Mida ma EV aastapäeva paraadil nägin ja kuulsin

Kuni 17. eluaastani jälgisin ma Vabaduse Väljakul toimuvat paraadi televisiooni vahendusel. Ühel hetkel osalesin juba pealtvaatajana ja peab tunnistama, et ülevaade on küll olemas, kuid midagi jääb nagu puudu. Seekord seisin Kaitseliidu Tallinna Maleva II rühma rivis jaoülemana, paraadil juba 5 korda.

Ajalehes pasundati, et Kaitseliit pidi seisma bussipeatuses ja rahvas ei näinud neid. Ise seal peatuses olles muud väga viga ei olnud, kui et mõnikord ei saanud aru, mis toimub või kuhu suunda vaatama peab (proov lahendas need küsimused), kuid kõige rohkem häiris see laulmist. Nimelt hümni pidime laulma vaikselt, kuna kõvem hääl oleks varjutanud muusika.

Eraldi tahan ma kiita Tallinna Maleva paraadikompanii pealikku ltn Saarestikku. Nägin esimest korda, et keegi huvitub tõsiselt sellest, mida kaitseliitlased paraadil teevad, kuidas välja näevad jne. Mees oli igal hetkel meiega ja hoolitses, et kõigil oleks pidevalt ülevaade ja info. Suurepärane! Loomulikult ei saa lõpptulemust võrrelda ajateenijatega, kes 8 kuud järjest harjutanud on (meie 3 korda vastu), kuid lõpptulemus oli hea. Oli nii hea, et peaproovi ajal kiitis kindral Laaneots meid isiklikult (seda pidavat harva juhtuma). Samuti oli meie rühmaülem lpn Haab tasemel, sest tunda seda täpset piiri kust läheb vabatahtlikkus, muhe olemine ja allumine käskudele, on ikka väga raske. Ühesõnaga väidan, et just viimaste aastatega on Kaitseliidus hakanud silma areng liikmete keskelt.

Vabariigi aastapäeva parimaks õnnestumiseks pean aga Laaneotsa kõnet. Minu jaoks rääkis ta mitmest olulisest asjast, mida olen oodanud ammu meie riigijuhtide suust kuulda ja tegudest näha. Tänapäeval ei ole vaja kontrollida sinu territooriumi, vaid seda võib teha energia ja infoga. Just infojulgeolekust rääkis kindral Laaneots ja rääkis väga hästi.

....... Mõjutusoperatsioonid ja vaenulik propaganda omakorda võivad desarmeerida meid vaimselt, lõhkudes ühtekuuluvustunnet ja kaitsetahet. Neid tuleb võtta sama tõsiselt nagu klassikalist rünnakut. Infosõja ja mõjutusoperatsioonide eesmärgiks laiemalt on rahva identiteedi murendamine, selle asendamine ja hävitamine. Sõjaliste infooperatsioonide eesmärgiks on lõhkuda käsuliinid ja murda rahva vastupanutahe.

Kõigepealt rünnatakse meie välist kuvandit, üritades meid sildistada ja luua meist tegelikkusele mittevastav pilt. Näiteid ei ole vaja kaugelt otsida. Eesti kujutamisel väikese, saamatu ja tigeda, minevikku takerduva riigina on klassikaline mõjutusoperatsiooni eesmärk – külvata segadust, seada kahtluse alla demokraatlik ühiskonnakorraldus, pärssida juhtimisahelaid ja tekitada meie liitlaste seas umbusk meie vastu...

Kuidas seda tehakse? Saadetakse agendid märatsema ja roppusi karjuma? Ei. Seda teevad eestlased ise, ilma et nad aru saavad. Selleks kasutatakse olukorda, kus muu Euroopa näeb Venemaad ja II maailma sõja ajal toimunut teistmoodi kui meie ning eestlased kalduvad tõsise natsionalismi poole (ka poliitikud). Tuleb vaid natukene viisakalt provotseerida ning ülejäänuga saame ise hakkama. Meie, väikese riigi kaitseküsimused ei ole presidendi, kaitsejõudude teha, vaid eelkõige iga eestlase teha. Endine Kaitseväe peastaabi liige Leo Kunnas on hoiatanud, et kui Venemaa peaks tõesti Eestit rünnata tahtma, siis kasutab ta selleks ära eestlasi ja tekitab sisekonflikti.

Jääb vaid üle soovida, et käituksime nii, et ei annaks kellelegi alust meie ründamiseks (selleks on vaja haritud ja laia silmaringiga inimesi. Õppige ja minge välismaale!)

