Paar sõna erakonnademokraatiast

"Erakond Ühtne Eesti" õppevideo nr 1 pani mõtlema erakondade ülesehitusele. Üks imelik demokraatia tunnus, mida tähendasin siis kui selgus, et Mart Laar oli IRLi esimees ilma volitusteta, on võimalus erakonna üldkogu/suurkogu (MTÜ seaduse mõistes üldkoosolek) pidada kahte moodi. Nimelt on IRLil ja Reformierakonnal võimalik kutsuda üldkoosolek kokku kas esindusnormi alusel (piirkond valib näiteks iga 10 liikme kohta ühe delegaadi) või liikmete üldkoosolekuna. Põhikirjas pole aga mainitud, et millistel juhtudel neist ühte või teist kokku kutsumise meetodit rakendada. See tähendab, et erakonna juhid saavad põhikirja ja erakonna liikmete arvamust vastavalt vajadusele "painutada".

Heaks näiteks on IRLi 2010. aasta Suurkogu, mis oli kokku kutsutud liikmete üldkoosolekuna. Kuna kvooti ei olnud ja Suurkogu toimus Tallinnas kus IRLil on kõige rohkem liikmeid, siis otsustes oli Tallinna hääl kõigist teistest piirkondadest üle ja seetõttu kaotasid ka kampsunid oma võimu juhtorganites. Teine näide on IRLi juhtorganite volituste pikendamine, kus 2009. aasta suvepäevadel peeti kohale tulnud liikmetega Suurkogu ja pikendati kõigi valitavate ametikohtade volitusi (mis olid kuu aega tagasi lõppenud).

Keskerakonnal ja Rahvaliidul on põhikirjas paika pandud delegaatide määramise norm, kuid antud volikogule õigus seda vajadusel muuta. Kuna normi muutmine on erakorraline tegevus, siis ei ole võimalik sellega vaikselt manipuleerida. Sotsidel pole isegi seda võimalust, vaid esindusnorm 1/20 on põhikirjaga määratud.

Võib väita, et mida rohkem liikmeid saab üldkoosolekul osaleda, seda demokraatlikum, kuid siis peaks ikkagi valikute tegemine olema põhikirjaga piiritletud. Kuna erakonda võib pidada ka esindusorganisatsiooniks, kes kõigi eestlaste mureküsimusi valitsuses olles lahendab, siis on minu arvates delegaatide süsteem õiglasem. Vastasel juhul ei oleks näiteks Valgamaa häält kunagi Tallinna kõrval kuulda.

IRL, Reformierakond ja Keskerakond kasutavad piirkonna arendusjuhte, kes teevad tänuväärset tööd maakondade arendamisel. Nad alluvad otse keskkontorile ja sealt tuleb ka süsteemi miinus. Nimelt palgalise töötajana on iga päev kõigile kätte saadavad, info sees ning vajadusel keskbüroo juhtimisel ka kohalikku elu mõjutamas. See on ülevalt alla süsteem.

Rahvaliidus ja Sotsides sellist ülesehitust pole. Rahvaliidus on arendustegevus piirkondliku juhatuse töö ja vastutus. See tähendab struktuuri alt üles ning tähendab ka automaatselt survet keskkontorile ja erakonna juhatusele, et nood oma tööd korralikult ja hästi teeks. Kuna kõik püsib kohalikel liikmetel, siis on liikmete koolitustel väga suur roll.

Ma võin eksida ja see on taaskord koht, kus palun parandage mind, kuid liikmete kaasamisel erakonna poliitikate välja töötamisse, erinevad meie parteid samuti. Reformierakonnal midagi peale juhatuse ja volikogu pole. Keskerakonnal on lisaks tavapärastele ühendustele (naiste- ja noorteühendus) ka KOV ning roheliste kogu. IRLil on hunnikus kõiksugu kogusid (majandusklubi, sportlaste ühendus), millest osad minule teadaolevalt on toretsemise kohad, samas saavad nad vajadusel arvamust avaldada. Sotsidel puuduvad toalised ühendused, kuid neil on Kongressi otsusega loodud programmi- ja põhikirja toimkond, mille ülesanne on eest vedada valimisprogrammide koostamist.

