Lauri Läänemets

Kust lähevad piirid

2011-02-22T03:50:00.000-08:00

Olen isekeskis mõelnud ja sõpradelt küsinud, et kust jooksevad piirid interneti suhtluskeskondades? Näiteks Facebook. FBs on võimalus kaevata kommentaaride või arvamuste kohta, mille puhul tunnen, et need ründavad mind või on kuidagi ebasündsad. Heal juhul võetakse kommentaar maha, halvemal juhul kustutatakse inimese konto. Esialgu tundub täiesti normaalne.

FBs on automaatsed süsteemid, mis blokivad mõneks ajaks konto spämmimise välitmiseks, nendega reeglina probleemi pole. Küll aga administraatorid. Võtame näiteks juhtumi kus kritiseerin mõnda poliitikut või valitsuse tehtud otsust. Kellelegi ei meeldi see ja ta palub kande kustutada. Admin teebki seda. Kuid millest lähtub admin kustutamise otsuse tegemisel? Tema on ju ka inimene, tal on ka vaated ning nii võib juhtuda, et teatud arvamust polegi võimalik FBs avaldada.

Saan aru, et FB tegemistesse ei tohiks sekkuda, kuna liitumine sellega on vabatahtlik ja tegemist ühe ettevõtte äriprojektiga. Kui aga 1/3 eestlastest selles keskkonnas tegutseb ja seal ennast väljendab, siis on tegemist juba avaliku arvamusplatsiga. Kas ja kui palju peaks seaduste tasandil FB taolistele keskkondadele ette kirjutama ning mida?

Ma ei ole päris kindel, et on võimalik piisavalt täpselt sõnastada mis on kellegi solvamine või kuidas admin mõnel juhul käituma peaks. Võibolla tuleks otsuse langetamise õigus adminile alles jätta kuid luua võimalus kergeks vaidlustamiseks ning karmistada suhtluskeskkonnale esitatavaid nõudeid kannete kustutamisel, et enne igat kustutamist seda tõsiselt kaalutaks.

Lühinägelike valimisotsuste tulemus

2011-02-07T14:51:00.000-08:00

Esitan nägemuse erakondade rahastamisest, mis on kantud viimaste kuude sündmustest. Veidi ennast kiitev ning tugineb tõdemusele, et poliitikas ei tea kunagi mis homme juhtuda võib.

IRL on viimastel valimistel lähtunud põhimõttest, et mida rohkem pappi, seda parem tulemus. Tõesti, lühiajaliselt on väike efekt ka olnud. Sellise käitumise tulemusena vallandasid nad suvel aga enamuse oma kontori töötajatest ning lükkasid müüki isegi erakonna kontori. Osaliselt raha puudumisest põhjustatud sisemiste konfliktide hind on valimistel ühtse näo puudumine (3-4 esinumbrit selle asemel), logisev valimisprogramm ning odav ja inimesi rumalateks pidav valimisreklaam. Arvan, et need valimised panevad kõva mataka ära.

Mida pole on aga Keskerakonna valimisreklaamid. Ei olnud neid eriti tänaval ja ei ole neid seni ei telekas, ajalehtedes ega raadios kohanud. Selle taga paistab olevat tohutu rahanälg, teatavasti on 30 miljoni krooni suurune võlg kaasa toonud olukorra, kus kesikute lubadus enam ei maksa. Vaja on ettemaksu. Raha aga ei tundu üldse olevat. Kuhu selliste võlgadega välja jõutakse ning kaua Savisaar veel esimees on, ei tea, kuid jätkusuutlikku ja riigi jaoks turvalist poliitikat nii teha pole võimalik.

Sotsid on ka kulutanud, kuid alati mitu korda vähem kui IRL ja mitmeid kordi vähem kui kaks suurparteid. Reformierakond seevastu naudib eriti head positsiooni. Suurima erakonnana Riigikogus on nende riigi poolne toetus üsna kopsakas, lisaks sellele toetavad paljud ärimehed valitsuserakonda suurte summadega. Probleeme pole.

Päästerõngas - valimisseaduse muudatus

Kõik see võlgu võtmine ja Reformi hea ning muretu priiskav elu võib viia aga selleni, et seni valimiskulutustele piiri seadmise vastu olnud IRL ja Keskerakond võivad enese päästmiseks ning Reformile matsu panemiseks SDE mõttega kaasa tulla. Valimiskampaaniatele 5-10 miljoni krooni suuruse ülempiiri seadmine tähendaks, et Reformierakonnal tuleb kampaaniakulutusi kärpida 20-30 miljonit. Mõnel teisel erakonnal aga üldse mitte, pigem on isegi tõstmise ruumi. See muudaks erakonnad palju võrdsemaks ning mängiks ümber senised valimistulemused.

Eesti uue tulemise võti on Eesti inimvara..

2011-01-30T13:38:00.000-08:00

Öelge kui ma eksin, kuid mulle tundub, et sellel korral on SDE valimisreklaamid sisu täis.

Õppelaenud jäävad ikkagi hüvitamata

2011-01-20T15:32:00.000-08:00

Täna pettusid paljud meie seadusandjates. Nimelt oli tuhandetel noortel inimestel lootus, et 2009. aastal mõned päevad ette teatatud õppelaenude hüvitamine taastatakse. Kuid ei. IRL ja Reformierakond hääletasid eelnõu maha.

Kahju. Tõesti kahju nendest tudengitest kes siiralt lootsid ja uskusid. Valitsus teeb JOKKi. Juriidilise õigustatud ootuse asemel on moraalne ootus. Pangad ja valitsusasutused reklaamisid tagasimakse võimalusi, laps planeeriti selle teadmisega ja keegi ei osanud taibata, et oleks pidanud plaani notari juures kinnitama.

Õppelaen puudutab ainult tudengeid, kuid põhimõte kuidas soodustused mõnepäevase etteteatamisega kaotati, puudutab tegelikult kõiki. Tegemist on räige õigusriigi printsiipide rikkumisega. Isegi seda ei julgenud keegi täna tunnistada!

Veidi meeleavaldunud päevast

Kuna seadus hääletati maha, siis sellest pikemalt ei seleta. Keskendun sõnavõttudele ja turvameestele.

Kui olime välja jaganud plakatid millel igal toetuste kaotamise poolt hääletanud riigikogulase nimi ja lause "ma jälgin sind", siis lendasid kohale turvad ja käskisid need ära panna. Viidati Riigikogu kodu- ja töökorrale. Vaatasin nüüd järgi. Mitte midagi pole selle kohta seal kirjas. Igal juhul käituti üliõpilastega inetult. Kui keegi rõdu uksest väljus, et kas telefoniga rääkida või kergendamiskohta külastada, küsiti ründaval ja süüdistaval toonil, et kuhu lähed. Enamus pidid oma plaani katki jätma.

See mis saalis toimus oli veel huvitavam. Nimelt mõni mees suutis seal ennast ikka täitsa täis teha. Reformierakondlane Helmer Jõigist on mul isegi kahju. Ta kandis ette kultuurikomisjoni arvamuse ning püüdis meeleheitlikult kõrvale põigelda küsimusest, kus paluti tal nimetada nende riigikogulaste nimed, kes komisjonis eelnõu vastu olid. Vastused olid lõpuks juba halenaljakad. Mis sa kardad, kõik nagunii teavad kes vastu ja kes poolt olid!

Sportlane Erki Nool ei jätnud ka terava pliiatsi muljet, küsis miks Karel Rüütli ei tegele Tallinna Tehnikaülikooli parkimismurega.

Igor Gräzin aga tegi ettepaneku üliõpilased välja visata kuna väikeste laste mõningased hääled häirisid tema töö tegemist. Tundub avatud riigivalitsemine olevat!

Mari Ann Kelam aga ei teadnudki, et kõrgharidus on inimõigus ja heitis ette Karel Rüütlile selle mainimist oma sõnavõtus (mitmes EU dokumendis on see aga just nii kirjas).

Midagi oli head ka. Kui tavaliselt oleks see eelnõu maha hääletatud 15 minutiga, siis tänu üliõpilaste kohalolule kestis arutelu 1,5 h. Hea, et enne valimisi said ka mõned töö tegemise maitse suhu!

Nii need asjad käivadki.

Südamelähedane Riigikogu valimistel

2011-01-17T15:44:00.000-08:00

Pühapäeval kinnitas Sotsiaaldemokraatliku erakonna valimiskogu kandidaatide nimekirja ja valimisprogrammi. Kirjutan mõelmast, eelkõige sellest mis minuga seotud.

6. märtsil on kõigil Pirita, Kesklinna ja Lasnamäe elanikel võimalik anda hääl minu toetuseks. Sebisin end sotside nimekirjas numbriks 12, kahjuks numbriks 13 ei õnnestunud saada. Erakonna üldises nimekirjas paigutusin loosi tahtel numbriks 77, seega on mul võimalus kompenatsiooni mandaadi alusel Riigikogu liikmeks pääseda, kui sotsid peaks 77 kohta saama.

Nüüd aga valimisprogrammi lubadustest mille olemasolu eest programmis rohkemal või vähemal määral hea seisin.

Haridusvaldkonnas pole mingi uudis, et meie soov on pakkuda tasuta kõrgharidust kõigile võimekatele, st neile, kes lävendi (eeldusel, et need veidi ikka tõusevad) ületavad.

Kuna SDEs on palju endiseid üliõpilasesindajaid, siis jätkame võitlust selle nimel, et tudengite õppetoetuste süsteem saaks lõpuks ometi vajadusepõhine 130 eurot kuus ning parimatele stippi 65 eurot. Ning üks häbematu tegu riigi poolt üliõpilaste, eriti veel noorte emade ees tuleb heastada. Kindlasti taastame õppelaenude hüvitamise, seda vähemalt neile, kellel selleks meie arvates õigustatud ootus oli (erineb valitsuse arvamusest, et kellelgi seda juriidiliselt ei olnudki).

Olles ise KÜSKi nõukogus veel viimaseid päevi tean, kui palju KÜSK mõne aastaga Eesti kodanikuühiskonda on panustanud (Teeme Ära, Community tools, petitsioon.ee jne) ning seetõttu oleme EMSLiga ühel arvamusel ja soovime KÜSKi eelarve kahekordistada.

Seoses õppelaenude kustutamise äkilise kaotamisega tekkis Eesti Üliõpilaskondade Liidul vajadus tudengite õiguste kaitsmiseks kohtusse pöörduda, kuid seda kahjuks meie seadus ei võimalda. Sellepärast toetame ideed anda eestkosteorganisatsioonidele võimaluse oma liikmete õiguste kaitsmiseks kohtusse pöörduda.

Need on kõige südamelähedasemad ning konkreetsemad lubadused minu jaoks. On veel teisi, kuid arvan, et siia ümber trükituna pole seda pooltki nii mõnus lugeda kui otse programmist.

Pirital kipub kitsaks minema, kuid mitte ilma võitluseta!

2011-01-12T18:11:00.000-08:00

Kuigi lubasin, et enne kui uus blogi kujundus valmis pole, ei kirjuta siia midagi, teen seda ikka. Ei kannata enam oodata.

Taaskord on põhjust rõõmustamiseks ja kurvastamiseks. Iga kord kui mõni aktsioon tuleb, rõõmustan petitsioon.ee lehe üle, mille loomisele KÜSKiga kaasa aitasime ning ühenduste, kes seda kasutavad.

Sellel korral siis Pirita kodanikuühendused, kes võitlevad oma aastatepikkust võitlust kavandatavate elumajade vastu Pirita randa TOPi juurde. Kui varasemalt oli plaanis ka puhkeala, siis nüüd on see ununenud ja tegemist tavalise kinnisvaraprojektiga. Ma ei mõista selle projektist tulevat kasu linnaelanikele. Pigem võiks tegeleda hoopis Pirita jahisadama küsimusega, et kuidas seda laiendada ja nii turiste ja raha vastu võtta. Ja üldse! Vanasti elasid vaesed inimesed rannas, seal on külmad ja suured tuuled.

Väike lõik ka siia ning täpsemalt saate lugeda ja loomulikult ka oma toetusallkirja anda

...Leiame, et TOPist kesklinna poole jääval alal on kortermajade ehitamine põhjendamatu ning vastuolus Tallinna strateegiliste arengukavade ja visioonidega Tallinnast kui merelinnast, piirates samaaegselt ka piki Tallinna rannajoont kulgeva rannapromenaadi visiooni realiseerimist. Tallinna linna omapära tuleneb eelkõige linna atraktiivsest asendist, s.o paiknemisest Tallinna lahe kaldal. Omakorda Pirita on armastatud aastaringse puhkuse ja vaba aja veetmise piirkond kõigile tallinlastele. Pirita üldkasutatavatel rekreatsioonialadel on kõrge kasutusintensiivsus, samas toimub tänu elamualade lisandumisele selliste alade pidev vähenemine. Senine Piritale iseloomulik rekreatiivse elukeskkonnaga seotud imago kadumine on ohtlik, kuid veelgi ohtlikum on elamuarenduse kasv väärtuslike linnakujunduslike tegurite arvelt Tallinnale tervikuna.

Ehitusõiguse kavandamine tundlikele aladele peab olema põhjendatud ning võimalik vaid juhul, kui asukoha eripärast tulenevad väärtused on asendatavad. Leiame, et Pirita teega külgnev ja merega piirnev TOP-i esine maa-ala tuleb säilitada Tallinna rohevõrgustiku osana ning arvestada vanalinna muinsuskaitseala põhimäärusest tulenevate piirangutega seotud eesmärke.

Toetame TOPi lähialal selliseid planeeringulahendusi, mis tagavad Tallinnale kui merelinnale iseloomuliku ja Pirita looduslikule eripärale tugineva ilme, luues ühtlasi atraktiivse turismi-, kultuuri- ja puhkepiirkonna, kus on loodud võimalused aastaringseks tervisespordiks ja töövõimet taastavaks virgestuseks kõigil Tallinna elanikel. Sellisteks väärtusteks on muuhulgas planeeritava ala geograafiline asend ja vahetu külgnemine Tallinna lahega koos sellest tulenevate eriomaste ja asendamatute vaadetega merele ja Tallinna siluetile, samuti Tallinna lahe kaugvaadeldavus mööda pikka vaatetrajektoori kuni linnaosa piirini Meriväljal. Need on väärtused, mida saab eksponeerida meie linna ja riigi külalisele ning mis omavad olulist tähendust turismispotensiaali arendamiseks...

Haridus ei ole ainult üksikisiku vaid terve ühiskonna hüve!

