Rahvaliiduna jätkamise pooldajad otsivad sooja kohta teistes erakondades

Hoolimata jutust, et Rahvaliit peab iseseisvalt jätkama kuni lõpuni, kindlustavad selle idee pooldajad oma tagalat teistes erakondades.

Hiljuti sai Keskerakonna Tartumaa piirkonna juhiks endine Rahvaliidu teabejuht Manuela Pihlap. Manuela tuli erakonda Keskkonnaministeeriumist koos Villu Reiljaniga ning teda nimetati erakonnas Reiljani ihunõunikuks. Ootamatult aga läks Pihlap tööle Keskerakonna Riigikogu fraktsiooni sekretariaadi juhiks. Teada on see, et mõned nädalad enne Pihlapi lahkumist, 2009. aasta novembris kohtusid Reiljan ja Tarmo Mänd Savisaarega, pärast mida tuli Keskerakonnalt ettepanek Rahvaliidule liituda. Juhatuse koosolekule, mis ettepanekut arutas, saatis Mai Treial kirja milles soovis luua läbirääkimisteks delegatsiooni ning alustada konsultatsioone. See üritus kukkus neil aga läbi - maakonnaühendused hääletasid ettepaneku maha.

Manuela Pihlap ei oma sotsiaalset võrgustikku ei Tartumaal ega selle ümbruses. Tal puudub ka vastav autoriteet olemaks sealse piirkonnajuhi vastutaval kohal ning tagatipuks töötab ta Tallinnas. Miks Pihlapil Keskerakonnas äkki nii hästi siis läheb?
Jõgevamaa inimeste sõnul on tõenäoline, et Pihlap hakkab tulevikus juhtima Riigikogu valimistel Tartumaa ja Jõgevamaa ringkonnas Mai Treiali valimiskampaaniat ja teeb seda osaliselt Rahvaliidu Jõgevamaa organisatsiooni kasutades. Sellepärast on ka arusaadav, miks kuni tänaseni püüab Treial Pihlapi tegevust õigustada.

Lauri Vitsuti seotusest Keskerakonnaga oma venna Toomas Vitsuti kaudu ja Monika Kuzmina otsingutest Reformierakonnas on veel vara rääkida. Igal juhul on fakt see, et ERLi ja SDE baasil moodustatavasse uude erakonda nad ei tule (ise väidavad) ning samuti ei loobu nad ka poliitikast, nagu seda Reiljanid ning president Rüütel on teinud.

Vaadates tööd, mida teevad Villu Reiljan, Mai Treial, Monika Kuzmina, Lauri Vitsut, Piret Aavik, Helgi Mänd ja Uno Silberg, siis tekib tahes tahtmata küsimus, kust tulevad vahendid. Ühest Eesti otsast päevas mitu korda teise Eesti otsa sõita, tundide kaupa päevas inimesi läbi helistada ja vanaprouasid väikese meenega toetada, ei ole odav lõbu. Kellelgi väljastpoolt on Rahvaliidus huvid ja tundub, et need ei ole Rahvaliidule kasulikud huvid...

Tartu Riiklik Poliitülikool - ei kõla hästi!

Tartu Ülikooli rektori Alar Karise mõte panna ülikooli juhtima 11 liikmeline nõukogu, kellest 6 liiget tuleb Riigikogu ja 5 liiget ülikooli poolt, pani professorid kihama kõigis ülikoolides. Karise nägemus juhtimisest head ei tähendaks, kuid probleemid juhtimises on olemas.

Ülikooli autonoomsusel on põhjus, see on erinevate arvamuste paljusus, milleta enamuses valdkondades teadust teha ei saaks. Mäletan, et aastad tagasi kritiseeris üks Helsinki Ülikooli professor Eesti käitumist, millest tuli siinpool lahte suur skandaal. Ülikool aga ütles, et nemad professoriga midagi tegema ei hakka, sest ülikoolis on kõigil oma arvamus. Õige ka, teistsugune olukord valitseb vast Hiina või mõne veel autoritaarsema riigi ülikoolis, kus just poliitikud ütlevad mida on õige arvata.