Rahvaliidul on 9 poliitikatoimkonda, mis lisaks valimisprogrammidele annavad igapäevast sisendit nii juhatusele, volikogule kui ka Riigikogu fraktsioonile ja on erakonna igapäevse poliitika kujundamisel abiks.

Miks selline olukord? Osaliselt sellepärast, et kui erakond on võimul, siis muutub otsustamiskoht, sest tahes või tahtmata on ministrid ja Riigikogu liikmed rohkem informeeritud kui teised. Siit võib ka järelduse teha, miks 11 aastat võimul olnud Reformierakonnal mingeid kaasamise kanaleid peale volikogu ja juhatuse pole.

Tegelikult on aga taolistest poliitikaid kujundavatest organitest ning nende kriitikameelest kasu ja seda eriti pikal võimulolekul, sest just siis hakkab erakonna liidrite nägemus nii riigi kodanike kui ka erakonna tavaliikmete nägemusest kõvasti erinema. Vaja on kedagi, kes neid reaalsuses hoiaks.

Huvitav oleks panna kokku ideaalse erakonna põhikiri, kuhu võiks parimad mõtteid teiste parteide põhikirjadest ja kodukordadest võtta.

Minust sai mentor

Täna oli käes kaua oodatud päev, mil toimus esimene ENLi noorte osaluskogude mentorite kohtumine. Arutasime läbi oma ülesanded ja eesmärgid ning saime ENLi poolse ülevaate omavalitsuste suhtumisest noorte osaluskogudesse (mõnel pool väga kiiduväärt, teisalt ei taheta asjast teadagi).

Minu kui mentori ülesanne on olla nõuandjaks maakonnatasandi noortekogu ja omavalitsustes tegutsevate noortevolikogude ning sealsete töötajate jaoks. Minu tegevuspiirkonnaks saab Järvamaa ja kuna tunnen seal mitmeid kodanikuühiskonna eestvedajaid, olen sellega väga rahul.

Eestis tehakse mõnikord asju vastupidi. Nii loodi ka maakonnatasandi noortekogud katuseorganisatsioonidena enne omavalitsustesse noortevolikogude loomist. Seni puudub Eestis üks nägemus noortekogu ja noortevolikogu toimimisest. Paljud riigitöötajad näevad neid eelkõige noorte ideede eest seisjatena. Mina isiklikult näen neid lisaks sellele aga väga olulistena osalus- ja esindusdemokraatia kujundamisel, sellepärast pean nende juures ka mõnda asja olulisemaks kui mõned teised:

Noorte osaluskogude arengus pean kõige olulisemaks:

- tekkimine. Oluline, et noorte esinduskogu koosseisu on valinud võimalikult lai ring noori omavalitsusest (otsevalimised, õpilasesinduse ja teiste ühenduste volitatud esindajad, küla noorte esindajad jne.).

- sõltumatus. Noorte esinduskokku ei saa kuuluda täiskasvanud, sest siis pole tegemist enam noortega. Mitmel pool Eestis on noortevolikogud linnavolikogu komisjonid ja KOKSi järgi peavad vähemalt pooled selle liikmed olema volikogu liikmed.

- toetus. Seni kuni toimub projektipõhine rahastamine, seni on noored mõjutatavad. Ideaalis peaks olema püsirahastus (eelkõige esindustegevuste mitte ürituste korraldamiseks) ning moraalne tugi pidevalt.

Aasta aja pärast on ülevaade meie noorte osaluskogudest palju selgem ning ehk on toimunud ka pilootprojektid erinevate vormide katsetamiseks. Kõigepealt aga pean tuttavaks saama kohalike noorte ja noorsootöötajatega ning kuulama ära kuidas neile üldse abiks olla.

.