2010-09-20T15:49:00.000-07:00

Kui Tõnis Lukas tuli välja ideega tasuta kõrgharidusest, tundus see kohe kahtlane, kuid ma ei suutnud välja mõelda kus see vigur peitub. Mäletan, et enne 2007 aasta Riigikogu valimisi kohtus Eesti Üliõpilaskondade Liit Resbublica juhtidega. Olin tookord kaasas ja Teisel pool lauda istunud Parts ja Veskimägi tegid väga hästi selgeks, et tasuta kõrgharidust nad EI POOLDA kunagi. Tookord olid neil haridussamba mõtted ja plaan, et kõik tudengid peavad maksma. Selle olin ka Lukase mõtte osas skeptiline.

Täna, kui juba mitu head hetke oli Lukas omale tasuta hariduse teemat kinnistada suutnud, avaldas ta tegeliku plaani. Mõte, et algul on ülikool kõigile tasuline ning hiljem maksavad oma õppekulud kinni need, kes teenivad kahekordset või suuremat keskmist palka ei ole Eesti üliõpilasesindajatele võõras. Põhimõtteliselt võib nõustuda Üliõpilaskondade Liidu juhatuse liikme Eimar Veldre väitega, et tegemist oleks astmelise tulumaksuga. Ainult, et ei maksustata mitte jõukaid, vaid neid kes ülikoolis on käinud. Ülejäänud hästi teenivad inimesed koormist kandma ei pea.

Tegemist on põhimõttelise küsimusega, kas haridus on iga inimese enda hüve või on see riigile vajalik. Leian, et haritud inimesed on riigi, st meie kõigi ühine eesmärk ning seega peaks kõik maksumaksjad ühiselt ka sellesse panustama, mitte ei ole mõtet karistada neid kes otsustasid kõrgkooli minna.

Samuti ei taha ma uskuda, et see süsteem tooks oluliselt kõrgharidusse raha juurde. Palju meil suurepalgalisi eksüliõpilasi on? Oletame, et 1/3, võib isegi 1/2 võtta. See tähendab, et poolte hariduskulud katab riik ja raha tulevikus tagasi ei saa. Sisuliselt täpselt sama tulemus mis praegu (pooled maksavad, pooled mitte). Olgu, arvestame, et üliõpilasi jääb poole vähemaks, see tähendab, et ka riigi kulud vähenevad ning ühtlasi saadavad tulud. Ikkagi tuleb võit üpris minimaalne ja raha juurde toomise argument ei päde.
Pigem seab see süsteem raskemasse olukorda teatud grupi oma elu alustavaid noori inimesi nagu seda teeb praegu õppelaen, mis tuleb tagasi maksta kasvatades last ja soetades kodu.

Väärtuste küsimus, mis muud!

Töötajate manifest - liitumiseks kõigile!

2010-09-15T05:07:00.001-07:00

Ühiskonnas suure kriitika osaliseks saanud Tööandjate manifest sai täna omale tasakaalustava kaasalase. Kui mõnelmast manifestist majanduse ja inimeste heaolu jaoks olulised asjad välja võtta, saaks sellest juba aruka väikese valimisprogrammi.

Lisaks Sotsiaaldemokraatliku Erakonna Riigikogu fraktsiooni esimehele Eiki Nestorile allkirjastasid manifesti Transpordi Ametiühingu esimees Peep Peterson, Eesti Tervishoiutöötajate Ametiühingute Liidu esinaine Piret Kruuser, Kultuuritöötajate Ametiliidu esimees Ago Tuuling ja Raudteelaste Ametiühingu esimees Oleg Tšubarov. Jätkuvalt oodatakse kõiki ühendusi ja koostööst huvitatud tööandjaid manifestiga liituma.

TÖÖTAJATE MANIFEST

Tahame teha tulemuslikku ja hästi tasustatud tööd Eestis, tahame areneda ja edasi õppida.
Töötajates tuleb näha ennekõike inimest, mitte tootmisvahendit. Eesti edu sepistavad kõik koos, seepärast taotleme järgmisi muutusi Eesti elus.

TÖÖHÕIVE

1. Valitsus peab seadma eesmärgiks langetada tööpuudust nelja aastaga nelja protsendini.
2. Ettevõtlus- ja palgatoetuste ning töötute täiend- ja ümberõppe rahastamine peab kasvama vähemalt kaks korda.
3. Valitsus ja tööandjad peavad osutama erilist tähelepanu noortele töötutele, juba heitunud töötutele ja teistele tööturu riskigruppidele.

DEMOKRAATIA

1. Nõuame riigivõimult ja tööandjatelt ausat juttu ja asjade arutamist ning antud lubaduste ja sõlmitud kokkulepete täitmist.
2. Soovime tööinimest kaitsvate kollektiivlepingute sõlmimist kõigis ettevõtetes ning riigi- ja omavalitsusasutustes.
3. Töötajate kompetents tuleb kaasata otsustamisse kõigis ettevõtetes ja asutustest. Töötajate vabalt valitud esindajad peavad kuuluma aktsiaseltside nõukogudesse.
4. Riigitöötajad vajavad teistega võrdset streigiõigust. Toetusstreigid peavad jääma.

HARIDUS ja KOOLITUS

1. Haridus ei ole rikaste privileeg. Tasuta õppekohtade arvu ülikoolides tuleb suurendada ja õppuritele tagada õppetoetuste süsteem.
2. Kõigi töötajate täiendkoolitamine vähemalt kord nelja aasta jooksul peab olema tööandjatele kohustuslik.
3. Tuleb luua innovaatiline töötajate täiend- ja ümberõppefond, mis ammutab oma vahendid ettevõtte tulumaksust.
4. Tööandjate panus töötajate koolitusse tuleb vabastada erisoodustusmaksust.
5. Kõik tööandjad vajavad EAS toel regulaarset koolitust, et tulla toime uuenenud töösuhetega ja tõsta tootlikkust.

TÖÖELU

1. Töölepingu seaduse apsud tuleb parandada, eriti ebaõiglase palgaviivise ja muus osas.
2. Üleriiklike harukondlike palgalepetega tuleb tagada sama töö eest sama korralik tasu ja aus konkurents ettevõtjate vahel.
3. Trahvid tööõiguse rikkumise eest peavad kordades suurenema, et tagada kõigi tööandjate õiguskuulekus. Tööinspektsiooni õigused töötingimuste tagamisel tuleb taastada.
4. Soovime riigijuhtidelt tegelikke samme majanduse juhtimiseks teele, mis looks Eestis rohkem kõrgepalgalisi töökohti.
5. Tuleb teha piisavat teavitustööd naiste-meeste palgaerinevusega võitlemiseks.

SOTSIAALNE TURVALISUS

1. Töötuskindlustushüvitis tuleb tõsta 70 ja 50 protsendini palgast, pikendada hüvitise maksmist kõigile gruppidele kolme kuu võrra ja laiendada hüvitise saajate ringi.
2. Ravijärjekorrad peavad lühenema. Selleks peavad Haigekassasse solidaarselt maksma kõik, esmane arstiabi aga tuleb tagada kindlustusest sõltumata riigieelarvest.
3. Tõhus tööõnnetus-ja kutsehaiguskindlustus paneb tööandjad panustama ohutusse töökeskkonda.
4. Tööandjate panus töötajate tervisesse tuleb vabastada erisoodustusmaksust.
5. Kohustuslik pensioniiga tuleb kaotada. Inimesed peavad saama ise valida pensionile mineku aja 60-65 eluaasta vahel tingimusel, mida hiljem pensionile minna, seda suurem on pension.

Minu tänava pidu

2010-09-05T06:30:00.000-07:00

Kolm päeva on minu tänaval väldanud suur pidu ja inimesi pole siin varasemalt nii palju nähtud (kui välja arvata jalgpallifännide ühine liikumine staadionile). Täpsemalt siis Uue-Maailma tänavafestival, mis eelmistel aastatel võttis enda alla 4 korda väiksema ala ning rahvast käis kümneid kordi vähem.

Uue- Maailma festival ei kujuta tegelikult mitte midagi erilist, vaid kordab vana- mõned esinejad, inimestel võimalus oma laada versioonis asju müüa või vahetada, lapsed saavad mängida ja töötubades kaasa lüüa. Laadad on vanemad kui minu vanaisa ja tema vanaisa mäletada suutnud oleks. Ometi on siin midagi erilist. Nimelt tänapäeva laada korraldab mõni ettevõtja kes sealt vaikselt nutsu tasku lükkab või teeb seda kohalik linna/vallavõim ning tassib kohale kõiksugu ninni-nänni müüjad. Muidugi tehakse mõnes kohas ka sellele festivalile sarnastel alustel üritusi, kuid Uue-Maailma festivali aluseks on linna ühe asumi inimeste oamavaheline läbikäimine ja üksteise toetamine, mille üks väljund see festival on.

Mis aga on sellise populaarsuse kasvu taga? Hea reklaam? Kohalike inimeste aasta-aastalt suurenev vaimustus? Seda kindlasti, kuid enamus külastajatest on väljapoolt meie asumit. Isiklikult pakuks kõige olulisemaks reklaami, mis Uue-Maailma Selts omale sellel ja eelmisel aastal tegutsedes teinud on. Kohtasin festivalil oma ammust tuttavat, kes rääkis, kuidas tema kodukandis Kalamajas ja Telliskivis säravate silmadega siiapoole vaadatakse.

Seekordne festival on hea näide sellest, et ei ole vaja mitte midagi muud kui soovi üksteise jaoks olemas olla ja koos oma elukohta paremaks muuta. Ei mingeid arengukavasid ega strateegiaid, ei mingeid töörühmi vaid lihtsus. Usun, et pärast seda festivali on kõik meie kandi inimesed, kes varem polnud, nüüd kõrvust tõstetud. Häda saab aga olema siis kui järgmistel aastatel festival veel suuremaks paisub. Mingil hetkel kaob see eriline nägu ja tohutud inimmassid hakkavad häirima kohalikke. Soovi festivali mitte paisutada on väljendanud ka korraldajad, mistõttu vähemalt lähiajal muretsema ei peaks.

Tänud Teile Uue-Maailma elanikud!

Muudatused Tallinna tudengite sügispäevades

2010-08-18T12:45:00.000-07:00

Kui varasemalt tegin üliõpilasesindajana ettepanekuid ja rääkisin vajadusest muudatuste järgi, siis nüüd olen ise selle kõige eest vastutamas. Andsin nädal tagasi nõusoleku olemaks Tallinna tudengite sügispäevade (27-30.09) programmijuht. Tudengipäevade juhiks on Vanalinnapäevade korraldamiskogemusega Riina Odnenko.

Viimastel aastatel on suurenenud nurin tudengipäevade korraldusliku poole üle- reklaam ei jõua õigel ajal valmis, vähe rahvast ning ürituste valik on kesine. Selgitamaks olukorda, võtsin ette 2010 aasta Tartu ja Tallinna kevadpäevad ning võrdlesin neid.

Tallinna päevad kestavad üldjuhul 4 päeva, Tartu omad nädal või mõnikord isegi kauem. Keskmiselt on aga mõlematel 12 üritust päevas. Tartu päevad erinevad ka selle poolest, et paljud asjad toimuvad päevasel ajal, Tallinnas hakkab põhiline aeg alles õhtul kella 18:00.

Jagasin üritused 5 klassi:

- kultuur (teater, kino, loengud jne)

- peod

- liikumine (sport või naljasport)

- omalooming (rõhk leiutamisel vms)

- muu (üritused, mis on vähestele osalejatele ja igav vaadata nagu nätsu mulli puhumine)

Tulemus näitas, et Tallinna päevadel on suures enamuses "muud" üritused ja teisel kohal peod, ülejäänu oli minimaalne. Tartus seevastu jagunesid üritused palju ühtlasemalt ja esikohal oli kultuur ning "muud" ja liikumisega seotud üritused järgnesid peaaegu võrdsetena.

Plaanis on ridamisi muudatusi

Positiivse Tartu näite eeskujul soovime suurendada kultuuri ja liikumisega seotud ürituste osakaalu, samuti anda võimalusi üliõpilastele loominguliseks väljendamiseks. Kui õnnestub programmi tuua ka mõned showüritused, siis võib juba endaga rahul olla. Proovime ka saavutada olukorra, kus iga Tallinnas olev üliõpilaskond korraldab vähemalt ühe ürituse ja seda teevad ehk ka parimad tudengiühendused. Kindlasti võib lubada rohkelt teatrietendusi, öiseid kinoelamusi, harivaid loenguid ja mõne eriti hea peo, eriti huvitavas kohas.

Kui kellelgi on tahtmist kaasa lüüa, siis www.tudengipaevad.ee/ankeet täita enne 6. septembrit.

Kes Teil seal Rahvaliidus järgmine ohver on? Juhan, Andrus?

2010-08-12T16:33:00.000-07:00

Selle loo pühendan rahvaliitlastele, eriti aga Riina Kullile, Ingava Tsižikovile ja Andrus Blokile.

Hiljuti astus Rahvaliidust välja juhatuse liige Vello Tafenau, keda oleks võinud mõnitamise asemel kinni hoida (on ju tema häälte saak alati üle 1000 olnud). Te teate ise, et Vello ei ole viimane ning neid inimesi tuleb mitmest maakonnast veel. Oma inimeste hoidmisele te aega ei raatsi kulutada, neid on ju nimekirjas veel ligi 9000.

Praegu erakonna juhatuses olevad inimesed olid Karel Rüütli ajal eriti kriitilised büroo kulutuste suhtes ja süüdistasid juhtkonda maakondade hülgamises, eriti selles, mis puudutas rahastamist. Nüüd on aga õnneks kõik teisiti. Niigi miinuses eelarvele on leitud õige otstarve. Uus peasekretär Lauri Vitsut saab 1500 krooni kätte rohkem kui tema eelkäija, Teil on tööl sekretär ja teksti korrektor Anu Jänes, liikmete andmebaasi halduri asemele olete palganud Piret Aaviku, kelle palk on 15 000 puhtalt kätte, täpselt nagu ka Monika Kuzminal ja kommunikatsioonimeistril Andres Raidil. Salapärasel kombel on tööle võetud ka ERL TV mees, kes peaks midagi filmimas käima (mida?). Juhan Aare tulekuga suurenes büroo töötajate palgafond kuus umbes 50 000 krooni võrra, kuid tegevusvõimekus langes mitu korda.

Õnneks olete jõudnud tegeleda ka sisuliste asjadega. Erakonna kontoris algab peatselt remont, tõstsite ümber diivaneid ja vahetasite kappe, lisades pingelisse eelarvesse mõnusalt kulusid. Palju maakondadele siis jääb? Kui ütlete, et jääb, siis kust see raha tuleb? Ametlikult küll mitte.

Juhan Aare on osavalt teinud Rahvaliidu interneti televisiooni, mis sisuliselt on tema varasem äriprojekt ja mida ta erakonna rahadega mõnusalt üleval peab. Isegi kaamera soetab riigilt eraldatud rahade eest.

