitika jääb selliseks justkui oleksime suurriik. Me ei saa igevesti Venemaad vältida samal ajal kui terve Euroopa nendega aina rohkem suhtleb. Samuti peame mõistma, et Eesti turvalisuse otsustab Euroopa arvamus meist ja meie suhetest Venemaaga (mida rohkem anname võimalusi provotseerida ja allume sellele, seda rohkem näevad Euroopa riigid meid halvas valguses)!
Tiit Vähi väljaütlemised. Otsustage ise!
Peame muutuma keskriigiks
Ansip takistab majanduskriisist väljumist
Eestil tuleb jätkata kulla- ja naftamaardlateta
Ansipi valitsuse ajal kaotavad paljud oma vara
Pseudouudise autor on Kadri Paas
Vaatasin täna Äripäev online artikleid ja ehmusin kõvasti. Esimene, kõige suurem uudis oli, et Eesti endine peaminister on riigireetur. Kui uudist lugeda, siis see sisaldas refereeringut Kuku raadio saatest „Nädala tegija“ kus diplomaatide kooli asedirektor Vahur Made võrdles Tiit Vähit Johannes Varesega.
Täpsemalt ütles ta ainult ühe lause "Tiit Vähi on üks rohkem Eesti rahvusvahelist positsiooni viimastel aastatel kahjustanud poliitikuid, keda ma tean. Nii jõhkralt Eesti huvide vastu mõtlevat ja kirjutavat Eesti peaministrit pärast Johannes Vares-Barbarust ei oska ma näidata. Savisaar jääb Vähist kaugele maha."
Mitte ühtegi põhjendust ja sellest teeb Äripäev uudise! (ülejäänud uudises loetakse ette Barbaruse elulugu, mis ei puutu üldse asjasse). Selles saates räägiti palju tähtsamatest asjadest, mida tõesti oleks võinud ka Äripäev kajastada. Kui vaadata Vähi väljaütlemisi, siis need ei kutsu ju venelasi üles mässule ja ta ei nõua riigilt mõistlikest põhimõtetest loobumist. Vähi on ärimees, kelle ärid on seotud Venemaaga ja varem väga tugevalt transiidiga. Iga ärimees kaitseb enda huve, kuid riigireetmisele ei sarnane siin küll mitte midagi.Taoline käitumine ainult toidab neid, kes peavad eestlasi maailma kõige õigemaks rahvaks, kes ei eksi kunagi kui kritiseerivad teisi selles, mida parasjagu ise teevad. Eesti turvalisus on seni küsimärgi all, kui meie Venemaa poliitika jääb selliseks justkui oleksime suurriik. Me ei saa igevesti Venemaad vältida samal ajal kui terve Euroopa nendega aina rohkem suhtleb. Samuti peame mõistma, et Eesti turvalisuse otsustab Euroopa arvamus meist ja meie suhetest Venemaaga (mida rohkem anname võimalusi provotseerida ja allume sellele, seda rohkem näevad Euroopa riigid meid halvas valguses)!
Tiit Vähi väljaütlemised. Otsustage ise!
Peame muutuma keskriigiks
Ansip takistab majanduskriisist väljumist
Eestil tuleb jätkata kulla- ja naftamaardlateta
Ansipi valitsuse ajal kaotavad paljud oma vara
Pseudouudise autor on Kadri Paas
14 Jaanuar 2010
Mul ei ole sõnu. Riik müüs peaaegu terve Suur- Pakri maha!
Kõigile on teada, et Eesti Energia tahab Pakri saarele tuumajaama ehitada. Viimasel ajal on sellega kõiksugu probleeme olnud. Peatuksin lähemalt sellel tuumajaama rajamise plaanil.
Nimelt müüs Eesti riik (12.11.2009), st valitsus Eesti Energiale Suur-Pakril 3 maatükki:
Pikanina kinnisasi, katastritunnus 58001:008:0032, pindala 300,28 ha.
Karivalli kinnisasi, katastritunnus 58001:008:0033, pindala 178,91 ha.
Kuro künka kinnisasi, katastritunnus 58001:008:0034, pindala 264,47 ha.
Kokku 743,66 hektarit maad. Suur-Pakri enda pindala on 1160 hektarit, seega müüs valitsus rohkem kui 2/3 saarest äriettevõttele, mis peagi koos oma varaga börsile pannakse.
Lisaks Pakrile ostis Eesti Energia riigilt 2900 hektarit maad, mille eest maksis 430 miljonit krooni. Kes on enne näinud sellist põrsas kotis tegevust? Enne ostu oleks pidanud ikka veenduma kas Pakrile saab tuumajaama ehitada või mitte. Tegelikult oli vaid niigi rahapuuduses olevast energiafirmast riigieelarvesse tulusid vaja.