Järvamaa Noortekogu logo on pärit http://jol.cma.ee/?CatID=1790

Täpsustusi T. Männi ja minu blogikande kohta

Kuna huvi minu blogi kandele "võlgades riigikogulase Tarmo Männi lahkumine" on muutunud suureks ja eriti palju päritakse 2007. aasta tehingute kohta, siis lisan siia oma täpsustuse.

Kevadiste koalitsiooniläbirääkimiste ajal sain vihje ühelt Reformierakonna nooremapoolselt riigikogulaselt (kelle nime lubasin mitte avaldada), et Tarmo Mänd on oma koha eest kompenseerimiseks võtnud võlgu ja seeläbi manipuleeritav ühe Reformierakonna suursponsori aga muidu ühiskonnas hea mainega suurärimehe poolt, kellel Männiga isiklik läbikäimine varasemast ajast.

Selle tõestuseks mul kahjuks materjale esitada ei ole, sest selliseid asju paberil ei vormistata. See on ka põhjus, miks me erakonnas midagi ette ei saanud võtta. Otsustasin kahtluse nüüd avaldada, kuna sellega saaks selgitada Männi käitumismustrit – tema soolotsevat käitumist koalitsiooniläbirääkimistel kevadel ning eelmise nädala otsust liituda Reformierakonnaga.

Väide, et Riigikogu koha hind olevat 2 miljonit krooni, oli tuletis Riigikogu liikme palk 4 aasta palgast. Nagu ka toona kirjutasin, siis tegelike summasid ei tea mina ega ilmselt ei avalda ka neid keegi teine. Kuna kokkuleppeid paberile ei panda, siis jääb tõde osaliste endi teada, nagu seda ka Riigikogus kõlanud sahin, et Mänd saab Hiiu maavanemaks.

Nõiakaev tõmbab inimesi, kuid ministeeriumini tema mõju ei ulatu

Tuhala looduskaitsekeskus on vähem kui kuu ajaga suutnud internetis koguda Nabala lubjakivimaardla rajamise vastu 45 943 (seisuga 18.03.10) allkirja. See on vapustav tulemus!

Kes pole allkirja andnud, võib seda teha siin. Rajatav maardla jätaks suure tõenäosusega kuivale nõiakaevu ja tuhande talu kaevud. Mäletan, et kohtusin juba kaks aastat tagasi ühe nõiakaevu aktsiooni eestvedajaga. Rääkisime kallutatud uuringutest, ministeeriumi soovimatusest asjasse sekkuda jne. See on olukord, millele viitab strateegia Säästev Eesti 21, kus hoiatatakse senise riigijuhtimise stiili eest, et see avaldab kõvasti survet loodusressurssidele.

Allkirjade aktsiooni leht on ilus ja sisaldab olulist infot. Olemas on Nabala karjääri rajamise kronoloogia (väga kiiduväärt töö), samuti on olemas kaart, uuringud ja nende tulemused. Võiks veel olla ka vastuargumendid kaevandajate poolt ja väidete ümberlükkamine, siis oleks rohkem kui ideaalne.

Vaatasin, et facebookis on nõiakaevu lehel toetajaid hetkel 2048, orkutis ei leidnud konkreetset lehte, kuid igal lehel, mis oli seotud loodusega olid vastavad postitused tehtud ja inimeste teavitamine tagatud. Sotsiaalmeediat osatakse hästi kasutada.

Samuti kasutas looduskaitsekeskus vana head tuntud spämmimise nippi, kui saatis e-kirju laiali. Nimelt märgiti kirja kuupäevaks tulevik ja nii aitas see seda kirja esile tõsta. Paljud inimesed on kurtnud selle kirja saamise üle mitmetest kohtadest, kuid antud juhul pühitseb nende jaoks eesmärk abinõu.