Pärast valimisi tulevad kosjad Keskerakonnaga

Enne eelmise aasta detsembri korralist kongressi ajasid Karel Rüütli, Anto Liivat ja Kajar Lember nässu Rahvaliidu ja Keskerakonna liitumise. Alates sellest hetkest käivitas Villu Reiljan oma "poegade" tapamasina.
Kuskilt kaugelt leiti mees nimega Ingvar Tsižikov, kes imekombel juhatusse sai (tänaseks teada, et mitte juhuslikult, vaid ikka kokku lepitult). Juhatuses võttis ta Karel Rüütlit ründava positsiooni ja tegi Villule vajalikku tööd ise seda teadmata. Tsižikovi tekstid ja artiklid meisterdas valmis praegu Rahvaliidus kommunikatsioonijuhi ametit pidav Andres Raid. Juriidilised kaebused kirjutas valmis Uno Silberg, keda nüüd enam Tsižikovi jaoks olemas pole.
Kui Ingvar oli oma töö teinud tuli Villu ühele juhatuse koosolekule isiklikult kohale ning sõimas teda 10 minutit ning soovitas Tsižikovi erakonnast välja arvata. Kes on järgmine? Andrus sina või hoopis sina Juhan?

Igal juhul soovitan rahvaliitlastel rohkem oma juhtide tegevust kontrollida ning sarnaselt puukide otsimisele, otsida üksteiselt niite, mis Villuni viivad. Isegi aukohtu poole ei saa Te enam pöörduda, sest seal on vaid üks liige.

Astusin läbi kesknoorte

2010-08-09T07:25:00.000-07:00

Nagu ikka, siis kui kuskil on meeleavaldus toimumas, olen tavaliselt kohal. Mõnikord viib mind sinna teadlik huvi ürituse vastu, mõnikord välja arendatud vaist. Sedakorda sattusin siis Kesknoorte meeleavaldusele Töökukassa ees. Ega ma muidu poleks seda siin mainima hakanud, kui nad minu pilti oma blogisse üles poleks riputanud. Seekord pean neile tänulik olema, sest viimane kord pandi minust pilt kui Eesti üliõpilaste kõige suuremast vaenlasest, üliõpilaseks olemise hävitajast jne.

Meeleavaldusel osales umbes 7 aktiivset kesknoort, kes kõik vist ka palgaliselt seda korraldamas. Hoolimata vähesest osalusest pääsesid nad TV3 uudistesse, jagasid söödavaid eurosid (väga maitsvad olid) ning pudeleid. See pudelite jagamine oleks võinud ära jääda, mõnele inimesele tundus veidi alandav, mina võtsin küll vastu ja viisin ka pudeli ära ja sain 50 sendi võrra rikkmaks ;)

Igal juhul on tervitatav, et nad ei häbene ka alla 10 inimesega meeleavaldust teha. Minu arvates võiks meil olla neid, kes üksi või koos sõbraga kuskil plakati välja võtavad ja natuke aega oma arvamust avaldavad, palju rohkem.

Alkohol ja see mees öösel autoga

2010-07-22T15:19:00.000-07:00

Kui Barbi Pilvre paar päeva tagasi kirjutas alkoholi liigsest tarvitamisest ja selle arvatavatest ja teada olevatest põhjustest, siis keskendusid kommentaarid (84 tk, mis on Päevalehe kohta päris palju) enamasti vigade otsimisele. Nende inimeste tegelikku arvamust alkoholi tarvitamisest aga teada ei saanudki.

Täna öösel kella kaheteistkümne ajal põrutas üks purupurjus autojuht meie tänavale pargitud autole sisse. Mees oli saanud tänava algusest (ca 60 meetriga) hea hoo sisse, nii et pargitud auto ligi 20 m edasi lendas. Ei tea mis põhjusel, kuid roolijoodik jäi mõned sajad meetrid hiljem seisma, kus kohalikud elanikud ta juba ümber piirasid. Kutt oli nii täis, et seletas kuidas tema sõitis peateel ja parkiv auto olevat talle sisse põrutanud. Kui ta otsustas rooli istuda, siis panin käe ette ja sellepeale otsustas ta ära joosta. Oma ÜKT punktid saingi kätte tema tagasitoomise ja maha väänamise eest (koos ühe teise tüübiga).

Hoolimata sellest, et ka minu arvates eksis Barbi oma artiklis ühe mõttega, toetan ma tema tähelepanekuid alkoholi reklaami, pakendite jne kohta. Eestis on juba suitsud pooleldi hoiatavaid silte täis (mõnes riigis on peaaegu terve suitsupaki külg hoiatav silt), kuid miks ei võiks seda teha ka alkoholiga. Kui mitte hoiatav silt, siis igav või isegi kole välimus ei tee enam inimesi popimaks, vaid ehk paneb hoopis käes olevat pudelit/purki varjama.

Lähen nüüd magama ja püüan mõelda, mida mõtlevad selle mehe lapsed ja naine, kui tema jamadest kuulevad. Mul on hirmus sellele mõelda, rääkimata siis sarnaselt käitumisest.

Rahvaliidul tuleb segane kongress laupäeval

2010-07-01T16:23:00.001-07:00

Hapukurgihooaega aitab mööda saata Rahvaliit, kes ainsa erakonnana suvistesse uudistesse poliitilisi võimuvõitlusi toob. Homme, laupäeval, koguneb Rahvaliidu selle aasta teine erakorraline kongress, et valida erakonnale uus juhatus ja täita teised tühjaks jäänud kogud. Segadust tõotab tulla palju, seda juhul, kui põhikirja kavatsetakse järgida.

Hetkel on volikogu pannud esimehe kohusetäitjaks Arvo Sirenid, kuid kohtu poolt Ingvar Tšižikovi volituste taastamine on teinud temast Rahvaliidus tegelikult kõige kõvema mehe, sest Ingvar on ainuke kongressi poolt valitud juhatuse liige. Esimeheks pürgiv Juhan Aare on juba jõudnud Tšižikovi ka avalikult rünnata, öeldes, et mõnele on võim pähe hakanud ja ta on veidi ära pööranud.

Igal juhul kandideerib esimeheks kolm meest:

Juhan Aare, kes omab arvatavasti paljude maakondade toetust ning mis kõige tähtsam, tundub, et ka Villu Reiljani. Võib juba praegu esimehe tiiliga arvestada, kuid loodan, et tegeleb siis poliitikaga (praegu teeb erakonnale videouudiseid).

Ingvar Tšižikov, mees kes kohapeal esimehe kandidaadina võib kindlasti paljude eakate inimeste südamed võita, kuna puldis karismaatilise ja julge hundina jätab usaldusväärse mulje. Sõltub sellest, kas inimesed on bussis piisavalt instrueeritud või on jäetud ka ruumi oma mõtetele.

Uuno Silberg oleks nõus iga kell esimeheks hakkama, kuid teades oma positsiooni, läheb kindla peale välja. Kasutab vana nippi, et kui esimeheks ei saa, siis esimeheks kandideerimise lainel saab kindlasti aseesimehe jaoks vajalikud hääled kätte. Silbergi juhatusse saamisega peab aga volikogu valima uue esimehe ja julgen oletada, et see inimene tuleb Jõgevamaalt.

Aseesimeestega on keeruline lugu. Ingvar on 100% aseesimees kuni korralise kongressini. Vaevalt, et kongress teda umbusaldada suudab. Kui varem plaaniti 4 aseesimeest, siis nüüd on büroo trükkinud hääletussedelid rohkemate lahtritega, et vajalikud inimesed ikka pukki pääseks.

Riina Kull on Jõgevamaa praegune juht ja usutavasti seisab Villu meeskond tema käekäigu eest, sama on ka Andrus Blokiga.

Viljar Jaamu on üllatusesineja, kuna tema on juba aastaid Rahvaliiduga suhelnud kuid asja pole saanud, sest mees oma lubadustest kaugemale pole jõudnud.. Kas tal ka koht juhatuses on kindlustatud, ei tea. Vahepeal plaaniti erakonna büroo viia Jaamu hotelli pindadele, kuid Aare jõudis sellele kriipsu peale tõmmata..

Lauri Vitsut kasutab erakonna õigustoimkonna esimehe tiitlit ja uskumatu, kuidas suudab tädidele südamesse pugeda. Kui talle ka kohta plaanitud pole, siis on tal suur tõenäosus palju hääli enda poole meelitada. Reiljani toetust talle ei usu, sest see poiss võib kergelt isetegevusega hakata tegelema.

Tuiksoo ja Treial on juhatuses kui nad seda vaid soovivad, selles küsimust ei ole, küsimus on aga miks üldse Aleksejev ennast seada lasi. Kas ta mängib lihtsalt kaasa või loodab ka tõsiselt midagi. Aseesimeeste tulemused sõltuvad eelkõige sellest, mitu aseesimeest otsustatakse valida ning kas Treial ja Tuiksoo loobuvad või mitte.

Kongressi enda korraldamine jätab soovida. Seekord on mitmed maakonnad teadlikult erakonna põhikirja eiranud, otsustades näiteks juhatuse tasandil kongressi delegaadid (maakonna konverentsi pädevuses) või nagu näiteks Tallinnas, saadeti kutse ainult vähestele (antud juhul maililisti, kus 500 liikmest vaid 60 inimest on). Viljandis kutsuti konverentsile ainult paarkümmend oma inimest. Osad maakonnad esitavad uusi liikmeid volikogusse, teised mitte.

Enne eelmist, väga pingelist kongressi tõusis päevakord vajadus muuta erakonna põhikirja. Nimelt on see nii üldine, et tee mis tahad, igat pidi kas rikud seda või ei suuda kuidagi tuvastada kelle tõlgendus on õigem. Teiseks on Rahvaliidu põhikiri vastuolus MTÜ seadusega, seda siis juhatuse valimise osas (peab valima üldkoosolek, mitte volikogu) ning teiseks puudub Rahvaliidul kõigi liikmete koosolek ehk üldkogu nagu seda seadus nõuab. Ma ei tea miks põhikirjamuudatusi lõpuks päevakorda ei pandud, see teeb nende enda elu tulevikus raskemaks.

Julgen oletada, et pärast kongressi astub veel palju inimesi Rahvaliidust välja, sest segadust ja "sotside" tagakiusamist (hea näide Arvo Sirendi laupäevane kõne) on palju.

Jõudu ja jaksu Teile!

Kalamaja autod ja mure nende autode pärast

2010-06-22T00:44:00.000-07:00

Kalamaja elanike rahustamiseks ilmus Päevalehes Tallinna abilinnapea Taavi Aasa selgitav artikkel, miks tasulist parkimisala vaja on. Soovitan lugeda, huvitavad mõtted autoga magamise kohta. See kubises demagoogiast nagu ka vastuargumendid, miks seda vaja ei ole. Mina enne suud ei paotaks, kui uuringud on tehtud ja saab millelegi tugineda. Kalamaja enda aktiiv viis läbi uuringut, st küsitlust, mille tulemusena 1000 inimesest ainult mõned parkimisala laienemist toetasid. Ma ei kahtlegi selles, et see olukord nii on, kuid sellist uuringut ei saa otsuste aluseks võtta. Uuring tuleks teha ikka sotsioloogiliselt õige ja neutraalsete inimeste poolt (eriti kui tegemist on suulise uuringuga).

Mulle aga meeldisid artikli kommentaarid, millest parimad siin välja toon.

Saime teada, et tasuta parkimine oma maja juures on iseennast välistav. Miks see nii on, jääb selgitamata. Veel saime teada, et majade juures tänaval parkimine on probleem siis, kui magamistoad on tänava lähedal. Küll pole seda probleemi näiteks Lasnamäel (ilmselt siis seetõttu, et magamistoad asuvad kõrgel tänavast eemal), sest kui oleks, siis sellega ka tegeletaks. Päris kindalsti ei ole enamiku Kalamaja tänavate liiklus tihedam kui paneelmajade vahelistel tänavatel.

See on hea tähelepanek, sest tegelikult on Lasnamäel palju hullem olukord teid ummistavate autodega kui Kalamajas ja hommikune liiklus majadevahelistel pisikestel teedel on keerulisem kui kesklinnas, kuna kõik püüavad suurte majade vahelt otseteid leiutada, et välja pääseda.

Ma jään eriarvamusele nende kalamajalistega, kelle hinnangul parkimine üldse probleem pole ja Kalamaja tänavail ei peagi kiiresti saama sõita - kiirustama muidugi ei pea, aga kui kahesuunalisel tänaval isegi vaid ühes suunas liikuvad auto ja jalgratas ära ei kipu mahtuma, siis on ikka pahasti. Ainult et need pole mitte võõrad autod, vaid elanike endi omad, kel lihtsalt polegi oma autot kuhugi panna ja ilma ka ei saa, sest katsu sa lastega peres (aga sama vabalt ka lasteta peres või üksi elava inimesena) igapäevakäikude ja kasvõi poetrettidega saada hakkama ainuüksi ühistransporti kasutades.

Siit tuleb teine pärl, mis räägib tegelikust Kalamaja probleemist teatud tänavatel. Mul elab üks tuttav Niine tänaval ja see on autosid täis ka õhtuti kui kõik kodus. Loomulikult teeb asja keerulisemaks ka see, et inimesed käivad Kalamajas tööl ja pargivad auto oma töökoha ette. Sama probleem on tegelikult ka Lasnamäel. Autosid ei ole füüsiliselt enam võimalik kuhugi parkida. Näiteks meie maja hoovis olevast kunagisest laste korvpalliväljakust sai ilusa parkla, samamoodi laiendati maja ees olevat parklat nii palju kui võimalik ja ikka on ruumist puudus.

Päevalehe arvamuslugu Tuuli Augi poolt lahkab hästi ka probleemi teist külge. Miljööväärtuslik Kalamaja, mida linnavalitsus sellisena hoida tahab, võib oma inimeste poolt hävitatud saada, kui õuedest tehakse parklad.

Autostumise vastu saab ühistransporti ja kergliiklusteid arendades, mitte taandarendades, nagu linnavõim minu hinnangul seni talitanud on. Ja selles artiklis ei tegelda mitte autostumise vastu võitlemisega, vaid õigustatakse selle pealt tulu võtmist, sest tänavale jäävad need autod ju ikka alles, eksole. Raha eest või tasuta, kui pole tingimusi oma auto kuhugi mujale paigutamiseks (parkimismaju, parklaid, Kalamajas on üheks ja teiseks täiesti kohad olemas), siis ei kao see auto magamistoa akna alt ka kuhugi.