Murekoht on aga nõnda vastutustundetu tegevus. Müüa maha sisuliselt üks Eesti saar ja seda veel maailmas haruldase pankrannikuga. Kui tuumajaama ei tule Pakrile (olen selles 100% kindel), siis pole Eesti Energial mingit probleemi müüa meie uhke pankrannik mõnele välismaisele rikkurile, kes mingil hetkel otsustab selle ala sulgeda, et tema rahu ei häiritaks.
Sellise tegevuse eest peaks keskkonnaminister Tammkivi ise tagasi astuma. Õige keskkonnaminister oleks vaid suure kisa ja verega lasknud valitsusel sellise sigaduse teha. Eriti arvestades maa müügi põhjendust- rajada tuumajaam Natura kaitsealale!
Nimelt müüs Eesti riik (12.11.2009), st valitsus Eesti Energiale Suur-Pakril 3 maatükki:
Pikanina kinnisasi, katastritunnus 58001:008:0032, pindala 300,28 ha.
Karivalli kinnisasi, katastritunnus 58001:008:0033, pindala 178,91 ha.
Kuro künka kinnisasi, katastritunnus 58001:008:0034, pindala 264,47 ha.
Kokku 743,66 hektarit maad. Suur-Pakri enda pindala on 1160 hektarit, seega müüs valitsus rohkem kui 2/3 saarest äriettevõttele, mis peagi koos oma varaga börsile pannakse.
Lisaks Pakrile ostis Eesti Energia riigilt 2900 hektarit maad, mille eest maksis 430 miljonit krooni. Kes on enne näinud sellist põrsas kotis tegevust? Enne ostu oleks pidanud ikka veenduma kas Pakrile saab tuumajaama ehitada või mitte. Tegelikult oli vaid niigi rahapuuduses olevast energiafirmast riigieelarvesse tulusid vaja.
Murekoht on aga nõnda vastutustundetu tegevus. Müüa maha sisuliselt üks Eesti saar ja seda veel maailmas haruldase pankrannikuga. Kui tuumajaama ei tule Pakrile (olen selles 100% kindel), siis pole Eesti Energial mingit probleemi müüa meie uhke pankrannik mõnele välismaisele rikkurile, kes mingil hetkel otsustab selle ala sulgeda, et tema rahu ei häiritaks.
Sellise tegevuse eest peaks keskkonnaminister Tammkivi ise tagasi astuma. Õige keskkonnaminister oleks vaid suure kisa ja verega lasknud valitsusel sellise sigaduse teha. Eriti arvestades maa müügi põhjendust- rajada tuumajaam Natura kaitsealale!
10 Jaanuar 2010
Rahvaliit vajab juhatust kes suudab määratleda erakonna eesmärgid
Eelmise aasta kokkuvõtetes ja uue aasta ennustustes kõlasid kaks ühesugust arvamust Rahvaliidu kohta. Esiteks pakuti, et Rahvaliidu lõpp on lähedal ning teiseks tõdeti, et Eesti vajab sellist regionaalerakonda nagu Rahvaliit. Millest sellised arvamused?
Mõned kuud tagasi püüdsid mitu erakonda Rahvaliidust suurt tükki hammustada. See küll ei õnnestunud, kuid erakonna sees paisusid mõned lõhed eriti suurteks. Rahvaliidu toetus on püsinud viimased kolm aastat kolme erineva esimehega (Reiljan, Marrandi, Rüütli) 3-4% piiril (Emor), mis on väiksem kui Riigikokku pääsemiseks vajalik 5% künnis. Alates eelmistest Riigikogu valimistest on erakonda saatnud kohtulood, mille lõppu ei paista tulevat. Kui varasemalt oli kohtulugudel mõju erakonna toetusele, siis on see nüüdseks muutunud üpris õrnaks ja tegelikku mõju avaldab erakonna madal võimekus tegeleda poliitikaga. Viimane on tingitud vajadusest keskenduda organisatsioonile ja selles valitsevatele eriarvamustele.
