Kalamaja autod ja mure nende autode pärast

Kalamaja elanike rahustamiseks ilmus Päevalehes Tallinna abilinnapea Taavi Aasa selgitav artikkel, miks tasulist parkimisala vaja on. Soovitan lugeda, huvitavad mõtted autoga magamise kohta. See kubises demagoogiast nagu ka vastuargumendid, miks seda vaja ei ole. Mina enne suud ei paotaks, kui uuringud on tehtud ja saab millelegi tugineda. Kalamaja enda aktiiv viis läbi uuringut, st küsitlust, mille tulemusena 1000 inimesest ainult mõned parkimisala laienemist toetasid. Ma ei kahtlegi selles, et see olukord nii on, kuid sellist uuringut ei saa otsuste aluseks võtta. Uuring tuleks teha ikka sotsioloogiliselt õige ja neutraalsete inimeste poolt (eriti kui tegemist on suulise uuringuga).

Mulle aga meeldisid artikli kommentaarid, millest parimad siin välja toon.

Saime teada, et tasuta parkimine oma maja juures on iseennast välistav. Miks see nii on, jääb selgitamata. Veel saime teada, et majade juures tänaval parkimine on probleem siis, kui magamistoad on tänava lähedal. Küll pole seda probleemi näiteks Lasnamäel (ilmselt siis seetõttu, et magamistoad asuvad kõrgel tänavast eemal), sest kui oleks, siis sellega ka tegeletaks. Päris kindalsti ei ole enamiku Kalamaja tänavate liiklus tihedam kui paneelmajade vahelistel tänavatel.

See on hea tähelepanek, sest tegelikult on Lasnamäel palju hullem olukord teid ummistavate autodega kui Kalamajas ja hommikune liiklus majadevahelistel pisikestel teedel on keerulisem kui kesklinnas, kuna kõik püüavad suurte majade vahelt otseteid leiutada, et välja pääseda.

Ma jään eriarvamusele nende kalamajalistega, kelle hinnangul parkimine üldse probleem pole ja Kalamaja tänavail ei peagi kiiresti saama sõita - kiirustama muidugi ei pea, aga kui kahesuunalisel tänaval isegi vaid ühes suunas liikuvad auto ja jalgratas ära ei kipu mahtuma, siis on ikka pahasti. Ainult et need pole mitte võõrad autod, vaid elanike endi omad, kel lihtsalt polegi oma autot kuhugi panna ja ilma ka ei saa, sest katsu sa lastega peres (aga sama vabalt ka lasteta peres või üksi elava inimesena) igapäevakäikude ja kasvõi poetrettidega saada hakkama ainuüksi ühistransporti kasutades.

Siit tuleb teine pärl, mis räägib tegelikust Kalamaja probleemist teatud tänavatel. Mul elab üks tuttav Niine tänaval ja see on autosid täis ka õhtuti kui kõik kodus. Loomulikult teeb asja keerulisemaks ka see, et inimesed käivad Kalamajas tööl ja pargivad auto oma töökoha ette. Sama probleem on tegelikult ka Lasnamäel. Autosid ei ole füüsiliselt enam võimalik kuhugi parkida. Näiteks meie maja hoovis olevast kunagisest laste korvpalliväljakust sai ilusa parkla, samamoodi laiendati maja ees olevat parklat nii palju kui võimalik ja ikka on ruumist puudus.

Päevalehe arvamuslugu Tuuli Augi poolt lahkab hästi ka probleemi teist külge. Miljööväärtuslik Kalamaja, mida linnavalitsus sellisena hoida tahab, võib oma inimeste poolt hävitatud saada, kui õuedest tehakse parklad.

Autostumise vastu saab ühistransporti ja kergliiklusteid arendades, mitte taandarendades, nagu linnavõim minu hinnangul seni talitanud on. Ja selles artiklis ei tegelda mitte autostumise vastu võitlemisega, vaid õigustatakse selle pealt tulu võtmist, sest tänavale jäävad need autod ju ikka alles, eksole. Raha eest või tasuta, kui pole tingimusi oma auto kuhugi mujale paigutamiseks (parkimismaju, parklaid, Kalamajas on üheks ja teiseks täiesti kohad olemas), siis ei kao see auto magamistoa akna alt ka kuhugi.