Tee mis tahad, kuid nii ongi. Keskerakonna ja Reformierakonna omavaheline kisklemine on viinud sinnamaale, et Tallinnasse niipea paremat ja laiemat trammiliiklust ei teki. Erakondade ebaõiglane rahastamine nõuab aga suurparteidelt suuri kulutusi ja nii on ka Tallinnas raske ühistranspordile keskenduda, kui vaja veel tegeleda meedia loomisega ning toita oma valijagruppe.

Arenguruumi on veel palju ja kui vaja linnakassat täita, siis kehtestame võrdselt, igal pool, kus on palju autosid, tasulise parkimise (väiksema tasu eest kui praegu). Kui aga tahame autodest lahti saada, siis arendame ühistransporti, ehitame jalgratta teid ja harjutame inimesi tahes või tahtmata kaasnevate suurte piletihindadega.

Paar mõtet äsja muudetud noorsootöö seadusest ja noortevolikogudest

2010-06-17T02:02:00.001-07:00

Täna on see tähtis päev, kui Riigikogu muutis noorsootöö seadust. Mind huvitab praegu eelkõige paragrahv 3, 8 ja 9, mis kas täielikult või osaliselt puudutavad noortevolikogu.

Seadus ütleb: noortevolikogu (NV) – valla- või linnavolikogu juures tegutsev noortest koosnev nõuandva õigusega osaluskogu.

Siinkohal on olnud mitmeid nägemusi. Eesti Noorsootöö Keskus (ENTK) näeb NV eelkõige info vahendajana noorte ja omavalitsusjuhtide vahel. Eesti Noorteühenduste Liit (ENL) näeb aga NV rolli ka osalus ja esindusdemokraatia arendamisel. Erinevus on NV tegevuse eesmärkides ja koosseisu moodustamises. Ühe versiooni puhul pole tähtis, kuidas koosseis tekib, teise puhul on see väga oluline. Õnneks ütleb aga seadus selgelt: Noortevolikogu valitakse valla või linna noorte poolt demokraatlikul teel valla- või linnavolikogu kehtestatud korras.

Valimise viise on tänases praktikas kaks. Üks on nn otsevalimised, kus hääletada ja kandideerida saavad kõik antud omavalitsuse noored. Teine võimalus on omavalitsuses tegutsevate noorteühenduste poolt valida või delegeerida noorte või oma ühenduse eisindajad esinduskokku. Esimene variant sobib kindlasti väiksematesse omavalitsustesse, kus noorteühendusi on vähe. Teine, sobib suurematesse, nagu Tallinn, kus info liigub raskesti ja valimistel osalemine jääb kesiseks. Pealegi saavad NV liikmed ära kasutada noorteühenduste võrgustikku oma tegemistes NVs ning järjepidevuse kohapealt saavad noorteühendused igal ajal inimesi vahetada (sõltub süsteemist).

Raske saab olema valdadel, kus elanike arv jääb 800 - 1500 piiridesse. Seal on kõigi noorte arv 300-400, mis tähendab, et potentsiaalseid NV tegevuses osalejaid on käputäis ja nad tegelevad kõigega. Sellistes valdades ja kohtades, kus NV liikmete vanus jääb alla 16 aasta (põhjus: puudub keskkool) sõltub NV toimimine noorsootöötajast. See aga ei lahenda probleeme, sest kui noorsootöötaja on peamine NV tugiisik ja tänu temale see üldse toimib, siis võib vaid unistada, et NV kunagi omavalitsuse juhtide (noorsootöötaja ülemuste) kohta midagi kriitilist arvata julgeb.

Sõltumata seadusest, määrab aga NV tulemuslikkuse omavalitsusjuhtide tahe neid tunnustada ja nendega koostööd teha. Ütleb ka ju seadus, et NV võib moodustada, mitte ei pea seda moodustama.

Olen kohanud ka vallajuhte, kes ideed toetavad, kuid muret teevad volikogu liikmete vananenud mõtteviisid, kes ei saa aru, mida need noored jälle tahavad ning kaugemale enda külast, näha ei oska.

Noortevolikogu eesmärgiks on arutada valla või linna pädevusse kuuluvaid noori puudutavaid küsimusi ning teha nende kohta ettepanekuid valla- või linnavolikogule ja valla- või linnavalitsusele, lähtudes noorte vajadustest ja huvidest.

Väiksemates omavalitsustes pole probleemi, seal arutatakse volikogus noorte küsimusi harvemini, kuid suuremad võivad omapoolse initsiatiivikusega NV liikmetel kruvid kokku jooksutada. Igal juhul annab see seadusesäte võimaluse aktiivselt osaleda ja kõigi soovitud küsimustega tegeleda ning võimaldab ka NV tööd mõõta.

Hea on see, et seadus paneb kohustuse omavalitsuse volikogule arutada noorsootööd puudutavaid küsimusi NVga ning toetada NV tegevust materiaalselt. Kuigi mõni asi võiks olla teisiti, on hetkel kirja pandu tubli edasiminek ja tuleb vaid kõigile jõudu ja jaksu soovida.

Seadus ise jõustub 1. septembril 2010 ning noortekogude ja noortevolikogude kohta saab täpsemat infot: www.noortekogud.ee

Täna pöörasin uue, sotsiaaldemokraatliku lehekülje enda elus

2010-06-07T15:32:00.000-07:00

Head sõbrad. Eile toimunud sotside juhatus võttis mind ja veel ligi 80 endist Rahvaliitlast Sotsiaaldemokraatliku erakonna liikmeks. Pean oluliseks Teile oma samme ja plaane selgitada.

28. mail astusin tagasi Rahvaliidu juhatuse, volikogu aseesimehe ja Tallinna linnaühenduse juhi kohalt ning tegin avalduse sotsidega liitumiseks. Minu lahkumise põhjuseks on mure, et eesmärke, millest allpool natuke juttu, enam Rahvaliidus ellu viia ei saa. Teisalt ei pea ma mõistlikuks kuulumist erakonda, mis valib endale demokraatlikult juhid, kuid tegelikult juhib parteid ikka keegi teine. Jään paljudest headest rahvaliitlastest puudust tundma ja meenutan viimast kahte aastat heaga. Panime Tallinna linnaühenduse elama ja tööle, alustasin erakonna poliitikatoimkondade koordineerimist ja inimeste suuremat kaasamist ning hakkasime tegelema süvitsi tööpuuduse teemaga, kuid kahjuks jäi see pooleli.

Miks sotsid ja mida ma teha tahan?

Minu jaoks olid sümpaatsed nii Keskerakond kui Sotsiaaldemokraadid, kuid hoolimata Keskerakonna tõsiselt heast noorest juhtivseltskonnast, on selle erakonna juhtimisstiilil halb mek manu. Sotside kasuks räägib ka tõsiasi, et hoolimata püüdlustest Rahvaliitu parempoolse erakonnana näidata, läheneti enamusele teemadele päris vasaku nurga alt. Tõestuseks vaadake Rahavaliidu fraktsiooni pressiteateid või erakonna prgrammi Hooliv Eesti, mille ideed minu jaoks südamelähedased on.

Kuigi Rahvaliit ja Sotsiaaldemokraadid ei ühinenud, usun ma jätkuvalt uue tugeva kolmanda jõu loomisesse Reformierakonna ja Keskerakonna kõrvale. Täna ja veel kuid hiljem liitub kindlasti sotsidega suurem osa Rahvaliidu mõtlevast poolest.

Selle kolmanda jõu juures pean oluliseks põhimõtet, et Eestis peab saama elada igal pool täisväärtuslikku elu. Seda nii maal kui linnas ja sellest põhimõttest lähtun ka oma tegevuses. Ausalt öelda on mul kõrini sellest, et kõike mõõdetakse rahas ja eesmärgiks on vaid kokkuhoid ning suurenev kasum. Usun, et varsti on edukad need, kes seavad eesmärgiks inimese heaolu ja ei mõõda seda tema sissetulekutes.

Mulle on südamelähedane Säästev Eesti 21 strateegia ning olen heietanud pikalt mõtteid, kuidas seda ellu viia. Arvan, et mõtlemise aeg on nüüd läbi ja hakkan otsast pihta ja haaran kaasa nii paljusid kui suudan.

Mulle meeldib mõte riigireformist, mille keskmes on tänased omavalitsused. Kuigi jagan Rahvaliidu nägemust maavalitsuste rolli suurendamisest, pean oluliseks väikevaldade liitmist ja seda mitte nii nagu IRL pidevalt tahab, vaid ikka nii, et omavalitsus inimeste jaoks kaugeks ei jääks. Liitmisprotsessi alus peab olema omavalitsuste tahe ja riigi poolne motivatsioonipakett (mitte ühekordne 2 miljonit, vaid tulude oluline suurendamine). Üheks keskseks eesmärgiks peaks olema aktiivsed ja koondunud kodanikud ning üheparteivõimu kadumine ja loomulikult võimalus inimväärselt elada.

Usun, et saan palju panustada kaasamisse ja seda siis eelkõige programmide ja poliitikate väljatöötamisel. Näen, et igal erakonnal peaksid olema valdkondlikud komisjonid/toimkonnad mis koondavad liikmete ideed ning nõustavad fraktsioone, juhatust ja volikogu. Tahan nende kaasamiskogude arendamises aktiivselt osaleda ja jõuda sinnamaale välja, et osalejaks saavad ka väljaspoolt erakonda kodanikuühendused.

Jõudu meile kõigile siin Eestis!

Ei tahtnud, et Rahvaliidus nüüd päris nii juhtuks..

2010-06-02T02:09:00.000-07:00

Ma ei tahaks enam Rahvaliidust kirjutada, kuid Mai Treial on leiutanud valetamise masina ja selle mürinal tööle pannud. Kohe sunnib sõna võtma!

31. mai oli erakonna juhatus, kus siis väidetavalt otsustati peasekretär Tarvo Sarmet koondada. Iga inimene, kes vähegi seadust tunneb, see teab, et puhkusel olevat inimest koondada ei saa. Teiseks püüavad näidata, et mingi väga suur rikkumine oli lepingutega ning Sarmet oli kampaaniajuhina tööl. Oli jahh, oli enne kui Rahvaliidu peasekretäriks sai, kuid see ei puutu enam praegusesse. Samuti hämatakse mingi müstilise palga üle. Kui teiste erakondade peasekretärid seda numbrit kuuleks, naeraksid nad nii väikese palga üle (Tarvo, ära solvu).

Uued töötajad

Alates Treiali juhiks saamisest, on pressiteated keskendunud ainult peasekretär Sarmetile nagu see olekski erakonna poliitiline eesmärk. Võiks rääkida ka siis sellest, et sisuliselt tehti juhatuses otsused ära ka uute töötajate osas. Peasekretäriks saab Piret Aavik, kelle nimi tähendab enamusele rahvaliitlastest ainult suurt peavalu (erakonnasisene suhtlemine on juba ette hukule määratud). Sisekommunikatsioonijuhi kohale peaks saama Tallinna liige Andres Raid. Juhtumisi on tegemist mehega kes minu teada tegeleb Keskerakonna Tallinna TV projektiga. Hetkel juba erakonna kommunikatsioonijuhina esinenud Monika Kuzmina tegevust ei taha kommenteerida. Endise inkasso töötajana tegeleb ta praegu Rahvaliidu Noortes sisuliselt väljapressimisega ja kehastab samuti paljudele rahvaliitlastele inimest kellega ei taheta suhelda.

Kuidas see meeskond erakonda juhtima ja teenima hakkab, ma ei kujuta ette. Võibolla ongi eesmärk teine...

Nüüd see siis algas. Mitte midagi ei jää lõpuks järgi!

2010-05-26T02:26:00.000-07:00

Villu Reiljani otsustav sekkumine Rahvaliidu juhtimisse ja koos sellega ka tõestus, et erakonda ei juhita demokraatlikult valitud juhtide läbi vaid teisi teid mööda, andis hävitava hoobi tervele erakonnale. Lootuse, et otsustavad liikmed, kaotanud inimesed erakonda enam ei jää.

Minu andmetel on lahkunud 3 Tartumaa vallavanemat (pole avalikustatud), 2 Pärnumaa vallavanemat, 3 Saaremaa vallavanemat, 1 Põlvamaa vallavanem ja 1 Raplamaa volikogu esimees koos volikogu liikmetega. Täna lahkusid Jaak Allik ja Tiit Tammsaar ning see on alles algus. Kohtuotsuse järgi lahkub ka Villu Reiljan nii erakonnast kui ka Riigikogust.

Asja teeb hullemaks see, et Reiljanil ja Treialil puudub plaan kuidas edasi minna ning praegu on alanud juba "teisitimõtlejate" tagakiusamine. Eile õhtul saatis Treial välja pressiteate, kus teatas, et avastati finantsrikkumisi. M avalikustan siis need rikkumised: kongressile palgati turvamehed (et kellegi nägu katki enam ei löödaks) ning jurist (sest saalis oli palju isehakanud juriste ning asi oleks võinud väga segaseks muutuda). Otsuse tegi esimees, aseesimehed, volikogu esimees. Tundub olevat väga kuritegelik!

Fakti, et erakond Riigikokku ei pääse, kinnitab ka alljärgnev. Rahvaliitu pole uusi tuntud nägusid juurde tulnud ning 2007. aasta Riigikogu esiTOPi (30 parimat) seis on järgmine:

1. Villu Reiljan ei kandideeri
2. Erika Salumäe ei kandideeri
3. Karel Rüütli ei kandideeri
4. Ester Tuiksoo kandideerib
5. Mai Treial kandideerib
6. Tarmo Mänd ei kandideeri
7. Jaan Õunapuu ei kandideeri
8. Cardo Remmel ei kandideeri
9. Helmen Kütt ei kandideeri
10. Mart Opmann ei kandideeri
11. Ago Silde ei kandideeri
12. Janno Reiljan ei kandideeri
13. Nadežda Terkaina ei kandideeri
14. Jaanus Männik ei kandideeri
15. Rein Randver ei kandideeri
16. Tiit Tammsaar ei kandideeri
17. Vello Tafenau ei kandideeri
18. Jaanus Marrandi ei kandideeri
19. Raimu Aardam ei kandideeri
20. Aivar Sõerd ei kandideeri
21. Margus Leivo ei kandideeri
22. Jaak Allik ei kandideeri
23. Ülle Juht ei kandideeri
24. Toomas Alatalu ei kandideeri
25. Kajar Lember ei kandideeri
26. Margi Ein ei kandideeri
27. Kalle Talviste ei kandideeri
28. Jaan Urb ei kandideeri
29. Mati Kepp ei kandideeri
30. Kuno Erkmann ei kandideeri

Pööre Rahvaliidu juhatuses

2010-05-25T11:36:00.000-07:00

Täna astus Rahvaliidu esimees ja aseesimehed tagasi. Juhatuse kohusetäitjaks valiti Mai Treial. 7. juuni volikogul lubas Mai valida esimehe kohusetäitjaks Arvo Sirendi, mehe, kes pidavat ka kongressi heakskiidu saama. Head sõbrad. Kumb on teie arvates karismaatilisem juht (Mai, Villu ja teiste lubadused, et Kareli asemel keegi selline tuleb), kas Mai Treial või Arvo Sirendi?