Täna valib erakonna volikogu juhatuse, volikogu juhid, võtab vastu tegevuskava ning muudab erakonna poliitikatoimkondade aluseid. Nendest otsustest kõige tähtsamaks osutub juhatuse ja volikogu juhtide valimine. Riigikogu valimiste võtmes on oluline juhatus, kes suudab määratleda Rahvaliidu selle aasta eesmärgid, mis ka ühiskonnas kõlapinda leiavad. Kuigi erakonna programm „Hooliv Eesti“ on tänaseid olusid arvesse võttes ideaalne tuleviku suundi kirjeldav dokument, on Rahvaliit oma valijates kaugenenud. Tegeleme küll oluliste küsimustega, kuid ilmselgelt ei ole inimeste jaoks kodanikuühiskond ja kaasamine nii oluline teema, kui töö ja leib laual. Selliste eesmärkide sõnastamise ja elluviimise eeldus on aga üksmeel juhatuses.
Juhatuses tuleb läbi viia muudatused
Praegune erakonna juhatus on 23 liikmeline. Kui volikogu on esinduskogu, siis juhatus peab olema täidesaatev organ ja olema võimeline ka tööd tegema. Seega on 23 liiget ilmselgelt liiga palju. Põhikirja järgi on juhatuse liikmed esimees, aseesimehed, auesimees, peasekretär ja Riigikogu fraktsiooni esimees (kokku 7). Ülejäänud liikmed peaksid olema juhatuses tänu oma ekspert teadmistele. Valiksin juhatusse eelmise Riigikogu koosseisu Rahvaliidu fraktsiooni esimehe Jaanus Männiku, endise rahandusministri Aivar Sõerdi, fraktsiooni aseesimehe Mai Treiali, Tartu abilinnapea Karin Jaansoni või Rahvaliidu Põlvamaa juhi Inge Hirmo, Rahvaliidu Noorte juhi Kristjan Janseni ning kunagise kultuuriministri Jaak Alliku. Kokku 13 juhatuse liiget.
Paljutki võib Rahvaliidu tuleviku kohta välja lugeda juba täna õhtul tehtavatest otsustest, kuid kindla vastuse, kas Rahvaliidul on Riigikogu valimistele asja, annavad järgmised kolm tegutsemiskuud.
Mõned kuud tagasi püüdsid mitu erakonda Rahvaliidust suurt tükki hammustada. See küll ei õnnestunud, kuid erakonna sees paisusid mõned lõhed eriti suurteks. Rahvaliidu toetus on püsinud viimased kolm aastat kolme erineva esimehega (Reiljan, Marrandi, Rüütli) 3-4% piiril (Emor), mis on väiksem kui Riigikokku pääsemiseks vajalik 5% künnis. Alates eelmistest Riigikogu valimistest on erakonda saatnud kohtulood, mille lõppu ei paista tulevat. Kui varasemalt oli kohtulugudel mõju erakonna toetusele, siis on see nüüdseks muutunud üpris õrnaks ja tegelikku mõju avaldab erakonna madal võimekus tegeleda poliitikaga. Viimane on tingitud vajadusest keskenduda organisatsioonile ja selles valitsevatele eriarvamustele.
Täna valib erakonna volikogu juhatuse, volikogu juhid, võtab vastu tegevuskava ning muudab erakonna poliitikatoimkondade aluseid. Nendest otsustest kõige tähtsamaks osutub juhatuse ja volikogu juhtide valimine. Riigikogu valimiste võtmes on oluline juhatus, kes suudab määratleda Rahvaliidu selle aasta eesmärgid, mis ka ühiskonnas kõlapinda leiavad. Kuigi erakonna programm „Hooliv Eesti“ on tänaseid olusid arvesse võttes ideaalne tuleviku suundi kirjeldav dokument, on Rahvaliit oma valijates kaugenenud. Tegeleme küll oluliste küsimustega, kuid ilmselgelt ei ole inimeste jaoks kodanikuühiskond ja kaasamine nii oluline teema, kui töö ja leib laual. Selliste eesmärkide sõnastamise ja elluviimise eeldus on aga üksmeel juhatuses.
Juhatuses tuleb läbi viia muudatused
Praegune erakonna juhatus on 23 liikmeline. Kui volikogu on esinduskogu, siis juhatus peab olema täidesaatev organ ja olema võimeline ka tööd tegema. Seega on 23 liiget ilmselgelt liiga palju. Põhikirja järgi on juhatuse liikmed esimees, aseesimehed, auesimees, peasekretär ja Riigikogu fraktsiooni esimees (kokku 7). Ülejäänud liikmed peaksid olema juhatuses tänu oma ekspert teadmistele. Valiksin juhatusse eelmise Riigikogu koosseisu Rahvaliidu fraktsiooni esimehe Jaanus Männiku, endise rahandusministri Aivar Sõerdi, fraktsiooni aseesimehe Mai Treiali, Tartu abilinnapea Karin Jaansoni või Rahvaliidu Põlvamaa juhi Inge Hirmo, Rahvaliidu Noorte juhi Kristjan Janseni ning kunagise kultuuriministri Jaak Alliku. Kokku 13 juhatuse liiget.