.

Pilt on pärit http://www.mil.ee/~fotek/gallery/view_photo.php?set_albumName=album777&id=ack

Hunnik riiuliseaduseid

Viskasin ükspäev pilgu peale Riigikogu seadusloomele ja vaatasin kuidas on lood seadustega, mis kuidagi valmida ei taha. Nimelt peavad kõik Riigikogu seaduseelnõud läbima vähemalt esimese lugemise, kus otsustatakse nende jätkamine või katkestamine. Samas on olemas ka protseduurid riiuliseadustele, mille menetlemise kohta kuskil midagi öeldud ei ole.

Riiuliseadus on seaduse eelnõu, mis läbib esimese lugemise ja siis jääb ootele "komisjoni riiulile". Kuna komisjoni tööd juhib komisjoni esimees kes reeglina esindab koalitsiooni, siis riiulile jäetakse just opositsiooni eelnõud. Põhjus, miks neid ei lõpetata on huvitav. Nimelt kui eelnõu on komisjonis, siis pole mõtet samasugust eelnõud uuesti esitada ning sellest rääkida. Nii püüab koalitsioon kinni hoida opositsiooni teemasid, mis võiksid olla väga populaarsed või võimul olijate jaoks liiga valusad. Vahel jäetakse seadus tasalülitamiseks ootele, st valitsus või koalitsioonierakond esitab oma sarnase seaduse ja need siis liidetakse komisjonis, ning nõnda võetakse opositsioonilt võimalus särada oma mõtetega.

Riigikogu koduleht võimaldab hetkel vaid selle koosseisu riiuliseaduseid näha. Reeglina liigub seadus pärast esimest lugemist 4 kuu jooksul suurde saali hääletamisele. On loomulikult ka erandeid. Kokku sain 32 riiuliseadust, neist kõige rohkem - 13 seisab põhiseaduskomisjonis ja 5 õiguskomisjonis.

Kõige vanem riiuliseaduse on esitanud Rahvaliit 16.04.2007 7 SE II-1 Hoiu-laenuühistu seaduse ja krediidiasutuste seaduse muutmise seadus ning Keskerakond 17.04.2007 8 SE I Päästeteenistuse seadus.

On ka väga olulisi teemasid, mida pole tahetud avada nagu näiteks 210 SE II-1 Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seadus rahvaalgatuse võimaldamiseks esitatud Keskerakonna poolt 28.02.2008 või siis hiljuti palju räägitud erakondade rahastamist puudutavad küsimused 111 SE II-1 Erakonnaseaduse muutmise seadus, mida soovis Rahvaliit lahendada juba 13.08.2007.

Leidub ka riiuliseaduseid, mille on algatanud komisjon nagu näiteks 20.02.2008 põhiseaduskomisjoni poolt algatatud 201 SE II-1 Riigikogu liikme staatuse seaduse § 28 muutmise seadus. Siin võib olla väga erinevaid põhjuseid, miks need ei liigu.

Seadusloomest rääkides tuli meelde Mark Soosaar, kes käis mööda Riigikogu ringi ja palus toetust ideele muuta põhiseadust ja viia sinna sisse paragrahv mis käsitleb kultuuri hoidmist. Ta oli seda tutvustanud ka justiitsminister Rein Langile, kes oli nõus antud muudatusega vaid siis, kui tema ministeerium saab terve põhiseaduse ümber kirjutada. Selle kohta ütleb palju president T.H. Ilvese arvamus, et uus põhiseadus tehakse vaid uuele riigile!

Nii ongi lood.

INDREK TARAND- strateeg ja võimaluse kasutaja

Vabandan juba ette, kuid pean veel ühe blogi postituse pühendama Indrek Tarandile, kes esines täna Riikogus erakonna Eestimaa Rohelised esindajana riiklikult tähtsa küsimuse "Ettevõtluskeskkonna arendamine tööhõive suurendamiseks" arutelul.

See oli VAPUSTAV, sest ta ei rääkinud mitte ühtegi sõna tööpuuduse lahendamisest, vaid noomis poliitikuid. Ma olen nõus oma ühe talvekinda ära sööma kui ta ei kandideeri 2011 Riigikogu valimistel Roheliste esinumbrina (st peibutuspardina).

Võttes arvesse Tarandi sõpruskonda, kuhu kuuluvad kaks head sõpra- Strandberg ja Laar, ning loogikat, et järgmistel Riigikogu valimistel jaotavad hääled Riigikogu kaheks- IRL ja reform ning kesk ja sotsid, siis viies erakond määraks valitsuse. IRLile oleks Roheliste sissesaamine suurpärane, sest nende omavahelised suhted on head ning üheskoos on võimalik reform paika panna.