Igal juhul on nõiakaevu kaitseks sõna võtmas järjest rohkem tuntumaid inimesi. Urmas Sisask lubas kaevu kaitsta püssiga, Kiili vallavanem lubab facebookis kõik vallajuhid ja keskkonnaeksperdid jalule ajada. Kui veel pole, siis peagi võtavad sõna ka tuntud looduse sõbrad Aivar Pohlak ning Tõnis Mägi (nad on alati selliseid aktsioone toetanud). Hetkel pole kopa maasse löömist veel näha ja seetõttu on ka aktsioon vaikne ning rahulik, kuid mis juhtub siis kui kõik kirjad, kohtud ja allkirjad pole tulemust andnud?

Varsti märkavad opositsiooni poliitikud probleemi ja pistavad kirema. Üle 50 000 inimese näitab, et teema on tõsine ning tuleb tegeleda. Sellest ei pruugi aga palju kasu olla, kuid teema saab veel rohkem üles tõstetud.

Kuna mõlemalt poolt Tuhalat jooksevad suured maanteed, Tartu ja Viljandi, siis võiks mõelda aktsioonile, et Tuhala kandis pannakse tee äärde küünlad ja kutsutakse kõiki, kes sellel päeval/õhtul sealt mööda sõidavad, küünlaid kaasa võtma ning tee ääres süütama. Samuti võib mõelda palju julgematele väljaastumistele. Tähtis on see, et aktsioonid oleksid suunatud eelkõige Reformierakonna valijatele, sest niipea kui arvamusuuring hakkab neile kurba pilti näitama, muutub ka keskkonnaministeeriumi arvamus.

Igal juhul, kui läheb aktsioonide planeerimiseks ja meeleavaldusteks, siis mina olen käpp - alates väljamõtlemisest kuini koordineerimise ja korraldusele kaasaaitamisele. Jõudu Eestimaa inimesed!

Palun vabandust Tarmo Mänd ja Mai Treial

Eile hommikul kurjustas Mai Treial (Ravhaliidu Riigikogu liige) minuga, kuna Tarmo Männi lahkumine erakonnast on suures osas minu süü. Arvasin seni, et Mänd vahetas maailmavaadet, kuid tegelikult lahkus minu pärast. Üllatusena sain teada, et minu ja veel mõne "teisitimõtleja" pärast on mitmed hädad juhtunud. Selline süüdistus puudutas mind ja sellepärast vabandan Tarmo Männi ja Mai Treiali ees.

Kõigepealt palun vabandust, et käitusin oktoobris ekslikult kui arvasin end Rahvaliitu kaitsvat. Eksisin, kui ütlesin, et 2011. aasta valimistel ei pääse ERL nimekirjas Riigikokku need kes püüavad erakonda salaja laiali lammutada. Ma ei teadnud sellel hetkel, et Tarmo Männil oli õigus leppida Keskerakonnaga kokku Rahvaliidu lammutamises ning nõuda ainult endale head kohta valimistel.

Teiseks palun vabandust, kui püüdsin blogis vastata Tšižikovi küsimusele, et miks Villu Reiljan erakonnast välja pole visatud. Ma olin kogu aeg aru saanud, et erakond kohtumõistja ja advokaat ei ole ning Villu peab lahkuma täpselt sellel hetkel kui ta süüdi mõistetakse. Mitte varem ega mitte hiljem.

Palun vabandust, et ma ei pidanud õigeks seda kui erakonna pressiesindaja rohkem teiste jaoks tööd tegi kui Rahvaliidule. Ma olin rumal ja ei saanud aru, et Rahvaliidu missioon on aidata ka teisi erakondi. Kindlasti ei pahanda ma enam kui Manuela Pihlap aitab lisaks Tarmo Männile veel mõnel ERL Riigikogu liikmel teisi süüdistada, Tarmot õigustada ja lõpuks erakonda vahetada.

Leian, et kui minu eelpool kirjeldatud eksimused on tõesti rängad ja kedagi solvavad, siis kõige õigem oleks pöörduda erakonna aukohtusse. Mind ennast huvitavad ka mu eksimused ja olen rõõmus kui minu väiteid süvitsi uuritakse ning selles lõplik seisukoht kujundatakse.