Ma ei kujuta ette kuidas saab ülikooli juhtida nõukogu, kuhu kuuluvad mitte tegevad poliitikud. Kõigepealt milline on mitte tegev poliitik? Kui sa oled poliitik, siis sa oledki pidevalt tegev. Kui mõtleme, et mittetegev poliitik on see, kes ei ole valitsuses ja Riigikogus, siis võiks sinna alla minna ka paljud opositsionäärid või need poliitikud kes Riigikogu poole püüdlevad. Igal juhul on poliitikul omad vaated ja kui ta pole ka positsioonil, sõltub ta rohkem või vähem nendest kes positsioonil on. Samuti ei kujuta ma ette inimesi ülikooli juhtimas, kes sellest midagi aru ei saa. Tagatipuks pole meie ühiskond veel nii kaugele arenenud, et poliitikud ülikoolis ei teeks poliitikat enda kasu silmas pidades, vaid eelkõige ikka Eesti.

Ülikooli juhtimisel olen näinud kahte tõsist probleemi. Nimelt see, et ülikooli eelarve kinnitavad samad inimesed, kes seda kulutavad, seega ei mõelda selle tegevuse juures ülikooli peale üldiselt, vaid oma akadeemilisele üksusele mida esindatakse. Teine probleem, mis mõnikord välja lööb, on see, et rektorile, kes on otsustuskogus olevate isikute ülemuseks, ei julgeta väga palju vastu hakata ja nii tehakse mõnikord tõsiseid rumalusi. Need kaks asja pärsivad ülikoolide arengut kohe kindlasti.

Üks lahendus oleks kahekojaline juhtimine nagu selle pakkus Kreitzberg, kuid ma ei saa aru, miks rektori peab valima see kogu, kes on väljastpoolt ülikooli. Rektori valimisega ei peaks tegelema ei poliitikuid ühendav kogu ega ka nõukogu, vaid täpselt nii nagu see seni on olnud- valimiskogu. Valimiskogu moodustavad professorid, nõukogu liikmed ja üliõpilased. Esiteks võtab see pingeid maha, kuid kõige tähtsam on see, et taoline lähenemine kasvatab ja hoiab demokraatiat. Samal põhjusel ei palgata õppejõude vaid nad valitakse tööle teatud tähtajaks. Terve ülikool kokku on üks suur demokraatiamootor, mis hoiab ja taastoodab demokraatlikke väärtusi.

Riigi jaoks on ülikoolide autonoomias probleemiks, et ülikoolid ei tegutse vastavalt riigi vajadustele, st ei tule niipalju ühe või teise eriala inimesi kui vaja jne. Selle üks lahendus oleks tõesti poliitikud suunama panna, kuid põhjus ei ole ju selles, et ülikooli juhid aru ei saa. Põhjused peituvad rohkem Eesti kõrghariduse madalas rahastamises ja alati ei ole võimalik või mõistlik kombinaadina käituda.

Tallinna Ülikoolis ei juhi senatit (nõukogu) rektor, sest Rein Raua puhul on tegemist mõnikord väga autoritaarse juhiga. Sellepärast on senatil oma esimees senati liikmete seast. Tartu Ülikool võiks ka proovida seda pisikest sammukest astuda...

Maksuton koulutus ehk kuidas Soomes asju aeti

Kolmapäeval said Soome üliõpilaskondade liit SYL ja rakenduskõrgkoolide üliõpilaskondade liit SAMOK maha korraliku meeleavaldusega tasuta kõrghariduse poolt. Kell 12:00 päeval koguneti senati väljakul ja kella 14:00 liiguti parlamendi hoone ette.