Tegelikult on aga probleem selles, et iseseisvalt jätkamise leeril pole plaani. Pole nägemust kes saab esimeheks, kes aseesimeesteks, kes ja kuidas büroos tööd tegema hakkavad. Teine probleem on neil see, et Villu Reiljanil on üks nägemus juhtimisest ja Uno Silbergil ning Lauri Vitsutil teine. Ma ei välista seda, et nende otsustamatuses hakkab erakond väga kiiresti lagunema.

Allpool Karel Rüütli pöördumine:

Head erakonnakaaslased!

Üleeilsel kongressil toetas 42% kongressi delegaatidest plaani luua Rahvaliidu ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna baasil uus ning tugev, regionaalselt ja sotsiaalselt vastutustundlik jõud. See tähendab, et kongressi enamus oli veendunud, et Rahvaliidul jätkub piisavalt jõudu ning tahet jätkata senisel kursil.

Siiski on Rahvaliit meie hinnangul jõudnud ummikteele: erakonna toetus on pikka aega püsinud allpool valimiskünnist ja oleme kaotanud positsioone kolmedel viimastel valimistel. Pakkusin välja plaani Rahvaliidu ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ühinemisest võrdsete partneritena, sest kuigi Rahvaliit on alati seisnud aruka ja inimesest hooliva poliitika eest, on meil siiski jäänud väheks jõudu, et oma seisukohti mõjukalt esindada. Erakonna iseseisva jätkamise toetajad ei ole esitanud ühtegi plaani, kuidas erakond uuele tõusule viia ega soovi ise järgmistel valimistel kandideerida. Minevikunostalgia ja inimeste ebaeetilist vahenditega hirmutamine võimaldas küll nurjata tänase juhtkonna kava tugeva ühenderakonna loomisest, kuid ei paku lahendusi edasiminekuks.

Erakondade ühinemise plaan ei olnud kitsa ringi inimeste eraasi, nagu on püütud väita. Mõtet uuest poliitilisest jõust toetas enam kui 2/3 juhatuse liikmetest, üle poole volikogust ning enam kui 40% kongressi delegaatidest. Ühenderakonna loomise idee toetajate hulgas olid paljud omavalitsusjuhid, põllumehed, ettevõtjad, ühiskonnateadlased ja intellektuaalid. Sidusin kongressi otsuse enda usaldushääletusega ning astun Rahvaliidu esimehe kohalt tagasi. Koos minuga astuvad ametist tagasi ka aseesimehed Ene Tomberg, Kajar Lember ja Anto Liivat.

Me ei ole siiski matnud maha plaani luua tugev, Eesti regionaalselt ja sotsiaalselt tasakaalustatud arengu eest seisev jõud. Rahvaliit ja meie toetajad ei vääri hääbumist vanade vankrite kolinal. Paljud rahvaliitlased on juba teinud otsuse jätkata oma poliitilist tegevust väljaspool Rahvaliitu. Ma soovin neile edu! Me kavatseme koos aseesimeestega leida viisi, kuidas idee tugevast inimesest hoolivast jõust Eesti poliitikas ellu viia ning kutsume kõiki mõttekaaslasi, kes meid kongressil toetasid, endaga ühinema. Keegi ei peaks tundma end reeturina, kui ta ei soovi igavesti minevikus elada ega ohverdada oma teadmisi, oskusi ja võimalust ühiskonnaasjades kaasa rääkida diskrediteeritud poliitikute turvamiseks. Annan koos aseesimeestega endast parima, et meie visioon Hoolivast Eestist oleks Eesti poliitikas mõjukalt esindatud ka pärast 2011. aasta Riigikogu valimisi.

Hea juhatus, austatud erakonnakaaslased, ma tänan Teid koostöö ja toetuse eest erakonna juhtimisel! Teen juhatusele ettepaneku kutsuda kokku volikogu koosolek ning teha volikogule ettepanek kutsuda kokku uue juhtkonna valimiseks erakonna erakorraline kongress.

Karel Rüütli

Kajar Lember Ene Tomberg Anto Liivat

25 krooni rahvaliitlase eest? Hea diil!

2010-05-18T02:58:00.000-07:00

Maailmas on kolm suurt väljakutset-võim, raha ja surm. Olgugi, et Rahvaliidul seda raha napib, kummitavad võim ja raha mitut Rahvaliidu juhtfiguuri. Eile oli erakonna juhatus, kes arutas fraktsiooni esimehe umbusaldamist. Kohale oli kutsutud ka fraktsioon. Otsust vastu ei võetud, sest see oleks olnud mõttetu. Laua taga istusid klappidega inimesed, kes raiusid ühte ja sama teksti, mida nad juba mitu nädalat rääkinud on. Räägiti reetmisest, ebademokraatlikkusest ja 100 surmapatust. Dialoogi Rahvaliidu juhtide vahel pole võimalik enam arendada, sest ei taheta teist poolt isegi kuulata, rääkimata siis oma vigade tunnistamisest.

Võim ja raha

Kes Ühtse Eesti valimiskooli näinud on, need teavad kuidas asi käib. Seletan selle ka lahti Rahvaliidu peal. Juttude järgi tegi Rahvaliidu endine esimees valimisi nii, et sõitis igas vallas mõned mehed läbi, andis kätte 5000-10000 krooni ning pani mehe hääli kokku tassima. Nüüd on mõjutada vajavate inimeste arv palju väiksem. Igast maakonnast on vaja 2-3 usaldusväärset inimest, kellele piisab raskel ajal umbes 5000 kroonist. Selle raha eest käiakse läbi kõik memmed ja taadid, viiakse neile midagi head ning poputatakse ja asi korras. Inimene on oma seisukoha kujundanud.

Bussid mis tulevad Valga, Võru ja Põlvamaalt saavad tunda veel saiakeste mõju ning "ühisarutelu" kus teadjamad annavad soovitusi kuidas oleks õige käituda. See maksab hinnaguliselt 150 000 krooni. Lisanduvad pisikulud nagu Kuzmina auto liisingu tasud, bensiini raha ja kõnede kompensatsioon. Rahvaliiduna jätkamise otsus maksab umbes 250 000 krooni.

Lõpuks lähevad kõik Keskerakonda

Eelmise aasta sügisel tegi Keskerakond ettepaneku rahvaliitlastel üle tulla. Ettepanek tuli pärast seda kui Reiljan ja Mänd olevat kohtunud Savisaarega. Ettepanekuga kaasnesid Villu kõned vallajuhtidele, et nohh, kuidas on, kas läheme. Ei. Keegi ei läinud.

Täna tuli samasugune teade Keskerakonnalt, kas ka nüüd on keegi kellegagi kohtumas käinud? Kui arvate, et see on niisama tühi loba, siis näiteks Võru, Valga, Põlvamaa ringkonnas on esikeskerakondlaste käest uuritud, kas neile sobib, kui seal kandideerib varsti keegi nende kõrval. Keegi Rahvaliidust...

Mõned rahvaliitlased esinevad konverentsidel, juhatuses ja volikogul sõnavõttudega, kus süüdistavad erakonna juhte sotsiks olemises ja erakonna reetmises ning lammutamises. Vaatavad sulle silma ja nõuavad õiglust, endal on aga hea diil ühe teise erakonnaga olemas. Vot see on ebaõiglane. See, et ei usuta neid, kes teevad asju avalikult ja siiralt.

25 krooni erakonna liikme kohta pole palju, et rikkuda uue erakonna moodustamine, väsitada inimesed ja viia sinnamaani, et liita keskiga. Palju projektijuhtide töötasu on, seda teavad ainult tellijad.

Pakun välja kihlveo. Kes tahab selle vastu võtta? Mina väidan, et kui 2/3 ära ei tule, siis kas enne või pärast Riigikogu valimisi liidetakse alles jäänud kehand Keskerakonnaga. Seda protsessi veavad eest Reiljan ja Treial ning osaliselt ka Vitsut.

pilt on pärit www.delfi.ee

Rahvaliidu fraktsiooni uus juht on vist ajutine..

2010-05-11T00:31:00.000-07:00

Täna valisid Villu Reiljan, Ester Tuiksoo ja Mai Treial Rahvaliidu fraktsioonile uue juhi. Ma saaks aru, et viimases kibestumises oleks sellele kohale pandud Ester Tuiksoo. Panna aga fraktsiooni juhiks Mai Treial, kelle käitumine ja üldse erakonnas viibimine tuleb eile välja kuulutatud erakonna juhatuse koosolekul 17. mail arutlusele. Hämming...

Aseesimeest aga ei valitutki. Reiljani kambas on kõik ülejäänud kohtu all ja ma juba muretsen Mai pärast...

Ühesõnaga käriseb igast otsast. Võib juba järgmised ennustused teha, et kui Mai hakkab töötajate osas ümberkorraldusi tegema, siis arvan, et keegi lahkub fraktsioonist ning ei ole neil enam töötajaid ja ei ole enam ka fraktsiooni mida juhtida. Kes seda poliitikat siis veel teeb? Praegu liigutati midagigi..

Vähemalt on asjal hea külg ka. Kui seni on väitnud Villu ja Mai, et Rahvaliit sotsidega kokku ei sobi, sest oleme parempoolsed, siis nüüd saab näidata ka seda Riigikogu töös välja. Enam ei pea Kareli pealesurutud pressiteateid ja ettepanekuid tegema, mis puudutab hambaravi hüvitisi või matusetoetusi.

Rahvaliitu mängima jäävad koos Villu Reiljaniga vähesed tuntud näod

2010-05-10T05:28:00.000-07:00

"Villu on süütu", "Villu on süütu" ... hõikasin Ühtse Eesti suurkogul koos teistega, kuid tegelikult pole see karvane käsi tänaseni Rahvaliidu roolist lahti lasknud. Hoolimata oma teatest, et ta ei kuluta ühtegi liitrit bensiini Rahvaliidus agitatsioonide jaoks, kihutab ka tema täna Järvamaa konverentsile eakaid prouasid ümber rääkima. Ega ümber rääkida polegi midagi, tavaliselt on töö juba ära tehtud ning kohale veetakse täiesti uskumatuid inimesi, kelle olemasolust erakonnas keegi midagi kuulnud pole. Sellepärast ka mitmest maakonnast negatiivsed otsused. Üks pool teeb lihtsalt kõvasti tööd näitamaks liikmete "tegelikku tahet".

Nüüd aga info riigiteadusi õppivatele tudengitele- milliseid võtteid kasutatakse.

Nimetame neid, kes pooldavad uue erakonna teket grupiks nr 1 ning teisi grupiks nr 2. Grupp nr 1 esineb kõigil koosolekutel ühe kindla ettekandega, kus räägitakse poliitilisest olukorrast riigis ja erakonnas, antakse ülevaade läbirääkimisest ning tutvustatakse liitumislepingut. Kaheks olulisemaks põhjenduseks erakondade ühinemisel on uue tugeva jõu tekkimine ning tõsiasi, et Rahvaliidul jääb järgmistel valimistel puudu 12 000 häält Riigikokku pääsemiseks (lihtsalt tuntud kandidaate pole enam).
Grupp nr 2 tuleb ja kiidab ning tervitab inimesi, siis esitab väga keerulise ettekande sellest, kuidas kõik on seaduse vastane, kuidas rikutakse põhikirja jne. Lõpuks esineb keegi pisarates ettekandega kui vajalik ja oluline on ikka ise edasi minna. Oma ettekannetes ei esita nad ühtegi nägemust kuidas Rahvaliit edasi suudaks minna. Peamiselt keskendutakse grupi nr 1 ründamisele. Eesmärk on tekitada võimalikult segane olukord, et inimestel tekiks kahltus. Kuna rahvaliitlased on enamasti tagasihoidlikud, siis ei julge nad emotsionaalses ja segases olukorras kohe otsust teha ja nii antakse hääl kasvõi laiali mineku poolt.

Kes rahvaliidu lagunemisest võidab?
Kongressi otsus iseseisvalt jätkata tähendab, et enamus grupist nr 1 lahkub või sunnitakse lahkuma ja seda tehakse kiiresti. Paljud tugevad vallavanemad on saanud juba ammu väga head pakkumised.
Alles jääb palju pensionäre ja grupp nr 2. Nüüd on aja küsimus kas enne valimisi või pärast valimisi mängitakse allesjäänutega selline mäng, et nad on nõus liituma Keskerakonnaga. Selle tõestuseks on Mai Treiali käitumine, millest räägib Õhtuleht ja palju muud, millest olen ka varem siin kirjutanud.

Väide, et Rahvaliidu lagunemises on süüdi Karel Rüütli, võib esmapilgul õige tunduda. Tegelikult sai see aga alguse 2006. aastal kui pandi kokku Riigikogu nimekirja ja Reiljan surus ette otsa Mai Treiali ja Tarmo Männi, kõrvale aga jäeti tegelikult suuremad häältepüüdjad eelmisest fraktsioonist. Kareli idee oli kaks osapoolt liita ja see tal ka õnnestus... kaheks aastaks. Männi minek lõhkus aga rahuleppe lootusetult.

Miks tõmblevad kõige rohkem need, kes on otsustanud poliitikast lahkuda?
Villu Reiljan, Arnold Rüütel, Janno Reiljan, Mai Treial ja võibolla ka kohtulugude pärast Ester Tuiksoo. Kes oskab sellele vastata, siis olen väga huvitatud.

(Kuri)kuulus Tallinna Linnaühenduse konverents
Reedel saatis Monika Kuzmina välja Raili Saska nimel pressiteate milles nõuti minu välja viskamist erakonnast. Raili Saska on naine, kellega suhtlemine tundub olevat igale inimesele karistuseks. Minu neljapäev algas Saska 28 minutit 12 sekundit pika sõimukõnega. Õhtu ei olnud ilusam. See mis Saskat ja tema sõpru ärritas oli fakt, et neil ei olnud võimalik suvaliste inimeste kohale tassimisega Tallinna linnaühenduses oma tahet läbi suruda. Seekord järgisime erakonna põhikirja väga täpselt ning hääletama pääsesid vaid need, kes olid osakondades delegaatideks valitud. Olgu siinkohal öeldud, et konverentsi toimumise ja tingimused otsustab linnaühenduse juhatus, mitte üks inimene. Pressiteates mainiti, et 47 erakonna liiget ei saanud hääletada. See on vale, külalisi oli kokku 27, neist kõik ei olnud ka linnaühenduse liikmed. 75 delegaadist oli kohal 64.

