Kust lähevad piirid

Olen isekeskis mõelnud ja sõpradelt küsinud, et kust jooksevad piirid interneti suhtluskeskondades? Näiteks Facebook. FBs on võimalus kaevata kommentaaride või arvamuste kohta, mille puhul tunnen, et need ründavad mind või on kuidagi ebasündsad. Heal juhul võetakse kommentaar maha, halvemal juhul kustutatakse inimese konto. Esialgu tundub täiesti normaalne.

FBs on automaatsed süsteemid, mis blokivad mõneks ajaks konto spämmimise välitmiseks, nendega reeglina probleemi pole. Küll aga administraatorid. Võtame näiteks juhtumi kus kritiseerin mõnda poliitikut või valitsuse tehtud otsust. Kellelegi ei meeldi see ja ta palub kande kustutada. Admin teebki seda. Kuid millest lähtub admin kustutamise otsuse tegemisel? Tema on ju ka inimene, tal on ka vaated ning nii võib juhtuda, et teatud arvamust polegi võimalik FBs avaldada.

Saan aru, et FB tegemistesse ei tohiks sekkuda, kuna liitumine sellega on vabatahtlik ja tegemist ühe ettevõtte äriprojektiga. Kui aga 1/3 eestlastest selles keskkonnas tegutseb ja seal ennast väljendab, siis on tegemist juba avaliku arvamusplatsiga. Kas ja kui palju peaks seaduste tasandil FB taolistele keskkondadele ette kirjutama ning mida?

Ma ei ole päris kindel, et on võimalik piisavalt täpselt sõnastada mis on kellegi solvamine või kuidas admin mõnel juhul käituma peaks. Võibolla tuleks otsuse langetamise õigus adminile alles jätta kuid luua võimalus kergeks vaidlustamiseks ning karmistada suhtluskeskkonnale esitatavaid nõudeid kannete kustutamisel, et enne igat kustutamist seda tõsiselt kaalutaks.

Lühinägelike valimisotsuste tulemus

Esitan nägemuse erakondade rahastamisest, mis on kantud viimaste kuude sündmustest. Veidi ennast kiitev ning tugineb tõdemusele, et poliitikas ei tea kunagi mis homme juhtuda võib.

IRL on viimastel valimistel lähtunud põhimõttest, et mida rohkem pappi, seda parem tulemus. Tõesti, lühiajaliselt on väike efekt ka olnud. Sellise käitumise tulemusena vallandasid nad suvel aga enamuse oma kontori töötajatest ning lükkasid müüki isegi erakonna kontori. Osaliselt raha puudumisest põhjustatud sisemiste konfliktide hind on valimistel ühtse näo puudumine (3-4 esinumbrit selle asemel), logisev valimisprogramm ning odav ja inimesi rumalateks pidav valimisreklaam. Arvan, et need valimised panevad kõva mataka ära.

Mida pole on aga Keskerakonna valimisreklaamid. Ei olnud neid eriti tänaval ja ei ole neid seni ei telekas, ajalehtedes ega raadios kohanud. Selle taga paistab olevat tohutu rahanälg, teatavasti on 30 miljoni krooni suurune võlg kaasa toonud olukorra, kus kesikute lubadus enam ei maksa. Vaja on ettemaksu. Raha aga ei tundu üldse olevat. Kuhu selliste võlgadega välja jõutakse ning kaua Savisaar veel esimees on, ei tea, kuid jätkusuutlikku ja riigi jaoks turvalist poliitikat nii teha pole võimalik.

Sotsid on ka kulutanud, kuid alati mitu korda vähem kui IRL ja mitmeid kordi vähem kui kaks suurparteid. Reformierakond seevastu naudib eriti head positsiooni. Suurima erakonnana Riigikogus on nende riigi poolne toetus üsna kopsakas, lisaks sellele toetavad paljud ärimehed valitsuserakonda suurte summadega. Probleeme pole.

Päästerõngas - valimisseaduse muudatus

Kõik see võlgu võtmine ja Reformi hea ning muretu priiskav elu võib viia aga selleni, et seni valimiskulutustele piiri seadmise vastu olnud IRL ja Keskerakond võivad enese päästmiseks ning Reformile matsu panemiseks SDE mõttega kaasa tulla. Valimiskampaaniatele 5-10 miljoni krooni suuruse ülempiiri seadmine tähendaks, et Reformierakonnal tuleb kampaaniakulutusi kärpida 20-30 miljonit. Mõnel teisel erakonnal aga üldse mitte, pigem on isegi tõstmise ruumi. See muudaks erakonnad palju võrdsemaks ning mängiks ümber senised valimistulemused.