Pilt on pärit http://www.delfi.ee/ (pildil Manuela Pihlap ja Tarmo Mänd)

Mul on midagi pikemat aega südamel olnud: SE21

Kõiksugustest riiklikest arengukavadest ja strateegiatest on mul oma lemmik. Selle strateegia nimi on Säästev Eesti 21 (SE21) (tegemist ei ole keskkonnastrateegiaga). Tegemist on strateegiaga, millele meeldib paljudel sotsiaalteadlastel viidata ning strateegia, mille täitmisega valitsus ega Riigikogu tegeleda ei taha. Ometi on nii, et tegemist on ainukese üldise riiklike pikaajaliste eesmärkide kogumiga, mis peaks hoopis euro asemel Eesti eesmärk olema. Selle strateegia eripäraks on see, et autorid ei ole poliitikud ega ametnikud, vaid sotsiaalteadlased ülikoolidest. Seega ei tohiks strateegia ühelegi poliitilisele jõule vastuvõetamatu olla.

Miks SE21 oluline on?

SE21 kirjeldab Eesti kolme arenguteed:
- jätkustsenaarium. Tegemist on vähesekkuva stsenaariumiga mis õitses 5a. enne majanduskriisi. Kannatab inimkapitali taastootmine ja väheneb inimressursi kasutamise
efektiivsus, suur osa inimestest jääb väärtuste loomisest kõrvale. Tugev on surve loodusressursside väljakurnamisele.

- konservatiivne arengutee. Tegemist on arenguteega, mis hakkas ohtralt levima Pronksööga. Emigratsioonisurve, eriti noorema põlvkonna hulgas, on tuntav. Tarbimisvajaduste allasurumine loob aluse salakaubanduse suurenemiseks ja korruptsiooniks. Rahvusvahelise integratsiooni võimalused ja ka inimeste võime kohaneda muutustega ümbritsevas maailmas väheneb.

- sotsiaalne partnerlus. Tegemist on kodanikuühiskonna stsenaariumiga, kus kesksel kohal ei ole riik, vaid kodanikud. Selle miinuseks on kõige läbiarutamine, mis venitab oluliste otsuste tegemise pikaks. Tegemist on eelmise kahe stsenaariumiga võrreldes parimaga kuid eeldab eeltingimuste väljakujunemist (heaolu tase, dialoogikultuur jne).

Need arenguteed on SE21 kontekstis ka hoiatuseks. Aastast 2005 kui SE21 kinnitati, pole midagi muutunud. Vastupidi, Eestis on suudetud mõlema esimese versiooni ohud tõeks mängida.

SE21 pakub ka lahenduse. See on sünteesistsenaarium ehk teadmusühiskond. See stsenaarium püüab sünteesida eelpool kirjeldatud 3 stsenaariumi tugevaid külgi. Samuti pakub ka SE21 hulganisti vajaminevaid tegevusi välja.

Ma olen pikalt mõelnud, et selle strateegia kiitmisest on vähe kasu. Vaja on tegutseda. Kuna hetkel valitsuserakonnad reaalpoliitikas seda ei järgi, siis on minu mõte luua Säästva Eesti klubi. Klubi eesmärgiks oleks SE21 mõtete propageerimine ning eesmärkide elluviimisele kaasa aitamine.

Head sõbrad. Loodan, et loete seda strateegiat ning avaldate arvamust, kas tuleksite minu mõttega kaasa?

Võlgades Riigikogulase Tarmo Männi lahkumine

Tänane päev on kiire ja keeruline olnud. Minu jaoks algas see paljude inimeste küsimusega mida tähendab Päevalehe artikkel ning lõunal lisandus Tarmo Männi ja Aivar Sõerdi lahkumine erakonnast. Selle kõige kommentaariks sobib Rahvaliidu peasekretäri Tarvo Sarmeti kiri erakonna liikmetele:

Täna hommikul teatasid meie erakonna liikmed Tarmo Mänd ja Aivar Sõerd, et lahkuvad Rahvaliidust. Selle sammu tagamaad on ilmselged – vähemusvalitsuses end ebamugavalt tundnud Reformierakond vajas Riigikogus lisahäält. Kahjuks nõustus vaikselt juba mõned kuud passiivselt valitsuserakondade inimvaenuliku poliitikat toetanud Tarmo Mänd nüüd ka avalikult erakonda vahetama ning veenis endaga kaasa ka Aivari.