Tarandi kõnest 7/10 oli poliitikute noomimine, 1/10 Roheliste 3st mõttest rääkimine ning 2/10 IRLi ideedest rääkimine. Kui ma mõistsin asju valesti, siis miks Roheliste eestkõneleja sellel arutelul keskendus nii palju IRLi teemadele ja kiitis palju minister Lukast ning tema PGSi reformiplaani? Tarand: "Kuulake parem ja ärge tapke haridusministrit."

Süsteem on lihtsalt üles ehitatud. Rohelistel on avalikkuses puhas maine- nemad pole parteilased, vaid tubli seltskond innovatilisi inimesi, kes hetkel lihtsalt silma ei paista. Tarandil on puhta poisi maine, kes tahab inimesi päästa korruptiivsete poliitikute käest. Tema ülesanne on vastanduda tüüpilisele poliitikule ja see talle ka europarlamendi valimistel edu tõi. Samamoodi jätkas ta praegu Riigikogus. Kõige rohkem ründas Tarand reformi, sest sealt on rohelistel võimalik hääli püüda ning isegi natuke kiitis Savisaart, sest Keskerakonna hääletajad ei vali kunagi rohelisi. Kõik käib vastandumise peale, mängitakse inimese alateadvusel, mitte tema ratsionaalsel mõtlemisel ja seda sellepärast, et enamik inimestest ei ole poliitikaga igapäevaselt kursis.

Usun, et see plaan läheb läbi, sest inimesed on lihtsad ja hetkel pole suurtele parlamendierakondadele alternatiivi, mida rahvas aga ootab.

Kurb on aga see, et Rohelistel pole tööpuuduse leevendamiseks ideid, vastupidi, Tarand väitis, et seda ei saagi teha ja sellega ei peakski tegelema. See on siis erakonna Eestimaa Rohelised arvamus tööpuudusega võitlemisest. Võime selle alternatiivi valida, kuid mis siis meie riigist saab?

Pilt on pärit www.uuseesti.ee

Selgunud on Roheliste peaministri kandidaat, kuid mida teeb Reformierakond?

Hetkel on kindel, et 2011. aasta Riigikogu valimistel pääseb parlamenti kindlasti neli erakonda: Sotsiaaldemokraadid, Keskerakond, IRL ja Reformierakond. Rahvaliidu ja Rohelised võib praegu avalikkuse käsutuses oleva info põhjal maha kanda.

Sotside ja Keski liit määras ära tulevased jõujooned- Keskerakond ja Sotsiaaldemokraadid vs IRL ja Reformierakond. Tulemused võivad tulla väga tasavägised, st kas saadakse kokku sama palju hääli või saavutab mõni tiib väikese ülekaalu. Igal juhul on tegemist suure riskiga, sellepärast oleks kõigile vaja väikest garantiid, et enda positsioon kindlustada. Kui paralamenti peaks pääsema veel üks erakond, on tegemist 90% tõenäosusega valistuserakonnaga kelle valikud määravad ülejäänud valitsuse liikmed.

Keskerakond ja Sotsiaaldemokraadid loodavad Rahvaliidu peale, st üks soovib ülevõtmise teha tükkidena, teine mõtleb parema osa liitmisele. Igal juhul ei ole siin enam vaja kaua oodata, sest märtsis panevad erakonnad oma Riigikogu kandidaadid mitteametlikult paika ja jõuvõtteid hakatakse peagi taas kasutama.

IRL on enda puudliks teinud Rohelised ja läbi selle hoiab lõoa otsas Reformierakonda kes Roheliste hääli Riigikogus väga vajab. Kui varem olid ainult spekulatsioonid ja kõlakad, siis nüüd on selge, et IRL kavatseb pärast valimisi samamoodi jätkata. Selleks on vaja lükata Rohelistesse 6 miljonit krooni kampaania raha (osa tuleb tuulikute ehitajatelt soodsate otsuste eest Riigikogus) ning head peaministri kandidaati.

Järgmisel teisipäeval arutab Riigikogu riiklikult tähtsa küsimusena tööpuuduse teemat ja iga erakond saab esinemiseks 15 minutit. Tuleb tõeline tähtede paraad. Kohale tuuakse Savisaar, Laar, Rõivas ja Rohelised tassivad enda eksperdina esinema Laari sõbra- Brüsseli Tarandi. See on Tarandi peaministriks kandideerimise avang, millega harjutatakse avalikkus ja Roheliste liikmed uue keskkonnapartei liidriga.