Paljutki võib Rahvaliidu tuleviku kohta välja lugeda juba täna õhtul tehtavatest otsustest, kuid kindla vastuse, kas Rahvaliidul on Riigikogu valimistele asja, annavad järgmised kolm tegutsemiskuud.
09 Jaanuar 2010
IRLi juhtorganite volituste puudumine võib ohtu seada terve Eesti
Nii kummaline kui see ka ei ole, on ennast Eesti demokraatia valgeks lipulaevaks nimetavas IRLis asjad demokraatiast väga kaugel. Võib isegi öelda, et Savisaar jääb oma nippidega Laarile kõvasti alla.
8. jaanuari Postimees kirjutab, et Laaril puudusid ja võivad ka praegu puududa erakonna juhtimiseks volitused. Mart Laar valiti IRLi esimeheks 26.05.2007. IRLi põhikirja järgi valitakse kuni kaheks aastaks esimees, kolm aseesimeest, kakskümmend eestseisuse liiget, viieliikmeline revisjonikomisjon ning üheksaliikmeline Erakonna aukohtus (11.6.4.).
Laari volitused lõppesid 26.05.2009 ning neid pikendati erakonna suvepäevadel 18.06.2009 toimunud Suurkogul. Seega puudusid Suurkogul valitavatel organitel volitused 53 päeva.
IRLi pressiesindaja väitis Postimehele (08.01.10), et volikogu otsustas kutsuda kokku Suurkogu ning pikendada seal nende organite volitusi „Volikogu otsus võeti vastu, et suurkogu tuleb kokku ja pikendab volitusi. Mingit vaakumit ei olnud, kogu aeg olid otsused olemas“. (kuidas saab volikogu öelda, mida suurkogu, st erakonna liikmed tahavad??!!).
Fakt on aga see, et IRLil polnud 53 päeva Suurkogu poolt valitavatel organitel volitusi. Kuna järgneva Suurkogu ajaks puudusid Suurkogu poolt valitavatel organitel volitused, siis pikendati organite volitusi, mida enam ei olnud. Seega pikendati mitte midagi, mistõttu ei tohiks olla ka praegustel organitel kehtivaid volitusi.
Volituste pikendamine on pigem erakordne protseduur, mis on vajalik näiteks kui puudub piisav arv kandidaate või ei osutu ükski kandidaat valituks. Sellist olukorda aga IRL-s polnud. Seega tehti teadlikult seadust rikkuv samm ja erakonna Suurkogu (üldkoosoleku) loata võeti endale ebaseaduslik võim ja määrati ise oma volitused.
Äkki keegi oskab vastata küsimusele, et miks Laar ei kutsunud korraliselt Suurkogu kokku? Kas enne valimisi oli erakond tähtsam kui ohvriks toodavad demokraatlikud väärtused?
Võib ju öelda, et IRLis toimuv ei ole teiste asi, kuid tegelikult on küll. IRL on valitsuserakond ja saab Riigilt toetust 14 miljonit krooni maksumaksja raha. Arvan, et kõigil eestlastel on õigus selle raha eest nõuda vähemalt demokraatlikku erakonna juhtimist.
Kõige suurem mure on aga selles, et mis siis saab, kui keegi otsustab mõne IRLi eestseisuse poolt tehtud otsuse kohtus vaidlustada? Kui see otsus on olnud juhuslikult aluseks mõnele valitsusliidu tegevusele, IRLi ministri tegevusele?
Valitsegu Laar seda oma ebademokraatlikku väikeriiki kuidas tahab, kuid Eesti riigi võiks sellest välja jätta!
8. jaanuari Postimees kirjutab, et Laaril puudusid ja võivad ka praegu puududa erakonna juhtimiseks volitused. Mart Laar valiti IRLi esimeheks 26.05.2007. IRLi põhikirja järgi valitakse kuni kaheks aastaks esimees, kolm aseesimeest, kakskümmend eestseisuse liiget, viieliikmeline revisjonikomisjon ning üheksaliikmeline Erakonna aukohtus (11.6.4.).
Laari volitused lõppesid 26.05.2009 ning neid pikendati erakonna suvepäevadel 18.06.2009 toimunud Suurkogul. Seega puudusid Suurkogul valitavatel organitel volitused 53 päeva.