Ilmselt on ka tänases Päevalehes ilmunud rohkete faktivigadega artikkel Rahvaliidu kiirkäigul sotsidega ühinemisest meediasse teadlikult lastud suitsukate, et õigustata oma reeturliku käitumist .

Kuulujuttude põhjal ei astu ükski põhimõtteline erakondlane erakonnast välja. Rahvaliidu väärtused ja seisukohad ei ole viimastel aastatel muutunud, pigem oleme läbi paljude erinevate algatuste ja eelnõude püüdnud neid toetada.

Naeruväärne on siinkohal jutt maailmavaatelisest valikust – Tarmo Mänd oli sügisel Keskerakonnaga ühinemise üks peaarhitekte. Peale selle projekti läbikukkumist ja tema lähedase nõuniku Manuela Pihlapi Keskerakonna palgale minekut, jäi Mänd erakonna sees üksi. Nüüd siis valis ta Reformierakonna pakkumise.

Millise summaga Mänd ära osteti, seda ei tea keegi, eks tulevik näitab. Rahvaliidus kritiseeriti teda aga palju sellepärast kuidas ta omale Riigikogu koha sai. Pärast 2007. aasta Riigikogu valimisi pääses Riigikokku Erika Salumäe, kes loobus oma kohast Männi kasuks (väidetavalt tervislikel põhjustel). Selle kõige hind olevat aga 2 miljonit krooni (nii suur on Riigikogu liikme palk 4 aasta jooksul), millest pidavat Männil veel maksmata olema miljon. Kes teab, ehk aitavad reformarid "riigimehel" võlga tasuda.

Ega tänased sammud 2% toetusega erakonnale hästi mõju, eriti veel Sõerdi lahkumine (tegemist on targa mehega, kuid häältemagnet ta ei ole. Riigikogu valimistel 233 häält). Kindlasti toob Rahvaliidu senine vaikne esinemine poliitikas kaasa Eesti erakonnamaastikul suured muudatused, kuid vaevalt, et sellel esmaspäeval (nagu Päevaleht lubab) midagi selgub. Kuid arvestades Riigikogu ettevalmistuste ajagraafikutega, siis pole lõpliku otsuse (Kongress) tegemiseks rohkem kui 2 kuud.

Rahvaliit jätkab Riigikogus 5 liikmelise fraktsiooniga ja seda, et Mänd oli erakonna alustala, öelda ei saa. Erakonna alustaladeks on ikka KOV volikogude liikmed, omavalitsusjuhid ja need, kes Riigikokku isikumandaadiga pääsesid. Mõned reeglid poliitikas ei muutu.

Mässule, mässule kallid eestlased!

Selle kande pühendan osaliselt korrakaitseorganitele, et nad ilma asjata riigi raha jälitustegevusele ei peaks kulutama. Nimelt tsiteeriti 03.03.10 TV3 uudistes minu facebooki. Tekst, mis oli mõeldud sõpradele, oli järgnev:

HEAD SÕBRAD! Mul on Teile kaks küsimust. Esimene on see, et mille kuradi pärast te ikka Reformierakonda ja IRLi toetate? Teine on seotud sellega, et kas keegi tahaks veidi mässata? Ma ei suuda enam seda juradust pealt vaadata, räägi palju tahad, tee mis tahad, ikka kõik vaatavad suu ammuli nende otsa kes istuvad ministritoolil ja räägivad sellest mis tegudega kokku ei lähe. Eesti, mis toimub?!?!

Mõte oli lihtne, kuulata, mida tuttavad arvavad ja tekitada arutelu (lugege tulemusi facebookist). TV 3 uudistes aga räägiti sellest täpselt pärast turvalisuse uuringu uudiselõiku ja enne krimi uudiseid. Selline tegevus (ilma minu kommentaarita) ei ole iseloomulik uurivale ajakirjandusele, kuid eks neil olid siis omad põhjused.