Kuidas kavatseb Riigikogus kohti kaotav Reformierakond ennast kindlustada? Kes hakkab nende toetajaks? Ma ei usu, et Reformierakond seda kõike pealt vaatama jääb, selleks on neil liiga palju tõsiseid strateege.

Tööpuudusega võitlemine peab olema võitlus tuleviku mitte valimiste pärast!

Mul oli au eelmisel nädalal vestelda sotsiaalminister Hanno Pevkuriga ja kuulata tööpuuduse teemasse sisejuhataval Rahvaliidu seminaril Töötukassa juhti Meelis Paavelit. Ma ootasin vastust ühele küsimusele, mis mind tööpuuduse juures kõige rohkem huvitab, kuid konkreetset vastust ma ei saanud.

Olgu siia mainitud, et praegu saab 92 433 töötust vaid 10% Töötukassa poolt pakutavaid koolitusi.
Minu loogika käib järgnevat rada mööda: kriisist tulenevalt on meil võimalik Eesti majandus uuesti üles ehitada sellisena nagu tahame. Teada on, et umbes 10 aasta pärast võib Eestis olla tööjõu vajadus kuni 100 000 inimest lisaks olemasolevatele (rahvastiku vananemisest tulenev probleem). Hetkel on meil kaks teed. Kas ehitame oma majanduse üles selliselt, et siia tuleb palju odavat tööjõudu (tumedama nahaga lõunamaa rahvas) või kallist tööjõudu (reeglina haritum põhjapoolsem rahvas). Nii valitsusel, Riigikogul kui kõigil teistel peaks see siht silme ees olema. Sellest tulenevalt peaks ka sotsiaalministri eestvedamisel Töötukassa koolitusi korraldama (hetkel teavad nad vaid seda, et ehitajaid ja koristajaid ei ole mõtet koolitada).
Küsisin siis Pevkurilt, et kuidas selle koolituste plaaniga on. Vastuseks sain mureliku tõdemuse, et ta küll küsib tööandjatelt, kuid nemad ei oska öelda, keda vaja koolitada. Valitsus ise aga vabas turumajanduses sekkuma ei pea.

Töötukassa juht härra Paavel tõdes sama, neil ei ole teada, keda ja kui palju koolitama peab. Sellel aastal on Töötukassa eelarve rekordsuur- 3 miljardit krooni. Aktiivsetele tööturumeetmetele kulub 422 miljonit (teenused 10% töötutest), kurb tõdemus on aga see, et vaja oleks 1,2 miljardit (saaks teenuseid 20% töötutest). Veel kurvem tõde on see, et selleks kasutatakse ainult euro vahendeid ja sellel aastal läheb käiku 2010 ja 2011 aasta raha, et tekkinud vajadusega kuidagi toime tulla. Paaveli sõnul on selle aasta miinimumvajadus aga 600 miljonit krooni. Kuigi raha on palju, on raha veel rohkem puudu ning nägemust, keda ja kus me koolitama peame Töötukassal ei ole.

Tartu Ülikooli majandusteadlase Raul Eametsa ja Arengufondi juhatuse esimehe Ott Pärnaga kohtumisel hoiatasid nad praeguse olukorra eest. Nende sõnul (nõustun nendega) on hetkel ja järgmised kaks aastat Eesti tähtsaim küsimus tööpuudus. Selle lahendus on aga majanduse ülesehitamine. Pärna tegi tähelepaneku, et euro saabudes võidakse taaskord võõra rahaga hakata üles ostma kinnisvara ning võime kõik sama orgi otsa joosta ning majanduse üles "ehitada" taaskord mullile. Eesti vajab reaaltõusu, mis saab tulla vaid tootvast, mitte teenindavast sektorist.

Paljud kodanikuühendused on harjunud arengukava ja sellest tulenevate tegevuskavadega. Eesti riigil on ka väga palju arengukavasid ning strateegiaid, kuid häda on selles, et need on ühe ministeeriumi või valdkonna piires. Puudu on Eesti riigi arengukava/strateegia, mis oleks suuniseks kõigi valdkondlike arengukavade tegemisel. Kõige pikemaajalisem ja üldisem dokument on hetkel Riigieelarve strateegia, mida tehakse rahandusliku tasakaalustatud arengu eesmärgil mitte riigi arendamise eesmärgil.