Grupp nr 1 : Karel Rüütli, Jaak Allik, Kajar Lember, Anto Liivat, Jaanus Marrandi, Vello Tafenau, Jaanus Männik, Ene Tomberg, Tõnis Blank, Aarne Lember, Väino Luik, Margi Ein, Tiit Tammsaar, Jaan Õunapuu, Jaan Sõrra jne.

Grupp nr 2: Villu Reiljan, Janno Reiljan, Siiri Reiljan, Mai Treial, Ester Tuiksoo, Piret Aavik, Uuno Silberg, Riina Kull, Helgi Mänd, Inge Hirmo, Monika Kuzmina, Lauri Vitsut jne.

Rahvaliiduna jätkamise pooldajad otsivad sooja kohta teistes erakondades

2010-04-30T16:32:00.000-07:00

Hoolimata jutust, et Rahvaliit peab iseseisvalt jätkama kuni lõpuni, kindlustavad selle idee pooldajad oma tagalat teistes erakondades.

Hiljuti sai Keskerakonna Tartumaa piirkonna juhiks endine Rahvaliidu teabejuht Manuela Pihlap. Manuela tuli erakonda Keskkonnaministeeriumist koos Villu Reiljaniga ning teda nimetati erakonnas Reiljani ihunõunikuks. Ootamatult aga läks Pihlap tööle Keskerakonna Riigikogu fraktsiooni sekretariaadi juhiks. Teada on see, et mõned nädalad enne Pihlapi lahkumist, 2009. aasta novembris kohtusid Reiljan ja Tarmo Mänd Savisaarega, pärast mida tuli Keskerakonnalt ettepanek Rahvaliidule liituda. Juhatuse koosolekule, mis ettepanekut arutas, saatis Mai Treial kirja milles soovis luua läbirääkimisteks delegatsiooni ning alustada konsultatsioone. See üritus kukkus neil aga läbi - maakonnaühendused hääletasid ettepaneku maha.

Manuela Pihlap ei oma sotsiaalset võrgustikku ei Tartumaal ega selle ümbruses. Tal puudub ka vastav autoriteet olemaks sealse piirkonnajuhi vastutaval kohal ning tagatipuks töötab ta Tallinnas. Miks Pihlapil Keskerakonnas äkki nii hästi siis läheb?
Jõgevamaa inimeste sõnul on tõenäoline, et Pihlap hakkab tulevikus juhtima Riigikogu valimistel Tartumaa ja Jõgevamaa ringkonnas Mai Treiali valimiskampaaniat ja teeb seda osaliselt Rahvaliidu Jõgevamaa organisatsiooni kasutades. Sellepärast on ka arusaadav, miks kuni tänaseni püüab Treial Pihlapi tegevust õigustada.

Lauri Vitsuti seotusest Keskerakonnaga oma venna Toomas Vitsuti kaudu ja Monika Kuzmina otsingutest Reformierakonnas on veel vara rääkida. Igal juhul on fakt see, et ERLi ja SDE baasil moodustatavasse uude erakonda nad ei tule (ise väidavad) ning samuti ei loobu nad ka poliitikast, nagu seda Reiljanid ning president Rüütel on teinud.

Vaadates tööd, mida teevad Villu Reiljan, Mai Treial, Monika Kuzmina, Lauri Vitsut, Piret Aavik, Helgi Mänd ja Uno Silberg, siis tekib tahes tahtmata küsimus, kust tulevad vahendid. Ühest Eesti otsast päevas mitu korda teise Eesti otsa sõita, tundide kaupa päevas inimesi läbi helistada ja vanaprouasid väikese meenega toetada, ei ole odav lõbu. Kellelgi väljastpoolt on Rahvaliidus huvid ja tundub, et need ei ole Rahvaliidule kasulikud huvid...

Tartu Riiklik Poliitülikool - ei kõla hästi!

2010-04-24T03:01:00.000-07:00

Tartu Ülikooli rektori Alar Karise mõte panna ülikooli juhtima 11 liikmeline nõukogu, kellest 6 liiget tuleb Riigikogu ja 5 liiget ülikooli poolt, pani professorid kihama kõigis ülikoolides. Karise nägemus juhtimisest head ei tähendaks, kuid probleemid juhtimises on olemas.

Ülikooli autonoomsusel on põhjus, see on erinevate arvamuste paljusus, milleta enamuses valdkondades teadust teha ei saaks. Mäletan, et aastad tagasi kritiseeris üks Helsinki Ülikooli professor Eesti käitumist, millest tuli siinpool lahte suur skandaal. Ülikool aga ütles, et nemad professoriga midagi tegema ei hakka, sest ülikoolis on kõigil oma arvamus. Õige ka, teistsugune olukord valitseb vast Hiina või mõne veel autoritaarsema riigi ülikoolis, kus just poliitikud ütlevad mida on õige arvata.

Ma ei kujuta ette kuidas saab ülikooli juhtida nõukogu, kuhu kuuluvad mitte tegevad poliitikud. Kõigepealt milline on mitte tegev poliitik? Kui sa oled poliitik, siis sa oledki pidevalt tegev. Kui mõtleme, et mittetegev poliitik on see, kes ei ole valitsuses ja Riigikogus, siis võiks sinna alla minna ka paljud opositsionäärid või need poliitikud kes Riigikogu poole püüdlevad. Igal juhul on poliitikul omad vaated ja kui ta pole ka positsioonil, sõltub ta rohkem või vähem nendest kes positsioonil on. Samuti ei kujuta ma ette inimesi ülikooli juhtimas, kes sellest midagi aru ei saa. Tagatipuks pole meie ühiskond veel nii kaugele arenenud, et poliitikud ülikoolis ei teeks poliitikat enda kasu silmas pidades, vaid eelkõige ikka Eesti.

Ülikooli juhtimisel olen näinud kahte tõsist probleemi. Nimelt see, et ülikooli eelarve kinnitavad samad inimesed, kes seda kulutavad, seega ei mõelda selle tegevuse juures ülikooli peale üldiselt, vaid oma akadeemilisele üksusele mida esindatakse. Teine probleem, mis mõnikord välja lööb, on see, et rektorile, kes on otsustuskogus olevate isikute ülemuseks, ei julgeta väga palju vastu hakata ja nii tehakse mõnikord tõsiseid rumalusi. Need kaks asja pärsivad ülikoolide arengut kohe kindlasti.

Üks lahendus oleks kahekojaline juhtimine nagu selle pakkus Kreitzberg, kuid ma ei saa aru, miks rektori peab valima see kogu, kes on väljastpoolt ülikooli. Rektori valimisega ei peaks tegelema ei poliitikuid ühendav kogu ega ka nõukogu, vaid täpselt nii nagu see seni on olnud- valimiskogu. Valimiskogu moodustavad professorid, nõukogu liikmed ja üliõpilased. Esiteks võtab see pingeid maha, kuid kõige tähtsam on see, et taoline lähenemine kasvatab ja hoiab demokraatiat. Samal põhjusel ei palgata õppejõude vaid nad valitakse tööle teatud tähtajaks. Terve ülikool kokku on üks suur demokraatiamootor, mis hoiab ja taastoodab demokraatlikke väärtusi.

Riigi jaoks on ülikoolide autonoomias probleemiks, et ülikoolid ei tegutse vastavalt riigi vajadustele, st ei tule niipalju ühe või teise eriala inimesi kui vaja jne. Selle üks lahendus oleks tõesti poliitikud suunama panna, kuid põhjus ei ole ju selles, et ülikooli juhid aru ei saa. Põhjused peituvad rohkem Eesti kõrghariduse madalas rahastamises ja alati ei ole võimalik või mõistlik kombinaadina käituda.

Tallinna Ülikoolis ei juhi senatit (nõukogu) rektor, sest Rein Raua puhul on tegemist mõnikord väga autoritaarse juhiga. Sellepärast on senatil oma esimees senati liikmete seast. Tartu Ülikool võiks ka proovida seda pisikest sammukest astuda...

Maksuton koulutus ehk kuidas Soomes asju aeti

2010-04-23T06:53:00.000-07:00

Kolmapäeval said Soome üliõpilaskondade liit SYL ja rakenduskõrgkoolide üliõpilaskondade liit SAMOK maha korraliku meeleavaldusega tasuta kõrghariduse poolt. Kell 12:00 päeval koguneti senati väljakul ja kella 14:00 liiguti parlamendi hoone ette.

Osalejaid oli minu hinnangul umbes 2000- 3000 inimest. Ise nad alguses lootsid 10 000 ning meeleavalduse päeva hommikul 5000 kuid tuli vähem. Nii nagu Eesti on ka Soome uuringute järgi väga tagasihoidliku rahvaga kui asi puudutab meeleavaldusel osalemist. Euroopa keskmine on 9%, meil aga 4%. Läksime sinna nippe otsima, kuid tuleb tõseda, et seda niisama tudengit seal eriti ei olnud. Aga rahvast oli kordades rohkem kui Eestis tudengid kokku on suutnud ajada. Inimesed tulid kohale tänu hästi töötavale võrgustikule üliõpilasesinduste ja teiste tudengiühenduste tegutsemisel.

Koguneti senati väljakul, kus peeti kõned, tehti ülevaade olukorrast, lasti muusikat ja köeti rahvas üles. Kohale tulnute varustus oli rikkam kui eestlaste kasutatav. Neil oli igasuguseid plakateid, kitarrid ja isegi porgandid. Porgandiga vehiti poliitikute suunas ning need pidavat paremad olema kui kepid, sest neid saab ka karistuseks kuhugi susata...

Senati väljakult liiguti rongkäiguga parlamendi hoone ette. See meenutas Tallinna tudengipäevade avaparaadi. Kõlaritega auto sõitis ees ja õhupallide ning plakatitega tudengid kõndisid järgi. Auto kastist hüüti pidevalt erinevaid hüüde, mida rahvas järgi kordas. Eestis tavaliselt ollakse sellega tagasihoidlikud ja piirdutakse ühega. Kuid erinevus oli vahelduv ning ei tüüdanud inimesi ära.

Parlamendi hoone ees hüljati auto ja rivistuti treppidele tehtud lava ette. Loeti ette pöördumised, toetused mujalt maailmast ning kuulati siis ükshaaval kõigi erakondade esindajate lubadused. Need filmiti ning pandi netti üles. Nende kõned olid lihtsad, kujutasid ette tulevikku, tegid nalju. Ühesõnaga sai kõik lihtsalt inimestele selgeks tehtud. Meil oleks just eelkõige kõnede pidamises nende käest palju õppida.

Soomlasi tuleb kiita. Meie oleme harjunud protsessi käigus sekkuma, siis kui juba midagi tehakse, neil oli see aga peamiselt ennetav meeleavaldus, et erakonnad ei julgeks isegi mõelda kõrghariduse tasuliseks muutmise peale. Sellest on kõvasti õppida.

Hinne 4+

Millised Riigikogu valimiste positsioonid on erakondade ühinemise pooldajatel

2010-04-17T02:47:00.000-07:00

Paljud püüavad Rahvaliidu ja Sotsiaaldemokraatide ühinemist näidata kui Rahvaliidu juhtkonna soovi saada Riigikogu liikmeteks, st hea koha peale. Viimati räägiti sellest Kuku raadio saates "Keskpäevatund".

Arvestades 2007. aasta Riigikogu valimisi ja teisi tegureid, teen oletused, millised võimalused oleksid neil inimestel, kes soovivad koos sotsidega uue tugeva jõu moodustamist, Rahvaliidu nimekirjas kandideerides 2011. aastal.

Karel Rüütli. Kandideeris 2007. aastal valimisringkonnas Tartu linn ning oli nimekirjas nr 1. Olles praegu erakonna esimees, kaasneks Tartu esinumbriks olemisega arvatavasti üleriigilises nimekirjas esimene positsioon. Seega Karel Rüütlil siinkohal sotside abi vaja poleks.

Kajar Lember. Kandideeris 2007. aastal valimisringkonnas Saare-, Hiiu-, Läänemaa. Oli nimekirjas nr 3. Arvestades, et esinumber Tarmo Mänd on lahkunud ning Lember on viimased kolm aastat Rahvaliitu üks kõige enam panustanud poliitik ning tema positsiooni aseesimehena, siis julgen oletada, et kohalike rahvaliitlaste toel oleks ta 2011. a. valimistel selles ringkonnas nr 1.

Ene Tomberg ja Anto Liivat. Tomberg kandideeris 2007. aatal ringkonnas Kesklinn, Lasnamäe ja Pirita. Oli erakonnast lahkunud Margus Leivo järel nr 2. Kuna Tallinna kõige tuntumad rahvaliitlased ongi Tomberg ja Liivat, siis 100% oleksid nad Tallinnas esinumbrid. Sotside pink on aga Tallinnas kõige pikem ning erakondade liitumisel ei usu, et nad isegi mõnes Tallinna ringkonnas esimesel positsioonil oleks. Seega nemad kaotaksid liitumisel oma esinumbri positsioonid.

Jaanus Marrandi ja Jaak Allik. Olid 2007. aastal Viljandi- Järvamaa ringkonnas esinumbrid. Rahvaliidu nimekirjas 2011. aastal oleksid nad samuti esinumbrid, nii et ka neil ei muutuks midagi.

Jaanus Õunapuu ja Margi Ein. Kandideerisid 2007. aatal Jõgevamaal. Olid Villu Reiljani järel vastavalt nr 2 ja 3. Reiljan on ammu teatanud, et tema 2011. aastal ei kandideeri. Suure tõenäosusega oleksid nii Õunapuu kui ka Ein Jõgevamaal kõige tuntumad rahvaliitlsed ja esinumbrid. Sotsidega liitudes võib aga vana rahvaliitlaste kants Jõgevamaa nii Õunapuu kui ka Eini üldse häälteta jätta. Seega kaotaksid nad kindlasti.

Rein Randver. Kandideeris 2007. aastal ringkonnas Põlvamaa, Võrumaa, Valgamaa. Oli nr 1. Siinkohal ei oska öelda, kumb Rahvaliidu nimekirjas nr 1 oleks, kas Ester Tuiksoo, kes 2007. a. oli nr 3 või Randver. Igal juhul oleks Randver üks esinumbritest.

Jaanus Männik. Kandideeris 2007. aastal ringkonnas Pärnumaal. Pole kahtlustki, et 2011. aastal oleks ta jätkuvalt esinumber.

Vello Tafenau. Kandideeris 2007. aastal ringkonnas Lääne-Virumaa. Oli nimekirjas nr 1. Endise Rahvaliidu Riigikogu fraktsiooni esimehena ja praeguse erakonna volikogu esimehena usun, et 2011. aastal oleks ta samamoodi nr 1. Sotsid on aga selles maakonnas tugevad ning esinumbri kohta ma väga ei usuks.