Mäss ei tähenda ainult laamendamist, mäss on meeleseisund, kus keeldutakse teatud sobimatuid põhimõtteid, käitumist tunnistamast. Minu jaoks on lausa muret tekitav, et eestlased nii vaikselt kõike nendega tehtavat taluvad. Oma meeluse ja arvamuse näitamine, olgu selleks ükskõik milline seadusega lubatud tegevus, on terve ühiskonna tunnus. Mida raskemaks meil aga läheb, seda vaiksemaks me muutume.

Turu-Uuringute AS viis 9-12. veebruaril läbi tallinlaste seas sõnavabaduse teemalise uuringu. Tulemused teevad kurvaks. Tervelt 44% vastanuist leiab, et kriisiolukorras on sõnavabaduse piiramine õigustatud. Hirmutav ei ole see, et keegi kunagi võibki kriisiks pidada oma erakonna vähest toetust vms, vaid see, et inimesed nii arvavad.

Eesti inimeste jaoks on meeleavaldused ikka midagi äärmuslikku nagu ka antud uuring näitab. Seega ei ole eestlaste jaoks meeleavaldus ennetav tegevus või kiire reageering tehtavatele otsustele, vaid appikarje viimases hädas. Kõlab nagu kriitika riigijuhtide kohta, kes pikaajaliselt ette ei mõtle, vaid tänases päevas elavad!?

Läänemaailm peab aga meeleavaldust igapäevaseks ja normaalseks. Kui käite Euroopa riikides ringi, siis võite kohata meeleavaldusi tuhandete inimestega ja leida üksikuid piketeerijaid või noori, kes ronivad salaja mõnele üritusele ja hakkavad seal oma plakatitega skandeerima. Neil on midagi öelda ja neil on usk, et sellest on ka kasu. Ehk on viimasest just Eestis puudu?


Pilt on pärit http://www.elu24.ee/

Ingvar-Moskva otseliin ja Progressi partei

Mõtlesin, et nüüd on kõik, kuid kuna jätkuvalt räägitakse härra Tšižikovi juttu, siis tahaks veidi valet ümber lükata ja tõde paljastada.

Täna kinnitas erakonna siselistis Haaslava vallavanem juba varem saadud infot. Nimelt küsisin ma eile juhatuse koosolekul Ingvar Tšižikovi käest, et kas vastab tõele tema soov uus erakond luua. Vastuseks sain kindla "EI" ning veelkord kinnituse, et see ei tuleks tal pähegi. Samas meie allikad Tartus rääkisid teist juttu. Tegelikkus on aga see, et Rahvaliidu aseesimees proovis luua Progressi parteid mis moodustataks rahvaliitlastest ja keskerakondlastest. Lugupeetavad, ärme rohkem isegi küsi, miks ta välja arvati!

Ingvarile on omane natukene või siis isegi palju valetada. Näiteks ei ole ta kunagi avalikult välja öelnud oma tegelikke valimistulemusi KOV ja Riigikogu valimistel, vaid on neid mõnusalt suurendanud. Samamoodi ei saanud ta Karel Rüütli vastu kandideerides 350 häält, vaid 183, Rüütli 460 hääle vastu.

Politoloog Toomla tegi kõhutunde pealt oletuse, et nüüd võib erakonnast lahkuda veel teisigi inimesi. Miks? Kes? Kui neid on rohkem kui üks, siis on see küll ime.

Kui keegi räägib sõnavabadusest, siis Rahvaliit on üks väheseid erakondi kus võivad kõik liikmed siselistis arvata seda mida tahavad. Eestis ei ole palju erakondi, kus liikmetel selline "privileeg" on! 2% toetuse juures ei ole mitte halb kui keegi sind kritiseerib, vaid hea. Kui seda ei tehtaks, ks siis ei märkakski keegi sind? Kui me räägime Villu Reiljanist, siis tema enam erakonna juhtimise juures ei ole, erakonnast lahkumine tuleb aga päevapealt arutlusele hetkel kui ta süüdi mõistetakse ja seda ilma aukohtuta.