Tee mis tahad, kuid nii ongi. Keskerakonna ja Reformierakonna omavaheline kisklemine on viinud sinnamaale, et Tallinnasse niipea paremat ja laiemat trammiliiklust ei teki. Erakondade ebaõiglane rahastamine nõuab aga suurparteidelt suuri kulutusi ja nii on ka Tallinnas raske ühistranspordile keskenduda, kui vaja veel tegeleda meedia loomisega ning toita oma valijagruppe.

Arenguruumi on veel palju ja kui vaja linnakassat täita, siis kehtestame võrdselt, igal pool, kus on palju autosid, tasulise parkimise (väiksema tasu eest kui praegu). Kui aga tahame autodest lahti saada, siis arendame ühistransporti, ehitame jalgratta teid ja harjutame inimesi tahes või tahtmata kaasnevate suurte piletihindadega.

Paar mõtet äsja muudetud noorsootöö seadusest ja noortevolikogudest

Täna on see tähtis päev, kui Riigikogu muutis noorsootöö seadust. Mind huvitab praegu eelkõige paragrahv 3, 8 ja 9, mis kas täielikult või osaliselt puudutavad noortevolikogu.

Seadus ütleb: noortevolikogu (NV) – valla- või linnavolikogu juures tegutsev noortest koosnev nõuandva õigusega osaluskogu.

Siinkohal on olnud mitmeid nägemusi. Eesti Noorsootöö Keskus (ENTK) näeb NV eelkõige info vahendajana noorte ja omavalitsusjuhtide vahel. Eesti Noorteühenduste Liit (ENL) näeb aga NV rolli ka osalus ja esindusdemokraatia arendamisel. Erinevus on NV tegevuse eesmärkides ja koosseisu moodustamises. Ühe versiooni puhul pole tähtis, kuidas koosseis tekib, teise puhul on see väga oluline. Õnneks ütleb aga seadus selgelt: Noortevolikogu valitakse valla või linna noorte poolt demokraatlikul teel valla- või linnavolikogu kehtestatud korras.

Valimise viise on tänases praktikas kaks. Üks on nn otsevalimised, kus hääletada ja kandideerida saavad kõik antud omavalitsuse noored. Teine võimalus on omavalitsuses tegutsevate noorteühenduste poolt valida või delegeerida noorte või oma ühenduse eisindajad esinduskokku. Esimene variant sobib kindlasti väiksematesse omavalitsustesse, kus noorteühendusi on vähe. Teine, sobib suurematesse, nagu Tallinn, kus info liigub raskesti ja valimistel osalemine jääb kesiseks. Pealegi saavad NV liikmed ära kasutada noorteühenduste võrgustikku oma tegemistes NVs ning järjepidevuse kohapealt saavad noorteühendused igal ajal inimesi vahetada (sõltub süsteemist).

Raske saab olema valdadel, kus elanike arv jääb 800 - 1500 piiridesse. Seal on kõigi noorte arv 300-400, mis tähendab, et potentsiaalseid NV tegevuses osalejaid on käputäis ja nad tegelevad kõigega. Sellistes valdades ja kohtades, kus NV liikmete vanus jääb alla 16 aasta (põhjus: puudub keskkool) sõltub NV toimimine noorsootöötajast. See aga ei lahenda probleeme, sest kui noorsootöötaja on peamine NV tugiisik ja tänu temale see üldse toimib, siis võib vaid unistada, et NV kunagi omavalitsuse juhtide (noorsootöötaja ülemuste) kohta midagi kriitilist arvata julgeb.

Sõltumata seadusest, määrab aga NV tulemuslikkuse omavalitsusjuhtide tahe neid tunnustada ja nendega koostööd teha. Ütleb ka ju seadus, et NV võib moodustada, mitte ei pea seda moodustama.