Osalejaid oli minu hinnangul umbes 2000- 3000 inimest. Ise nad alguses lootsid 10 000 ning meeleavalduse päeva hommikul 5000 kuid tuli vähem. Nii nagu Eesti on ka Soome uuringute järgi väga tagasihoidliku rahvaga kui asi puudutab meeleavaldusel osalemist. Euroopa keskmine on 9%, meil aga 4%. Läksime sinna nippe otsima, kuid tuleb tõseda, et seda niisama tudengit seal eriti ei olnud. Aga rahvast oli kordades rohkem kui Eestis tudengid kokku on suutnud ajada. Inimesed tulid kohale tänu hästi töötavale võrgustikule üliõpilasesinduste ja teiste tudengiühenduste tegutsemisel.

Koguneti senati väljakul, kus peeti kõned, tehti ülevaade olukorrast, lasti muusikat ja köeti rahvas üles. Kohale tulnute varustus oli rikkam kui eestlaste kasutatav. Neil oli igasuguseid plakateid, kitarrid ja isegi porgandid. Porgandiga vehiti poliitikute suunas ning need pidavat paremad olema kui kepid, sest neid saab ka karistuseks kuhugi susata...

Senati väljakult liiguti rongkäiguga parlamendi hoone ette. See meenutas Tallinna tudengipäevade avaparaadi. Kõlaritega auto sõitis ees ja õhupallide ning plakatitega tudengid kõndisid järgi. Auto kastist hüüti pidevalt erinevaid hüüde, mida rahvas järgi kordas. Eestis tavaliselt ollakse sellega tagasihoidlikud ja piirdutakse ühega. Kuid erinevus oli vahelduv ning ei tüüdanud inimesi ära.

Parlamendi hoone ees hüljati auto ja rivistuti treppidele tehtud lava ette. Loeti ette pöördumised, toetused mujalt maailmast ning kuulati siis ükshaaval kõigi erakondade esindajate lubadused. Need filmiti ning pandi netti üles. Nende kõned olid lihtsad, kujutasid ette tulevikku, tegid nalju. Ühesõnaga sai kõik lihtsalt inimestele selgeks tehtud. Meil oleks just eelkõige kõnede pidamises nende käest palju õppida.

Soomlasi tuleb kiita. Meie oleme harjunud protsessi käigus sekkuma, siis kui juba midagi tehakse, neil oli see aga peamiselt ennetav meeleavaldus, et erakonnad ei julgeks isegi mõelda kõrghariduse tasuliseks muutmise peale. Sellest on kõvasti õppida.

Hinne 4+

Millised Riigikogu valimiste positsioonid on erakondade ühinemise pooldajatel

Paljud püüavad Rahvaliidu ja Sotsiaaldemokraatide ühinemist näidata kui Rahvaliidu juhtkonna soovi saada Riigikogu liikmeteks, st hea koha peale. Viimati räägiti sellest Kuku raadio saates "Keskpäevatund".

Arvestades 2007. aasta Riigikogu valimisi ja teisi tegureid, teen oletused, millised võimalused oleksid neil inimestel, kes soovivad koos sotsidega uue tugeva jõu moodustamist, Rahvaliidu nimekirjas kandideerides 2011. aastal.

Karel Rüütli. Kandideeris 2007. aastal valimisringkonnas Tartu linn ning oli nimekirjas nr 1. Olles praegu erakonna esimees, kaasneks Tartu esinumbriks olemisega arvatavasti üleriigilises nimekirjas esimene positsioon. Seega Karel Rüütlil siinkohal sotside abi vaja poleks.

Kajar Lember. Kandideeris 2007. aastal valimisringkonnas Saare-, Hiiu-, Läänemaa. Oli nimekirjas nr 3. Arvestades, et esinumber Tarmo Mänd on lahkunud ning Lember on viimased kolm aastat Rahvaliitu üks kõige enam panustanud poliitik ning tema positsiooni aseesimehena, siis julgen oletada, et kohalike rahvaliitlaste toel oleks ta 2011. a. valimistel selles ringkonnas nr 1.