Kui minu blogi on seni Venemaalt vaid üksikutel kordadel loetud, siis palju õnne. Ingvar on Moskva jaoks nii tähtis, et 12 h jooksul on sealt info järgi käinud 8 inimest...

Rahvaliidu aseesimees Tšižikov arvati erakonnast välja

Nuh, nüüd läks küll veidi teistmoodi kui keegi oskas oodata. Täna kogunenud erakonna juhatus arutas avaldust Ingvar Tšižikovi vastu tolle käitumise pärast IRLi Suurkogul. Olen oma eelmises blogi väljaütlemises maininud ka tema muid tegemisi, mis kõik sellel arutelul ka läbi sai võetud. Kui Rahvaliidu esimees Karel Rüütli tegi Ingvarile ettepaneku kokku leppida, et enam selliseid asju ei juhtu, sai ta eitava vastuse. Nii nagu iga organisatsiooni juhtimine, nii on ka erakonna juhtimine meeskonnatöö. Ega võrkpalli ei saa ka mängida kui meeskonnas on üks, kes teistega koostööd ei hinda.

Mõnikord peab raskeid otsuseid tegema.

Rahvaliidu juhatuse liige võib saada noomituse "erakonna müümise eest"

Kui Herman Simm kinni pandi jäi üks mees vabadusse. Ta küll ei tegele riigireetmisega, kuid tegutseb samamoodi kahtlastel asjaoludel veidi väiksemas ringis.
Rahvaliidu aseesimees Ingvar Tšižikov sai erakonna aseesimeheks tänu protestihäältele ja seda isegi olukorras, kus ta kõnepuldis seletas, et eelmised esimehed Jaanus Marrandi ja Karel Rüütli olid vajalikud vaid selleks, et tema isiksus saaks esile tõusta.

Kuni viimaste nädalateni peeti teda lihtsalt rumalakeseks, kuid nüüd on karta midagi rohkemat. On alust arvata, et Ingvar Tšižikov võib olla kellegi marionett ja niidid jooksevad Rahvaliidust palju kaugemale. Analüüsides tema arvamuslugusid päevalehtedes on näha nende kvaliteedist ja sõnavarast, et need on kirjutatud palju kõrgema inteligendi poolt kui seda Ingvar on. Samuti tekitab kahtlusi väljaütlemiste sisu, mis tihti on erakonna seisukohtadega tõsises vastuolus. Ühesõnaga avalik käitumine teenib eesmärki kinnistada rahvaliitlastele tagurlaste maine.

Kahtlused muudab tõsisemaks asjaolu, et erakonna aseesimehena pole peale argumenteerimata kriitika ta midagi suutnud. Endal pole ühtegi tegevust oma 3 kuulise ametiaja jooksul ette näidata. Pidevalt käib ainult üks plaat - kui mina esimeheks saan, siis toon uued liikmed ja siis ma hakkan tööle. Nalja teeme siin või?!

Kõige hullemad uudised pärinevad aga Tartust. Nimelt räägivad sealsed üliõpilased, et Rahvaliidu aseesimees käib mööda õllebaare ringi ja värbab üliõpilasi uude erakonda (see pidavat tal ka õnnestuma), mida kutsutakse progressiparteiks. Legendi järgi moodustatakse uus erakond rahvaliitlastest, keskerakondlastest ja poliitikavälistest inimestest. Ennekuulmatu! Praegu peaks tegema pingutusi Riigikogu valimiste nimel, kuid Rahvaliidu juhatuse liige jagab juba erakonda tükkideks.

Tõsi ta on, et täna arutab erakonna juhatus Tšižikovi ebaviisakat käitumist IRLi suurkogul, kus ta käis teise organisatsiooni peaskeretäri survestamas, kuid tegelikud probleemid tunduvad palju tõsisemad olevat.