Olen kohanud ka vallajuhte, kes ideed toetavad, kuid muret teevad volikogu liikmete vananenud mõtteviisid, kes ei saa aru, mida need noored jälle tahavad ning kaugemale enda külast, näha ei oska.

Noortevolikogu eesmärgiks on arutada valla või linna pädevusse kuuluvaid noori puudutavaid küsimusi ning teha nende kohta ettepanekuid valla- või linnavolikogule ja valla- või linnavalitsusele, lähtudes noorte vajadustest ja huvidest.

Väiksemates omavalitsustes pole probleemi, seal arutatakse volikogus noorte küsimusi harvemini, kuid suuremad võivad omapoolse initsiatiivikusega NV liikmetel kruvid kokku jooksutada. Igal juhul annab see seadusesäte võimaluse aktiivselt osaleda ja kõigi soovitud küsimustega tegeleda ning võimaldab ka NV tööd mõõta.

Hea on see, et seadus paneb kohustuse omavalitsuse volikogule arutada noorsootööd puudutavaid küsimusi NVga ning toetada NV tegevust materiaalselt. Kuigi mõni asi võiks olla teisiti, on hetkel kirja pandu tubli edasiminek ja tuleb vaid kõigile jõudu ja jaksu soovida.

Seadus ise jõustub 1. septembril 2010 ning noortekogude ja noortevolikogude kohta saab täpsemat infot: www.noortekogud.ee

Täna pöörasin uue, sotsiaaldemokraatliku lehekülje enda elus

Head sõbrad. Eile toimunud sotside juhatus võttis mind ja veel ligi 80 endist Rahvaliitlast Sotsiaaldemokraatliku erakonna liikmeks. Pean oluliseks Teile oma samme ja plaane selgitada.

28. mail astusin tagasi Rahvaliidu juhatuse, volikogu aseesimehe ja Tallinna linnaühenduse juhi kohalt ning tegin avalduse sotsidega liitumiseks. Minu lahkumise põhjuseks on mure, et eesmärke, millest allpool natuke juttu, enam Rahvaliidus ellu viia ei saa. Teisalt ei pea ma mõistlikuks kuulumist erakonda, mis valib endale demokraatlikult juhid, kuid tegelikult juhib parteid ikka keegi teine. Jään paljudest headest rahvaliitlastest puudust tundma ja meenutan viimast kahte aastat heaga. Panime Tallinna linnaühenduse elama ja tööle, alustasin erakonna poliitikatoimkondade koordineerimist ja inimeste suuremat kaasamist ning hakkasime tegelema süvitsi tööpuuduse teemaga, kuid kahjuks jäi see pooleli.

Miks sotsid ja mida ma teha tahan?

Minu jaoks olid sümpaatsed nii Keskerakond kui Sotsiaaldemokraadid, kuid hoolimata Keskerakonna tõsiselt heast noorest juhtivseltskonnast, on selle erakonna juhtimisstiilil halb mek manu. Sotside kasuks räägib ka tõsiasi, et hoolimata püüdlustest Rahvaliitu parempoolse erakonnana näidata, läheneti enamusele teemadele päris vasaku nurga alt. Tõestuseks vaadake Rahavaliidu fraktsiooni pressiteateid või erakonna prgrammi Hooliv Eesti, mille ideed minu jaoks südamelähedased on.

Kuigi Rahvaliit ja Sotsiaaldemokraadid ei ühinenud, usun ma jätkuvalt uue tugeva kolmanda jõu loomisesse Reformierakonna ja Keskerakonna kõrvale. Täna ja veel kuid hiljem liitub kindlasti sotsidega suurem osa Rahvaliidu mõtlevast poolest.