Ene Tomberg ja Anto Liivat. Tomberg kandideeris 2007. aatal ringkonnas Kesklinn, Lasnamäe ja Pirita. Oli erakonnast lahkunud Margus Leivo järel nr 2. Kuna Tallinna kõige tuntumad rahvaliitlased ongi Tomberg ja Liivat, siis 100% oleksid nad Tallinnas esinumbrid. Sotside pink on aga Tallinnas kõige pikem ning erakondade liitumisel ei usu, et nad isegi mõnes Tallinna ringkonnas esimesel positsioonil oleks. Seega nemad kaotaksid liitumisel oma esinumbri positsioonid.

Jaanus Marrandi ja Jaak Allik. Olid 2007. aastal Viljandi- Järvamaa ringkonnas esinumbrid. Rahvaliidu nimekirjas 2011. aastal oleksid nad samuti esinumbrid, nii et ka neil ei muutuks midagi.

Jaanus Õunapuu ja Margi Ein. Kandideerisid 2007. aatal Jõgevamaal. Olid Villu Reiljani järel vastavalt nr 2 ja 3. Reiljan on ammu teatanud, et tema 2011. aastal ei kandideeri. Suure tõenäosusega oleksid nii Õunapuu kui ka Ein Jõgevamaal kõige tuntumad rahvaliitlsed ja esinumbrid. Sotsidega liitudes võib aga vana rahvaliitlaste kants Jõgevamaa nii Õunapuu kui ka Eini üldse häälteta jätta. Seega kaotaksid nad kindlasti.

Rein Randver. Kandideeris 2007. aastal ringkonnas Põlvamaa, Võrumaa, Valgamaa. Oli nr 1. Siinkohal ei oska öelda, kumb Rahvaliidu nimekirjas nr 1 oleks, kas Ester Tuiksoo, kes 2007. a. oli nr 3 või Randver. Igal juhul oleks Randver üks esinumbritest.

Jaanus Männik. Kandideeris 2007. aastal ringkonnas Pärnumaal. Pole kahtlustki, et 2011. aastal oleks ta jätkuvalt esinumber.

Vello Tafenau. Kandideeris 2007. aastal ringkonnas Lääne-Virumaa. Oli nimekirjas nr 1. Endise Rahvaliidu Riigikogu fraktsiooni esimehena ja praeguse erakonna volikogu esimehena usun, et 2011. aastal oleks ta samamoodi nr 1. Sotsid on aga selles maakonnas tugevad ning esinumbri kohta ma väga ei usuks.

Tiit Tammsaar. Kandideeris 2007. aastal ringkonnas Harjumaa ja Raplamaa. Oli nimekirjas nr 1. Selles ringkonnas võiks 2011. aastal ka keegi teine kandideerida, kuid ma ei näe väga suuri häältemagneteid, seega oletan, et esinumber oleks ikkagi Tammsaar.

Mis puudutab aga üleriigilist nimekirja, siis see oleks 2011. aastal kindlasti teistsugune kui 2007. aastal. Seekord paneks selle paika volikogu, 2007. aastal väänati nimekiri aga vastu enamuse tahet toonase esimehe poolt.

Selge mõistus ütleb, et enamus rahvaliitlastest, kes kahe erakonna baasil uusi tuuli Eesti poliitikasse tuua tahavad, ei tee seda eesmärgiga saada parem positsioon valimistel. Rahvaliidu nimekiri annab selle neile nii või naa. Kui Rahvaliit saaks 2011. aastal 6 kohta Riigikokku, oleksid suure tõenäosusega just liitumist pooldavad inimesed nendel kohtadel. Liitumise tagamaad on palju sügavamad ja suurema ulatusega kui kellegi koht Riigikogus.

.

Pilt on pärit http://www.vvk.ee/index.php?id=10590&tpl=1062

Katsu sa sotsidest rääkida, ma viskan munaga- Rahvaliidu volikogu 12.04.10

Rahvaliidu eilse volikogu kohta on nii palju erinevaid sõnumeid, et tunnen vajadust olukorda selgust tuua.