Tööpuudusega võitlemisel on minu hinnangul üks tähtsamaid tegevusi Eesti riigi arengusihtide seadmine, selle järgi majanduse ülesehitamine sh. töötute koolitamine. Loomulikult käivad siia juurde ajutised tegevused, et võidelda nüüd ja kohe tööpuudusega, kuid tegutsema peame ikka tulevikku silmas pidades.

Miks valida Isamaa ja Res Publica Liitu? Sest neil on põhimõtted!

IRLi kodulehelt leiab selleks 5 põhjendust, millest kaks on märgilise tähtsusega.

Esimene: lubab, et siis ei tule valitsust, kus üheks osapooleks on Rahvaliit kes pööraks Eesti tagasi stagnaaega. Tüüpiline NSVLi või natsi Saksamaa mõjutusvõte. Sellist tehnikat kasutavad tänapäeval vaid autoritaarsed riigid ning mõned Eesti erakonnad.

Teine: lubab, et IRL on aateline ja kindlate põhimõtetega erakond. Ärgem usaldagem ilusat reklaamteksti ja vaadakem kuidas neil see siis praktikas toimub. Pühapäeval toimunud IRLi Suurkogul võis näha mitmeid näiteid kindlate põhimõtete kohta.

- demokraatia olgu Eesti riigikorralduse aluseks! IRLi revisjon mainis oma aruandes, et pikemalt kui kuu aega, ei olnud erakonnal ametlikult juhatust. Kuna keegi ei protestinud, olevat nüüd kõik korras, sest vahepeal toimunud suvepäevadel pikendas purjutajate seltskond lõppenud volitusi (pikendati asja, mida ei olnud). Terve Nokia kontserdimaja plaksutas!

- kõik peab olema läbinähtav! Suurkogu lõpus räägiti juhtorganite valimiste tulemustest kui loetud oli 30% häältest. Kes viitsisid, võisid pärast lõppu Mardiga tulemusi oodata.

- oluline on kõigi liikmete arvamus! Sellepärast ei saanudki sellel Suurkogul saalist sõnavõtte pidada ja toredam oli kuulata laulukoori ning superstaari. Teised erakonnad lasevad oma liikmetel rääkida, kuna neil pole raha selliste lahedate esinejate tellimiseks.

- ei diskrimineerimisele! Laari kõne puudutas ka muukeelseid Eesti elanikke ja nende eest seismist. Sellepärast mängiski Suurkogu alguses laul "Peatagem Lasnamäe" ning Laar hoidis lava ees trepil seistes rusikasse surutud kätt üleval. Ainult ühemõttelised sõnumid!

- ei pededele! IRL on rahvuslik konservatiivne erakond kes hoiab ennast kõrvalekaldunutest eemale. Selle tõestuseks esines Suurkogul liibuvates pükstes Rolf Junior ning varem palus erakond oma teenekal liikmel Kaur Hansonil välja astuda. Siin ei tasu vast mainidagi nende hukkamõistvat käitumist kui Ken-Marti Vaheri korteris toimus samasooliste armastajate mõrv.

- IRL on kõigi eestlaste erakond! IRLi erinevates piirkondades on erineval arvul liikmeid. Näiteks Tallinnas on neid samapalju kui mõnedes teistes piirkondades kokku. Tähtis on, et ka kaugelt tulevate maainimeste hääl ja soovid oleks teada, sellepärast ei valitud delegaate, vaid Suurkogul said kõik osaleda. See, et Tallinnas on rohkem liikmeid ja siin on odavam ning kergem Suurkogult läbi astuda, ei ole probleemiks, küll Mart asjad joonde ajab.

Sellega olen ma nõus, et konkurents on edasiviiv jõud. IRLi suurkogul ja enne seda jagati ohtralt kallil klantspaberil reklaammaterjali. Ühel olid Laar ja isamaalased, teisel respublikaanid, kolmandal Aaviksoo jüngrid ning neljandal noored.
Samuti töötas demokraatia inimeste peades. Kodanikuühiskonna esindajatesse üleolevalt suhtuv Tõnis Lukas sai nappide häältega aseesimeheks. Kõiki lollusi selles erakonna ka ei sallita!

Kõik see ei pruugi nii olla ja ma võin eksida, kuid vähemalt nii mulle tundus. Kui keegi teab teistsugust tõde, siis valgustage mind palun. Mul ei ole probleemi oma vigu tunnistada.

Pilt on pärit portaalist http://www.portalestoria.net/ESTONIA.htm