IRLi pressiesindaja väitis Postimehele (08.01.10), et volikogu otsustas kutsuda kokku Suurkogu ning pikendada seal nende organite volitusi „Volikogu otsus võeti vastu, et suurkogu tuleb kokku ja pikendab volitusi. Mingit vaakumit ei olnud, kogu aeg olid otsused olemas“. (kuidas saab volikogu öelda, mida suurkogu, st erakonna liikmed tahavad??!!).
Fakt on aga see, et IRLil polnud 53 päeva Suurkogu poolt valitavatel organitel volitusi. Kuna järgneva Suurkogu ajaks puudusid Suurkogu poolt valitavatel organitel volitused, siis pikendati organite volitusi, mida enam ei olnud. Seega pikendati mitte midagi, mistõttu ei tohiks olla ka praegustel organitel kehtivaid volitusi.
Volituste pikendamine on pigem erakordne protseduur, mis on vajalik näiteks kui puudub piisav arv kandidaate või ei osutu ükski kandidaat valituks. Sellist olukorda aga IRL-s polnud. Seega tehti teadlikult seadust rikkuv samm ja erakonna Suurkogu (üldkoosoleku) loata võeti endale ebaseaduslik võim ja määrati ise oma volitused.
Äkki keegi oskab vastata küsimusele, et miks Laar ei kutsunud korraliselt Suurkogu kokku? Kas enne valimisi oli erakond tähtsam kui ohvriks toodavad demokraatlikud väärtused?
Võib ju öelda, et IRLis toimuv ei ole teiste asi, kuid tegelikult on küll. IRL on valitsuserakond ja saab Riigilt toetust 14 miljonit krooni maksumaksja raha. Arvan, et kõigil eestlastel on õigus selle raha eest nõuda vähemalt demokraatlikku erakonna juhtimist.
Kõige suurem mure on aga selles, et mis siis saab, kui keegi otsustab mõne IRLi eestseisuse poolt tehtud otsuse kohtus vaidlustada? Kui see otsus on olnud juhuslikult aluseks mõnele valitsusliidu tegevusele, IRLi ministri tegevusele?
Valitsegu Laar seda oma ebademokraatlikku väikeriiki kuidas tahab, kuid Eesti riigi võiks sellest välja jätta!
07 Jaanuar 2010
Muudatused, mis pööraks valimised pea peale
Palju on räägitud sellest, et peaksime midagi poliitikutega ette võtma. Muutma Riigikogu kahe kojaliseks, asendama Savisaare ja Ansipi, looma kahepartei süsteemi või üksikkandidaatidena kandideerima Riigikokku. Eesmärk on panna poliitikud, eelkõige Riigikogu, rahva tahte järgi tegutsema. Mõned neist mõtetest on kindlasti head ja tuleks teoks teha. Püüan mõned mõtted, millest tegelikult piisaks, allpool ära mainida.
Valitsus on algatanud erakonnaseaduse muutmise, mille eesmärk seletuskirja järgi on muuta valimised läbipaistvamaks, selleks antakse erakondade rahastamise kontrollimine Vabariigi Valimiskomisjoni pädevusse.
Selles seaduses on palju ilusaid punkte, mis lugedes teevad palju rõõmu, kuid kuidas see tegelikkuses välja hakkab nägema..?! Kes ütleb, et härra Sibul, kes juhib Vabariigi Valimiskomisjoni, ei pigista valitsuserakondade pettuste puhul silma kinni täpselt samamoodi nagu seda tegi Norman Aas? Tal oleks see isegi lihtsam.
Selle probleemi lahendamiseks esitas Rahvaliit 13.09.2007 ning Rahvaliit, Rohelised ja Sotsiaaldemokraadid 18.06.2009 seaduseelnõud, mis seisavad tänaseni komisjonides. Muudatustega sooviti erakondade kontrollimine anda sõltumatu komisjoni kätte, mille liikmed ei allu otseselt poliitikutele, nagu seda valimiskomisjon täies koosseisus teeb. Kuid kuni Reformierakonna musta rahastamise väljatulekuni polnud tänasel valitsusel soovi seadust muuta.
3 asja, mida tuleks lisaks rahastamise kontrollile veel muuta
Rahastamise skeemi muutmine. Hetkel jaguneb ligi 90 miljonit krooni peamiselt nende erakondade vahel, kes on Riigikogus. Summa suuruse otsustab kohtade arv. Õige väikese osa (mõned sajad tuhanded) saavad erakonnad, kes Riigikogu künnist ületanud pole. Selline süsteem soosib neid, kes on suured ja ei võimalda kunagi neil tõusta, kes on väikesed. Ühesõnaga sunnib erakondi keelatud rahastamist kasutama, et midagi üldse saavutada.