Väide: Karel Rüütli ületas oma piire kirjutades koos Pihliga alla kavatsuste deklaratsioonile.
Vastus: Ei ületanud. Antud deklaratsioon ei tähenda kohtususi Rahvaliidule, vaid on hea tahte väljendus. Selle vajadust tõestab ilmekalt Villu Reiljan, kes väitis veel esmaspäeva hommikul, et sotsidega koostööst ei tule midagi välja ning seda ettepanekut pole mõtet arutada. Ühesõnaga oli kavatsuste paberi mõte näidata välja mõlema erakonna häid soove koostööks . Selleks, et koostöö soovi tõdeda, ei ole vaja esimehel volitusi.

Väide: Rahvaliidu volikogul puudus kvoorum ja ettepanekut sotsidele teha ei saanud.
Vastus: Rahvaliidu volikogul oli kohal 55 liiget, sedeleid jagati välja 33 ning poolt hääletas 28 ja vastu 3 liiget. Hääletamise ajal kõndisid paljud Reiljani ettepaneku peale saalist välja. Kvoorum ei kadunud kuna väljuti hääletamise ajal, mitte enne hääletama asumist ning vastavalt MTÜ seadusele ja erakonna põhikirjale oli koosoleku pidamiseks vajalik arv volinikke olemas ka pärast osade saalist lahkumist.

Väide: Kongress otsustas 2009. aastal jätkata iseseisvalt ja esimehe ettepanek on sellega vastuolus.
Vastus: Kongress on alati teinud otsuse vastavalt erakonna volikogu ettepanekule, kellele teeb ettepaneku erakonna esimees. Karel Rüütli käitus vastavalt. Kui see nii ei oleks, siis oleks ka praegu kehtiv erakonna programm vastu võetud rikkudes Kongressi otsust, sest eelnevalt oli Kongress kinnitanud teistsuguse programmi.

Väide: kõik on juba kokku lepitud ning tegemist on peale sunnitud liitumisega
Vastus: tingimused lepivad kokku moodustatud delegatsioonid ning leppe kiidavad heaks erakondade juhatused. Pärast seda arutavad konkreetset ühinemislepet Rahvaliidu maakonna- ja linnaühendused ning volikogu, kes selle lõpuks Kongressile esitab.

Mis on aga kõige tähtsam- need, kes erakonna esimehe ettepanekuga rahul ei olnud, räägivad emotsionaalselt, eiravad fakte ning rajavad oma teooriad oletustele. Loomulikult lähevad kergemeelsed kõige sellega kaasa ja erakonna juhtidel on nüüd palju raskem.

Karel Rüütli ettepanek oli ajendatud erakonna olukorrast, kus 2011. aastal ei pruugita Riigikokku pääseda. Palusin volikogu liikmetel teha alternatiivne ettepanek sotsidega liitumisele, kuid seda ei tehtud.
Seega valis Rahvaliidu volikogu sisuliselt kahe variandi vahel- kas moodustada koos sotsidega uus jõud ning kanda edasi ka Rahvaliidu väärtusi ning põhimõtteid või lõpetada erakonna tegevus nagu selle pakkus välja Villu Reiljan 12.04.2010 volikogu koosolekul.

Kõige naljakam on see, et kui varem rääkisid kõik Karelist kui arast poisist, siis üleöö sai temast diktaator, kes demokraatia reegleid eirab. Demokraatiast rääkides, siis enne Kareli ja Kajar Lemberi juhiks saamist polnud Rahvaliidul isegi liste kus asja arutada ning Villu Reiljani ajal ei kogunenud juhatus 3 kuud. Rohkem näiteid pole vaja.

Naljanurk.
Panin kirja mõned ütlemised volikogult, mis minuni kostsid Hiiumaa juhi Helgi Männi suust (tal on kavaks teisi mitte austada ja vahele rääkida):
"Katsu sa sotsidest rääkida, ma viskan munaga" (Kajar Lemberile).
"Sa oled ise selles süüdi, et mulle sõna ei andnud. Ma ei räägiks muidu" (volikogu esimehele, kes palus mitte rääkida vaid ettekandjat kuulata)
"Ole vait!" (volikogu esimehele, kes päevakorrast rääkis).