Selle kolmanda jõu juures pean oluliseks põhimõtet, et Eestis peab saama elada igal pool täisväärtuslikku elu. Seda nii maal kui linnas ja sellest põhimõttest lähtun ka oma tegevuses. Ausalt öelda on mul kõrini sellest, et kõike mõõdetakse rahas ja eesmärgiks on vaid kokkuhoid ning suurenev kasum. Usun, et varsti on edukad need, kes seavad eesmärgiks inimese heaolu ja ei mõõda seda tema sissetulekutes.

Mulle on südamelähedane Säästev Eesti 21 strateegia ning olen heietanud pikalt mõtteid, kuidas seda ellu viia. Arvan, et mõtlemise aeg on nüüd läbi ja hakkan otsast pihta ja haaran kaasa nii paljusid kui suudan.

Mulle meeldib mõte riigireformist, mille keskmes on tänased omavalitsused. Kuigi jagan Rahvaliidu nägemust maavalitsuste rolli suurendamisest, pean oluliseks väikevaldade liitmist ja seda mitte nii nagu IRL pidevalt tahab, vaid ikka nii, et omavalitsus inimeste jaoks kaugeks ei jääks. Liitmisprotsessi alus peab olema omavalitsuste tahe ja riigi poolne motivatsioonipakett (mitte ühekordne 2 miljonit, vaid tulude oluline suurendamine). Üheks keskseks eesmärgiks peaks olema aktiivsed ja koondunud kodanikud ning üheparteivõimu kadumine ja loomulikult võimalus inimväärselt elada.

Usun, et saan palju panustada kaasamisse ja seda siis eelkõige programmide ja poliitikate väljatöötamisel. Näen, et igal erakonnal peaksid olema valdkondlikud komisjonid/toimkonnad mis koondavad liikmete ideed ning nõustavad fraktsioone, juhatust ja volikogu. Tahan nende kaasamiskogude arendamises aktiivselt osaleda ja jõuda sinnamaale välja, et osalejaks saavad ka väljaspoolt erakonda kodanikuühendused.

Jõudu meile kõigile siin Eestis!

Ei tahtnud, et Rahvaliidus nüüd päris nii juhtuks..

Ma ei tahaks enam Rahvaliidust kirjutada, kuid Mai Treial on leiutanud valetamise masina ja selle mürinal tööle pannud. Kohe sunnib sõna võtma!

31. mai oli erakonna juhatus, kus siis väidetavalt otsustati peasekretär Tarvo Sarmet koondada. Iga inimene, kes vähegi seadust tunneb, see teab, et puhkusel olevat inimest koondada ei saa. Teiseks püüavad näidata, et mingi väga suur rikkumine oli lepingutega ning Sarmet oli kampaaniajuhina tööl. Oli jahh, oli enne kui Rahvaliidu peasekretäriks sai, kuid see ei puutu enam praegusesse. Samuti hämatakse mingi müstilise palga üle. Kui teiste erakondade peasekretärid seda numbrit kuuleks, naeraksid nad nii väikese palga üle (Tarvo, ära solvu).

Uued töötajad

Alates Treiali juhiks saamisest, on pressiteated keskendunud ainult peasekretär Sarmetile nagu see olekski erakonna poliitiline eesmärk. Võiks rääkida ka siis sellest, et sisuliselt tehti juhatuses otsused ära ka uute töötajate osas. Peasekretäriks saab Piret Aavik, kelle nimi tähendab enamusele rahvaliitlastest ainult suurt peavalu (erakonnasisene suhtlemine on juba ette hukule määratud). Sisekommunikatsioonijuhi kohale peaks saama Tallinna liige Andres Raid. Juhtumisi on tegemist mehega kes minu teada tegeleb Keskerakonna Tallinna TV projektiga. Hetkel juba erakonna kommunikatsioonijuhina esinenud Monika Kuzmina tegevust ei taha kommenteerida. Endise inkasso töötajana tegeleb ta praegu Rahvaliidu Noortes sisuliselt väljapressimisega ja kehastab samuti paljudele rahvaliitlastele inimest kellega ei taheta suhelda.

Kuidas see meeskond erakonda juhtima ja teenima hakkab, ma ei kujuta ette. Võibolla ongi eesmärk teine...