Tõsi on ka see, et suur osa sellest 90 miljonist kulub ilusa paberi ja toredate telereklaamide peale, mis aga mingit lisandväärtust ei anna (va see, et reklaamisumma on otseselt seotud valimistulemusega). Samuti ei arvesta see süsteem erakondade eripära. Näiteks rohelistel, kellel on sisuliselt vaid kaks ühendust- Tallinnas ja Tartus kulub sadades kordades väheneb raha erakonna ülevalpidamisele kui Keskerakonnal, keda üle Eesti leidub rohkem kui sajas omavalitsuses. Samuti võiks rahastamisel arvestada ka liikmete arvu.
Riigikogu võiks võtta vastu korra, kuidas erakondade toetuseks antavat raha kasutada. Nimelt see raha peaks minema erakonna üleval hoidmisele (bürood, töötajad) ja teine osa liikmete harimisele, et erakonnast ühiskonnale ka kasu oleks. Väike osa peaks kampaaniateks jääma ning seadusega tuleks kindlasti näha ette rahastamise ülempiir (mõned plakatid ja sõidu ning telefoni kompensatsioon).
Teise muudatusena tuleks välireklaami keeld kaotada, kuid kehtestada reklaampindadele ja kohtadele piirangud. Piisab sellest, kui Tallinnas oleks paarkümmend avalikku stendi ja igal erakonnal on ühepalju ruumi ning tohivad ühesuurused plakatid sinna riputada. Sellisel juhul ei määraks poliitiku populaarsust enam reklaamifirma pädevus, vaid see, kui palju ta rahvaga suhtleb ning mida ta Riigikogus või valitsuses tegelikult teeb.
Kolmandaks peab veidi muutma Riigikogu valimiskorda. Esiteks peaks iga maakond olema üks valimisringkond ning Riigikokku peavad pääsema vaid need, kes on saanud ka vastava mandaadi. Ühele inimesele antud suur hulk hääli ei tohiks tuua sisse neid inimesi, kes tegelikku künnist ei ületanud.
Kui need kolm asja ära teha, siis pööraks see olukorra pea peale. Usun, et mitmed praegu "edukad" erakonnad kaotaks tõsiselt ning selguks, et nii mõnigi Riigikogu liige ei kõlbaks isegi mõne valla volikogu komisjoni töös osalema. Poliitikutel aga muutuks väga kalliks kummitempliks olemine.
Need kellel Riigikogus on enamus, seda aga ei otsusta! Palju õnne!
Valitsus on algatanud erakonnaseaduse muutmise, mille eesmärk seletuskirja järgi on muuta valimised läbipaistvamaks, selleks antakse erakondade rahastamise kontrollimine Vabariigi Valimiskomisjoni pädevusse.
Selles seaduses on palju ilusaid punkte, mis lugedes teevad palju rõõmu, kuid kuidas see tegelikkuses välja hakkab nägema..?! Kes ütleb, et härra Sibul, kes juhib Vabariigi Valimiskomisjoni, ei pigista valitsuserakondade pettuste puhul silma kinni täpselt samamoodi nagu seda tegi Norman Aas? Tal oleks see isegi lihtsam.
Selle probleemi lahendamiseks esitas Rahvaliit 13.09.2007 ning Rahvaliit, Rohelised ja Sotsiaaldemokraadid 18.06.2009 seaduseelnõud, mis seisavad tänaseni komisjonides. Muudatustega sooviti erakondade kontrollimine anda sõltumatu komisjoni kätte, mille liikmed ei allu otseselt poliitikutele, nagu seda valimiskomisjon täies koosseisus teeb. Kuid kuni Reformierakonna musta rahastamise väljatulekuni polnud tänasel valitsusel soovi seadust muuta.
3 asja, mida tuleks lisaks rahastamise kontrollile veel muuta
Rahastamise skeemi muutmine. Hetkel jaguneb ligi 90 miljonit krooni peamiselt nende erakondade vahel, kes on Riigikogus. Summa suuruse otsustab kohtade arv. Õige väikese osa (mõned sajad tuhanded) saavad erakonnad, kes Riigikogu künnist ületanud pole. Selline süsteem soosib neid, kes on suured ja ei võimalda kunagi neil tõusta, kes on väikesed. Ühesõnaga sunnib erakondi keelatud rahastamist kasutama, et midagi üldse saavutada.