Tiit Tammsaar. Kandideeris 2007. aastal ringkonnas Harjumaa ja Raplamaa. Oli nimekirjas nr 1. Selles ringkonnas võiks 2011. aastal ka keegi teine kandideerida, kuid ma ei näe väga suuri häältemagneteid, seega oletan, et esinumber oleks ikkagi Tammsaar.

Mis puudutab aga üleriigilist nimekirja, siis see oleks 2011. aastal kindlasti teistsugune kui 2007. aastal. Seekord paneks selle paika volikogu, 2007. aastal väänati nimekiri aga vastu enamuse tahet toonase esimehe poolt.

Selge mõistus ütleb, et enamus rahvaliitlastest, kes kahe erakonna baasil uusi tuuli Eesti poliitikasse tuua tahavad, ei tee seda eesmärgiga saada parem positsioon valimistel. Rahvaliidu nimekiri annab selle neile nii või naa. Kui Rahvaliit saaks 2011. aastal 6 kohta Riigikokku, oleksid suure tõenäosusega just liitumist pooldavad inimesed nendel kohtadel. Liitumise tagamaad on palju sügavamad ja suurema ulatusega kui kellegi koht Riigikogus.

Pilt on pärit http://www.vvk.ee/index.php?id=10590&tpl=1062

Katsu sa sotsidest rääkida, ma viskan munaga- Rahvaliidu volikogu 12.04.10

2010-04-13T05:52:00.000-07:00

Rahvaliidu eilse volikogu kohta on nii palju erinevaid sõnumeid, et tunnen vajadust olukorda selgust tuua.

Väide: Karel Rüütli ületas oma piire kirjutades koos Pihliga alla kavatsuste deklaratsioonile.
Vastus: Ei ületanud. Antud deklaratsioon ei tähenda kohtususi Rahvaliidule, vaid on hea tahte väljendus. Selle vajadust tõestab ilmekalt Villu Reiljan, kes väitis veel esmaspäeva hommikul, et sotsidega koostööst ei tule midagi välja ning seda ettepanekut pole mõtet arutada. Ühesõnaga oli kavatsuste paberi mõte näidata välja mõlema erakonna häid soove koostööks . Selleks, et koostöö soovi tõdeda, ei ole vaja esimehel volitusi.

Väide: Rahvaliidu volikogul puudus kvoorum ja ettepanekut sotsidele teha ei saanud.
Vastus: Rahvaliidu volikogul oli kohal 55 liiget, sedeleid jagati välja 33 ning poolt hääletas 28 ja vastu 3 liiget. Hääletamise ajal kõndisid paljud Reiljani ettepaneku peale saalist välja. Kvoorum ei kadunud kuna väljuti hääletamise ajal, mitte enne hääletama asumist ning vastavalt MTÜ seadusele ja erakonna põhikirjale oli koosoleku pidamiseks vajalik arv volinikke olemas ka pärast osade saalist lahkumist.

Väide: Kongress otsustas 2009. aastal jätkata iseseisvalt ja esimehe ettepanek on sellega vastuolus.
Vastus: Kongress on alati teinud otsuse vastavalt erakonna volikogu ettepanekule, kellele teeb ettepaneku erakonna esimees. Karel Rüütli käitus vastavalt. Kui see nii ei oleks, siis oleks ka praegu kehtiv erakonna programm vastu võetud rikkudes Kongressi otsust, sest eelnevalt oli Kongress kinnitanud teistsuguse programmi.

Väide: kõik on juba kokku lepitud ning tegemist on peale sunnitud liitumisega
Vastus: tingimused lepivad kokku moodustatud delegatsioonid ning leppe kiidavad heaks erakondade juhatused. Pärast seda arutavad konkreetset ühinemislepet Rahvaliidu maakonna- ja linnaühendused ning volikogu, kes selle lõpuks Kongressile esitab.

Mis on aga kõige tähtsam- need, kes erakonna esimehe ettepanekuga rahul ei olnud, räägivad emotsionaalselt, eiravad fakte ning rajavad oma teooriad oletustele. Loomulikult lähevad kergemeelsed kõige sellega kaasa ja erakonna juhtidel on nüüd palju raskem.

Karel Rüütli ettepanek oli ajendatud erakonna olukorrast, kus 2011. aastal ei pruugita Riigikokku pääseda. Palusin volikogu liikmetel teha alternatiivne ettepanek sotsidega liitumisele, kuid seda ei tehtud.
Seega valis Rahvaliidu volikogu sisuliselt kahe variandi vahel- kas moodustada koos sotsidega uus jõud ning kanda edasi ka Rahvaliidu väärtusi ning põhimõtteid või lõpetada erakonna tegevus nagu selle pakkus välja Villu Reiljan 12.04.2010 volikogu koosolekul.

Kõige naljakam on see, et kui varem rääkisid kõik Karelist kui arast poisist, siis üleöö sai temast diktaator, kes demokraatia reegleid eirab. Demokraatiast rääkides, siis enne Kareli ja Kajar Lemberi juhiks saamist polnud Rahvaliidul isegi liste kus asja arutada ning Villu Reiljani ajal ei kogunenud juhatus 3 kuud. Rohkem näiteid pole vaja.

Naljanurk.
Panin kirja mõned ütlemised volikogult, mis minuni kostsid Hiiumaa juhi Helgi Männi suust (tal on kavaks teisi mitte austada ja vahele rääkida):
"Katsu sa sotsidest rääkida, ma viskan munaga" (Kajar Lemberile).
"Sa oled ise selles süüdi, et mulle sõna ei andnud. Ma ei räägiks muidu" (volikogu esimehele, kes palus mitte rääkida vaid ettekandjat kuulata)
"Ole vait!" (volikogu esimehele, kes päevakorrast rääkis).

Paar sõna erakonnademokraatiast

2010-03-29T14:30:00.000-07:00

"Erakond Ühtne Eesti" õppevideo nr 1 pani mõtlema erakondade ülesehitusele. Üks imelik demokraatia tunnus, mida tähendasin siis kui selgus, et Mart Laar oli IRLi esimees ilma volitusteta, on võimalus erakonna üldkogu/suurkogu (MTÜ seaduse mõistes üldkoosolek) pidada kahte moodi. Nimelt on IRLil ja Reformierakonnal võimalik kutsuda üldkoosolek kokku kas esindusnormi alusel (piirkond valib näiteks iga 10 liikme kohta ühe delegaadi) või liikmete üldkoosolekuna. Põhikirjas pole aga mainitud, et millistel juhtudel neist ühte või teist kokku kutsumise meetodit rakendada. See tähendab, et erakonna juhid saavad põhikirja ja erakonna liikmete arvamust vastavalt vajadusele "painutada".

Heaks näiteks on IRLi 2010. aasta Suurkogu, mis oli kokku kutsutud liikmete üldkoosolekuna. Kuna kvooti ei olnud ja Suurkogu toimus Tallinnas kus IRLil on kõige rohkem liikmeid, siis otsustes oli Tallinna hääl kõigist teistest piirkondadest üle ja seetõttu kaotasid ka kampsunid oma võimu juhtorganites. Teine näide on IRLi juhtorganite volituste pikendamine, kus 2009. aasta suvepäevadel peeti kohale tulnud liikmetega Suurkogu ja pikendati kõigi valitavate ametikohtade volitusi (mis olid kuu aega tagasi lõppenud).

Keskerakonnal ja Rahvaliidul on põhikirjas paika pandud delegaatide määramise norm, kuid antud volikogule õigus seda vajadusel muuta. Kuna normi muutmine on erakorraline tegevus, siis ei ole võimalik sellega vaikselt manipuleerida. Sotsidel pole isegi seda võimalust, vaid esindusnorm 1/20 on põhikirjaga määratud.

Võib väita, et mida rohkem liikmeid saab üldkoosolekul osaleda, seda demokraatlikum, kuid siis peaks ikkagi valikute tegemine olema põhikirjaga piiritletud. Kuna erakonda võib pidada ka esindusorganisatsiooniks, kes kõigi eestlaste mureküsimusi valitsuses olles lahendab, siis on minu arvates delegaatide süsteem õiglasem. Vastasel juhul ei oleks näiteks Valgamaa häält kunagi Tallinna kõrval kuulda.

IRL, Reformierakond ja Keskerakond kasutavad piirkonna arendusjuhte, kes teevad tänuväärset tööd maakondade arendamisel. Nad alluvad otse keskkontorile ja sealt tuleb ka süsteemi miinus. Nimelt palgalise töötajana on iga päev kõigile kätte saadavad, info sees ning vajadusel keskbüroo juhtimisel ka kohalikku elu mõjutamas. See on ülevalt alla süsteem.

Rahvaliidus ja Sotsides sellist ülesehitust pole. Rahvaliidus on arendustegevus piirkondliku juhatuse töö ja vastutus. See tähendab struktuuri alt üles ning tähendab ka automaatselt survet keskkontorile ja erakonna juhatusele, et nood oma tööd korralikult ja hästi teeks. Kuna kõik püsib kohalikel liikmetel, siis on liikmete koolitustel väga suur roll.

Ma võin eksida ja see on taaskord koht, kus palun parandage mind, kuid liikmete kaasamisel erakonna poliitikate välja töötamisse, erinevad meie parteid samuti. Reformierakonnal midagi peale juhatuse ja volikogu pole. Keskerakonnal on lisaks tavapärastele ühendustele (naiste- ja noorteühendus) ka KOV ning roheliste kogu. IRLil on hunnikus kõiksugu kogusid (majandusklubi, sportlaste ühendus), millest osad minule teadaolevalt on toretsemise kohad, samas saavad nad vajadusel arvamust avaldada. Sotsidel puuduvad toalised ühendused, kuid neil on Kongressi otsusega loodud programmi- ja põhikirja toimkond, mille ülesanne on eest vedada valimisprogrammide koostamist.

Rahvaliidul on 9 poliitikatoimkonda, mis lisaks valimisprogrammidele annavad igapäevast sisendit nii juhatusele, volikogule kui ka Riigikogu fraktsioonile ja on erakonna igapäevse poliitika kujundamisel abiks.

Miks selline olukord? Osaliselt sellepärast, et kui erakond on võimul, siis muutub otsustamiskoht, sest tahes või tahtmata on ministrid ja Riigikogu liikmed rohkem informeeritud kui teised. Siit võib ka järelduse teha, miks 11 aastat võimul olnud Reformierakonnal mingeid kaasamise kanaleid peale volikogu ja juhatuse pole.

Tegelikult on aga taolistest poliitikaid kujundavatest organitest ning nende kriitikameelest kasu ja seda eriti pikal võimulolekul, sest just siis hakkab erakonna liidrite nägemus nii riigi kodanike kui ka erakonna tavaliikmete nägemusest kõvasti erinema. Vaja on kedagi, kes neid reaalsuses hoiaks.

Huvitav oleks panna kokku ideaalse erakonna põhikiri, kuhu võiks parimad mõtteid teiste parteide põhikirjadest ja kodukordadest võtta.

Minust sai mentor

2010-03-21T13:06:00.001-07:00

Täna oli käes kaua oodatud päev, mil toimus esimene ENLi noorte osaluskogude mentorite kohtumine. Arutasime läbi oma ülesanded ja eesmärgid ning saime ENLi poolse ülevaate omavalitsuste suhtumisest noorte osaluskogudesse (mõnel pool väga kiiduväärt, teisalt ei taheta asjast teadagi).

Minu kui mentori ülesanne on olla nõuandjaks maakonnatasandi noortekogu ja omavalitsustes tegutsevate noortevolikogude ning sealsete töötajate jaoks. Minu tegevuspiirkonnaks saab Järvamaa ja kuna tunnen seal mitmeid kodanikuühiskonna eestvedajaid, olen sellega väga rahul.

Eestis tehakse mõnikord asju vastupidi. Nii loodi ka maakonnatasandi noortekogud katuseorganisatsioonidena enne omavalitsustesse noortevolikogude loomist. Seni puudub Eestis üks nägemus noortekogu ja noortevolikogu toimimisest. Paljud riigitöötajad näevad neid eelkõige noorte ideede eest seisjatena. Mina isiklikult näen neid lisaks sellele aga väga olulistena osalus- ja esindusdemokraatia kujundamisel, sellepärast pean nende juures ka mõnda asja olulisemaks kui mõned teised:

Noorte osaluskogude arengus pean kõige olulisemaks:

- tekkimine. Oluline, et noorte esinduskogu koosseisu on valinud võimalikult lai ring noori omavalitsusest (otsevalimised, õpilasesinduse ja teiste ühenduste volitatud esindajad, küla noorte esindajad jne.).

- sõltumatus. Noorte esinduskokku ei saa kuuluda täiskasvanud, sest siis pole tegemist enam noortega. Mitmel pool Eestis on noortevolikogud linnavolikogu komisjonid ja KOKSi järgi peavad vähemalt pooled selle liikmed olema volikogu liikmed.

- toetus. Seni kuni toimub projektipõhine rahastamine, seni on noored mõjutatavad. Ideaalis peaks olema püsirahastus (eelkõige esindustegevuste mitte ürituste korraldamiseks) ning moraalne tugi pidevalt.

Aasta aja pärast on ülevaade meie noorte osaluskogudest palju selgem ning ehk on toimunud ka pilootprojektid erinevate vormide katsetamiseks. Kõigepealt aga pean tuttavaks saama kohalike noorte ja noorsootöötajatega ning kuulama ära kuidas neile üldse abiks olla.

Järvamaa Noortekogu logo on pärit http://jol.cma.ee/?CatID=1790

Täpsustusi T. Männi ja minu blogikande kohta

2010-03-19T06:01:00.000-07:00

Kuna huvi minu blogi kandele "võlgades riigikogulase Tarmo Männi lahkumine" on muutunud suureks ja eriti palju päritakse 2007. aasta tehingute kohta, siis lisan siia oma täpsustuse.

Kevadiste koalitsiooniläbirääkimiste ajal sain vihje ühelt Reformierakonna nooremapoolselt riigikogulaselt (kelle nime lubasin mitte avaldada), et Tarmo Mänd on oma koha eest kompenseerimiseks võtnud võlgu ja seeläbi manipuleeritav ühe Reformierakonna suursponsori aga muidu ühiskonnas hea mainega suurärimehe poolt, kellel Männiga isiklik läbikäimine varasemast ajast.

Selle tõestuseks mul kahjuks materjale esitada ei ole, sest selliseid asju paberil ei vormistata. See on ka põhjus, miks me erakonnas midagi ette ei saanud võtta. Otsustasin kahtluse nüüd avaldada, kuna sellega saaks selgitada Männi käitumismustrit – tema soolotsevat käitumist koalitsiooniläbirääkimistel kevadel ning eelmise nädala otsust liituda Reformierakonnaga.