Tõsi on ka see, et suur osa sellest 90 miljonist kulub ilusa paberi ja toredate telereklaamide peale, mis aga mingit lisandväärtust ei anna (va see, et reklaamisumma on otseselt seotud valimistulemusega). Samuti ei arvesta see süsteem erakondade eripära. Näiteks rohelistel, kellel on sisuliselt vaid kaks ühendust- Tallinnas ja Tartus kulub sadades kordades väheneb raha erakonna ülevalpidamisele kui Keskerakonnal, keda üle Eesti leidub rohkem kui sajas omavalitsuses. Samuti võiks rahastamisel arvestada ka liikmete arvu.
Riigikogu võiks võtta vastu korra, kuidas erakondade toetuseks antavat raha kasutada. Nimelt see raha peaks minema erakonna üleval hoidmisele (bürood, töötajad) ja teine osa liikmete harimisele, et erakonnast ühiskonnale ka kasu oleks. Väike osa peaks kampaaniateks jääma ning seadusega tuleks kindlasti näha ette rahastamise ülempiir (mõned plakatid ja sõidu ning telefoni kompensatsioon).
Teise muudatusena tuleks välireklaami keeld kaotada, kuid kehtestada reklaampindadele ja kohtadele piirangud. Piisab sellest, kui Tallinnas oleks paarkümmend avalikku stendi ja igal erakonnal on ühepalju ruumi ning tohivad ühesuurused plakatid sinna riputada. Sellisel juhul ei määraks poliitiku populaarsust enam reklaamifirma pädevus, vaid see, kui palju ta rahvaga suhtleb ning mida ta Riigikogus või valitsuses tegelikult teeb.
Kolmandaks peab veidi muutma Riigikogu valimiskorda. Esiteks peaks iga maakond olema üks valimisringkond ning Riigikokku peavad pääsema vaid need, kes on saanud ka vastava mandaadi. Ühele inimesele antud suur hulk hääli ei tohiks tuua sisse neid inimesi, kes tegelikku künnist ei ületanud.
Kui need kolm asja ära teha, siis pööraks see olukorra pea peale. Usun, et mitmed praegu "edukad" erakonnad kaotaks tõsiselt ning selguks, et nii mõnigi Riigikogu liige ei kõlbaks isegi mõne valla volikogu komisjoni töös osalema. Poliitikutel aga muutuks väga kalliks kummitempliks olemine.
Need kellel Riigikogus on enamus, seda aga ei otsusta! Palju õnne!
02 Jaanuar 2010
Päevaleht suudab tulevikku teistest paremini näha
1999. aastal, kui ma oma esimesi tutvusi arvutimaailmaga tegin, olid vaieldamatult populaarseimad suhtluskohad jutukad. Sellele järgnesid foorumid ning mingil hetkel tulid päevalehtede online versioonid ja siis ka nende kommentaariumid.
Tundub, et uudiste kommentaariumite maailm hakkab vaikselt hääbuma, sest asjalike arvamuste kohast on saanud erakondade ja muidu sõimajate paradiis. Esimese sammu kommentaariumite päästmiseks tegi 1. jaanuaril Eesti Päevaleht, kus nüüd saab vaid kommenteerida oma nime all, id-kaardiga sisse logides. Kui vaadata EPLi uudiste kommentaare, siis need on taaskord arvamused ja sellised, mida lugeda tahad. Kiidan!
Mida taoline muudatus tähendab
Esiteks on varsti näha, kui palju erinevaid inimesi siis tegelikult kommenteerib, teiseks tekivad uued kommenteerijad - arvamusliidrid. Kindlasti leitakse ka võimalused lugejate mõjutamiseks, sedakorda siis veidi inteligentsemalt. Kui teemat hästi tundsid, siis võisid varem kommetaare lugeda kui matrixi koodi, st said aru, kes on kirjutise taga. Eriti huvitav oli jälgida neid kommetaare mille autoriteks olid riigiametnikud. Sealt paisati eetrisse mõnikord väga huvitavaid fakte ja see peelgeldas ilusalt ministeeriumi või linnaametnike arvamust. Kardetavasti kaob see nüüd Päevahele puhul ära.
Jälgimisfanaatikutele, KAPOle, teadlastele/üliõpilastele ja teistele huvitatutele on EPLi kommentaariumid väga lihtsad uurimiskohad, et jälgida erinevate inimeste meelust ja käitumist. Kui mõelda üldse info vahetusele ja uudiste levikule tänaste twitterite, facebooki ja muude uute infokanalite valguses, siis võib EPL õigel teel olla. Juba praegu saadakse uudis otse autorilt tema enda meediakanalite kaudu kiiremini kui vana hea meedia vahendusel. Parem anda inimestele võimalus oma mõtete eksponeerimiseks enda kodulehel, kui neid kuskilt kokku kraapida. Hetkel kehtib veel arvamus, et ajakirjaniku jaoks peab sinu uudis olema uudisväärtusega, st ajakirjanik peab saama selle enne avaldamist, kuid usun, et ka see muutub.
Seega on EPL teinud esimesed sammud, et tulevikus edukas olla, kuid nendest on veel kindlasti vähe. Juba praegu saan 30% kasulikust inforamatsioonist teistest kanalitest (blogid, kodulehed, suhtlusportaalid jne).
Hakkasin vaatama, milliste päevalehtede uudiseid ma kõige rohkem Facebooki olen lisanud, selgus, et esikohal on Päevaleht. Samuti olen avastanud, et kollane Õhtuleht avaldab väga häid kommetaare ja arvamusi. Isegi Delfi, mille ülesehitus on veidi teine kui tavalisel online päevalehel, avaldab häid artikleid. Probleem on aga Postimehega, mis muutub iga päevaga aina kollasemaks ja kollasemaks. Loodan, et EPLi algatus kandub üle ka teistele lehtedele ja saan aru, kui delfi seda omaks ei võta, kuna see võiks nende pragusele süsteemile (kõige rohkem targutajaid kommenteerimas) laastavalt mõjuda.
Tundub, et uudiste kommentaariumite maailm hakkab vaikselt hääbuma, sest asjalike arvamuste kohast on saanud erakondade ja muidu sõimajate paradiis. Esimese sammu kommentaariumite päästmiseks tegi 1. jaanuaril Eesti Päevaleht, kus nüüd saab vaid kommenteerida oma nime all, id-kaardiga sisse logides. Kui vaadata EPLi uudiste kommentaare, siis need on taaskord arvamused ja sellised, mida lugeda tahad. Kiidan!
Mida taoline muudatus tähendab
Esiteks on varsti näha, kui palju erinevaid inimesi siis tegelikult kommenteerib, teiseks tekivad uued kommenteerijad - arvamusliidrid. Kindlasti leitakse ka võimalused lugejate mõjutamiseks, sedakorda siis veidi inteligentsemalt. Kui teemat hästi tundsid, siis võisid varem kommetaare lugeda kui matrixi koodi, st said aru, kes on kirjutise taga. Eriti huvitav oli jälgida neid kommetaare mille autoriteks olid riigiametnikud. Sealt paisati eetrisse mõnikord väga huvitavaid fakte ja see peelgeldas ilusalt ministeeriumi või linnaametnike arvamust. Kardetavasti kaob see nüüd Päevahele puhul ära.
Jälgimisfanaatikutele, KAPOle, teadlastele/üliõpilastele ja teistele huvitatutele on EPLi kommentaariumid väga lihtsad uurimiskohad, et jälgida erinevate inimeste meelust ja käitumist. Kui mõelda üldse info vahetusele ja uudiste levikule tänaste twitterite, facebooki ja muude uute infokanalite valguses, siis võib EPL õigel teel olla. Juba praegu saadakse uudis otse autorilt tema enda meediakanalite kaudu kiiremini kui vana hea meedia vahendusel. Parem anda inimestele võimalus oma mõtete eksponeerimiseks enda kodulehel, kui neid kuskilt kokku kraapida. Hetkel kehtib veel arvamus, et ajakirjaniku jaoks peab sinu uudis olema uudisväärtusega, st ajakirjanik peab saama selle enne avaldamist, kuid usun, et ka see muutub.
Seega on EPL teinud esimesed sammud, et tulevikus edukas olla, kuid nendest on veel kindlasti vähe. Juba praegu saan 30% kasulikust inforamatsioonist teistest kanalitest (blogid, kodulehed, suhtlusportaalid jne).
Hakkasin vaatama, milliste päevalehtede uudiseid ma kõige rohkem Facebooki olen lisanud, selgus, et esikohal on Päevaleht. Samuti olen avastanud, et kollane Õhtuleht avaldab väga häid kommetaare ja arvamusi. Isegi Delfi, mille ülesehitus on veidi teine kui tavalisel online päevalehel, avaldab häid artikleid. Probleem on aga Postimehega, mis muutub iga päevaga aina kollasemaks ja kollasemaks. Loodan, et EPLi algatus kandub üle ka teistele lehtedele ja saan aru, kui delfi seda omaks ei võta, kuna see võiks nende pragusele süsteemile (kõige rohkem targutajaid kommenteerimas) laastavalt mõjuda.
Telli:
Postitused (Atom)