Väide, et Riigikogu koha hind olevat 2 miljonit krooni, oli tuletis Riigikogu liikme palk 4 aasta palgast. Nagu ka toona kirjutasin, siis tegelike summasid ei tea mina ega ilmselt ei avalda ka neid keegi teine. Kuna kokkuleppeid paberile ei panda, siis jääb tõde osaliste endi teada, nagu seda ka Riigikogus kõlanud sahin, et Mänd saab Hiiu maavanemaks.

Nõiakaev tõmbab inimesi, kuid ministeeriumini tema mõju ei ulatu

2010-03-17T16:15:00.000-07:00

Tuhala looduskaitsekeskus on vähem kui kuu ajaga suutnud internetis koguda Nabala lubjakivimaardla rajamise vastu 45 943 (seisuga 18.03.10) allkirja. See on vapustav tulemus!

Kes pole allkirja andnud, võib seda teha siin. Rajatav maardla jätaks suure tõenäosusega kuivale nõiakaevu ja tuhande talu kaevud. Mäletan, et kohtusin juba kaks aastat tagasi ühe nõiakaevu aktsiooni eestvedajaga. Rääkisime kallutatud uuringutest, ministeeriumi soovimatusest asjasse sekkuda jne. See on olukord, millele viitab strateegia Säästev Eesti 21, kus hoiatatakse senise riigijuhtimise stiili eest, et see avaldab kõvasti survet loodusressurssidele.

Allkirjade aktsiooni leht on ilus ja sisaldab olulist infot. Olemas on Nabala karjääri rajamise kronoloogia (väga kiiduväärt töö), samuti on olemas kaart, uuringud ja nende tulemused. Võiks veel olla ka vastuargumendid kaevandajate poolt ja väidete ümberlükkamine, siis oleks rohkem kui ideaalne.

Vaatasin, et facebookis on nõiakaevu lehel toetajaid hetkel 2048, orkutis ei leidnud konkreetset lehte, kuid igal lehel, mis oli seotud loodusega olid vastavad postitused tehtud ja inimeste teavitamine tagatud. Sotsiaalmeediat osatakse hästi kasutada.

Samuti kasutas looduskaitsekeskus vana head tuntud spämmimise nippi, kui saatis e-kirju laiali. Nimelt märgiti kirja kuupäevaks tulevik ja nii aitas see seda kirja esile tõsta. Paljud inimesed on kurtnud selle kirja saamise üle mitmetest kohtadest, kuid antud juhul pühitseb nende jaoks eesmärk abinõu.

Igal juhul on nõiakaevu kaitseks sõna võtmas järjest rohkem tuntumaid inimesi. Urmas Sisask lubas kaevu kaitsta püssiga, Kiili vallavanem lubab facebookis kõik vallajuhid ja keskkonnaeksperdid jalule ajada. Kui veel pole, siis peagi võtavad sõna ka tuntud looduse sõbrad Aivar Pohlak ning Tõnis Mägi (nad on alati selliseid aktsioone toetanud). Hetkel pole kopa maasse löömist veel näha ja seetõttu on ka aktsioon vaikne ning rahulik, kuid mis juhtub siis kui kõik kirjad, kohtud ja allkirjad pole tulemust andnud?

Varsti märkavad opositsiooni poliitikud probleemi ja pistavad kirema. Üle 50 000 inimese näitab, et teema on tõsine ning tuleb tegeleda. Sellest ei pruugi aga palju kasu olla, kuid teema saab veel rohkem üles tõstetud.

Kuna mõlemalt poolt Tuhalat jooksevad suured maanteed, Tartu ja Viljandi, siis võiks mõelda aktsioonile, et Tuhala kandis pannakse tee äärde küünlad ja kutsutakse kõiki, kes sellel päeval/õhtul sealt mööda sõidavad, küünlaid kaasa võtma ning tee ääres süütama. Samuti võib mõelda palju julgematele väljaastumistele. Tähtis on see, et aktsioonid oleksid suunatud eelkõige Reformierakonna valijatele, sest niipea kui arvamusuuring hakkab neile kurba pilti näitama, muutub ka keskkonnaministeeriumi arvamus.

Igal juhul, kui läheb aktsioonide planeerimiseks ja meeleavaldusteks, siis mina olen käpp - alates väljamõtlemisest kuini koordineerimise ja korraldusele kaasaaitamisele. Jõudu Eestimaa inimesed!

Palun vabandust Tarmo Mänd ja Mai Treial

2010-03-15T16:50:00.000-07:00

Eile hommikul kurjustas Mai Treial (Ravhaliidu Riigikogu liige) minuga, kuna Tarmo Männi lahkumine erakonnast on suures osas minu süü. Arvasin seni, et Mänd vahetas maailmavaadet, kuid tegelikult lahkus minu pärast. Üllatusena sain teada, et minu ja veel mõne "teisitimõtleja" pärast on mitmed hädad juhtunud. Selline süüdistus puudutas mind ja sellepärast vabandan Tarmo Männi ja Mai Treiali ees.

Kõigepealt palun vabandust, et käitusin oktoobris ekslikult kui arvasin end Rahvaliitu kaitsvat. Eksisin, kui ütlesin, et 2011. aasta valimistel ei pääse ERL nimekirjas Riigikokku need kes püüavad erakonda salaja laiali lammutada. Ma ei teadnud sellel hetkel, et Tarmo Männil oli õigus leppida Keskerakonnaga kokku Rahvaliidu lammutamises ning nõuda ainult endale head kohta valimistel.

Teiseks palun vabandust, kui püüdsin blogis vastata Tšižikovi küsimusele, et miks Villu Reiljan erakonnast välja pole visatud. Ma olin kogu aeg aru saanud, et erakond kohtumõistja ja advokaat ei ole ning Villu peab lahkuma täpselt sellel hetkel kui ta süüdi mõistetakse. Mitte varem ega mitte hiljem.

Palun vabandust, et ma ei pidanud õigeks seda kui erakonna pressiesindaja rohkem teiste jaoks tööd tegi kui Rahvaliidule. Ma olin rumal ja ei saanud aru, et Rahvaliidu missioon on aidata ka teisi erakondi. Kindlasti ei pahanda ma enam kui Manuela Pihlap aitab lisaks Tarmo Männile veel mõnel ERL Riigikogu liikmel teisi süüdistada, Tarmot õigustada ja lõpuks erakonda vahetada.

Leian, et kui minu eelpool kirjeldatud eksimused on tõesti rängad ja kedagi solvavad, siis kõige õigem oleks pöörduda erakonna aukohtusse. Mind ennast huvitavad ka mu eksimused ja olen rõõmus kui minu väiteid süvitsi uuritakse ning selles lõplik seisukoht kujundatakse.

Pilt on pärit http://www.delfi.ee/ (pildil Manuela Pihlap ja Tarmo Mänd)

Mul on midagi pikemat aega südamel olnud: SE21

2010-03-15T16:13:00.000-07:00

Kõiksugustest riiklikest arengukavadest ja strateegiatest on mul oma lemmik. Selle strateegia nimi on Säästev Eesti 21 (SE21) (tegemist ei ole keskkonnastrateegiaga). Tegemist on strateegiaga, millele meeldib paljudel sotsiaalteadlastel viidata ning strateegia, mille täitmisega valitsus ega Riigikogu tegeleda ei taha. Ometi on nii, et tegemist on ainukese üldise riiklike pikaajaliste eesmärkide kogumiga, mis peaks hoopis euro asemel Eesti eesmärk olema. Selle strateegia eripäraks on see, et autorid ei ole poliitikud ega ametnikud, vaid sotsiaalteadlased ülikoolidest. Seega ei tohiks strateegia ühelegi poliitilisele jõule vastuvõetamatu olla.

Miks SE21 oluline on?

SE21 kirjeldab Eesti kolme arenguteed:
- jätkustsenaarium. Tegemist on vähesekkuva stsenaariumiga mis õitses 5a. enne majanduskriisi. Kannatab inimkapitali taastootmine ja väheneb inimressursi kasutamise
efektiivsus, suur osa inimestest jääb väärtuste loomisest kõrvale. Tugev on surve loodusressursside väljakurnamisele.

- konservatiivne arengutee. Tegemist on arenguteega, mis hakkas ohtralt levima Pronksööga. Emigratsioonisurve, eriti noorema põlvkonna hulgas, on tuntav. Tarbimisvajaduste allasurumine loob aluse salakaubanduse suurenemiseks ja korruptsiooniks. Rahvusvahelise integratsiooni võimalused ja ka inimeste võime kohaneda muutustega ümbritsevas maailmas väheneb.

- sotsiaalne partnerlus. Tegemist on kodanikuühiskonna stsenaariumiga, kus kesksel kohal ei ole riik, vaid kodanikud. Selle miinuseks on kõige läbiarutamine, mis venitab oluliste otsuste tegemise pikaks. Tegemist on eelmise kahe stsenaariumiga võrreldes parimaga kuid eeldab eeltingimuste väljakujunemist (heaolu tase, dialoogikultuur jne).

Need arenguteed on SE21 kontekstis ka hoiatuseks. Aastast 2005 kui SE21 kinnitati, pole midagi muutunud. Vastupidi, Eestis on suudetud mõlema esimese versiooni ohud tõeks mängida.

SE21 pakub ka lahenduse. See on sünteesistsenaarium ehk teadmusühiskond. See stsenaarium püüab sünteesida eelpool kirjeldatud 3 stsenaariumi tugevaid külgi. Samuti pakub ka SE21 hulganisti vajaminevaid tegevusi välja.

Ma olen pikalt mõelnud, et selle strateegia kiitmisest on vähe kasu. Vaja on tegutseda. Kuna hetkel valitsuserakonnad reaalpoliitikas seda ei järgi, siis on minu mõte luua Säästva Eesti klubi. Klubi eesmärgiks oleks SE21 mõtete propageerimine ning eesmärkide elluviimisele kaasa aitamine.

Head sõbrad. Loodan, et loete seda strateegiat ning avaldate arvamust, kas tuleksite minu mõttega kaasa?

Võlgades Riigikogulase Tarmo Männi lahkumine

2010-03-12T05:23:00.000-08:00

Tänane päev on kiire ja keeruline olnud. Minu jaoks algas see paljude inimeste küsimusega mida tähendab Päevalehe artikkel ning lõunal lisandus Tarmo Männi ja Aivar Sõerdi lahkumine erakonnast. Selle kõige kommentaariks sobib Rahvaliidu peasekretäri Tarvo Sarmeti kiri erakonna liikmetele:

Täna hommikul teatasid meie erakonna liikmed Tarmo Mänd ja Aivar Sõerd, et lahkuvad Rahvaliidust. Selle sammu tagamaad on ilmselged – vähemusvalitsuses end ebamugavalt tundnud Reformierakond vajas Riigikogus lisahäält. Kahjuks nõustus vaikselt juba mõned kuud passiivselt valitsuserakondade inimvaenuliku poliitikat toetanud Tarmo Mänd nüüd ka avalikult erakonda vahetama ning veenis endaga kaasa ka Aivari.

Ilmselt on ka tänases Päevalehes ilmunud rohkete faktivigadega artikkel Rahvaliidu kiirkäigul sotsidega ühinemisest meediasse teadlikult lastud suitsukate, et õigustata oma reeturliku käitumist .

Kuulujuttude põhjal ei astu ükski põhimõtteline erakondlane erakonnast välja. Rahvaliidu väärtused ja seisukohad ei ole viimastel aastatel muutunud, pigem oleme läbi paljude erinevate algatuste ja eelnõude püüdnud neid toetada.

Naeruväärne on siinkohal jutt maailmavaatelisest valikust – Tarmo Mänd oli sügisel Keskerakonnaga ühinemise üks peaarhitekte. Peale selle projekti läbikukkumist ja tema lähedase nõuniku Manuela Pihlapi Keskerakonna palgale minekut, jäi Mänd erakonna sees üksi. Nüüd siis valis ta Reformierakonna pakkumise.

Millise summaga Mänd ära osteti, seda ei tea keegi, eks tulevik näitab. Rahvaliidus kritiseeriti teda aga palju sellepärast kuidas ta omale Riigikogu koha sai. Pärast 2007. aasta Riigikogu valimisi pääses Riigikokku Erika Salumäe, kes loobus oma kohast Männi kasuks (väidetavalt tervislikel põhjustel). Selle kõige hind olevat aga 2 miljonit krooni (nii suur on Riigikogu liikme palk 4 aasta jooksul), millest pidavat Männil veel maksmata olema miljon. Kes teab, ehk aitavad reformarid "riigimehel" võlga tasuda.

Ega tänased sammud 2% toetusega erakonnale hästi mõju, eriti veel Sõerdi lahkumine (tegemist on targa mehega, kuid häältemagnet ta ei ole. Riigikogu valimistel 233 häält). Kindlasti toob Rahvaliidu senine vaikne esinemine poliitikas kaasa Eesti erakonnamaastikul suured muudatused, kuid vaevalt, et sellel esmaspäeval (nagu Päevaleht lubab) midagi selgub. Kuid arvestades Riigikogu ettevalmistuste ajagraafikutega, siis pole lõpliku otsuse (Kongress) tegemiseks rohkem kui 2 kuud.

Rahvaliit jätkab Riigikogus 5 liikmelise fraktsiooniga ja seda, et Mänd oli erakonna alustala, öelda ei saa. Erakonna alustaladeks on ikka KOV volikogude liikmed, omavalitsusjuhid ja need, kes Riigikokku isikumandaadiga pääsesid. Mõned reeglid poliitikas ei muutu.

Mässule, mässule kallid eestlased!

2010-03-05T03:52:00.000-08:00

Selle kande pühendan osaliselt korrakaitseorganitele, et nad ilma asjata riigi raha jälitustegevusele ei peaks kulutama. Nimelt tsiteeriti 03.03.10 TV3 uudistes minu facebooki. Tekst, mis oli mõeldud sõpradele, oli järgnev:

HEAD SÕBRAD! Mul on Teile kaks küsimust. Esimene on see, et mille kuradi pärast te ikka Reformierakonda ja IRLi toetate? Teine on seotud sellega, et kas keegi tahaks veidi mässata? Ma ei suuda enam seda juradust pealt vaadata, räägi palju tahad, tee mis tahad, ikka kõik vaatavad suu ammuli nende otsa kes istuvad ministritoolil ja räägivad sellest mis tegudega kokku ei lähe. Eesti, mis toimub?!?!

Mõte oli lihtne, kuulata, mida tuttavad arvavad ja tekitada arutelu (lugege tulemusi facebookist). TV 3 uudistes aga räägiti sellest täpselt pärast turvalisuse uuringu uudiselõiku ja enne krimi uudiseid. Selline tegevus (ilma minu kommentaarita) ei ole iseloomulik uurivale ajakirjandusele, kuid eks neil olid siis omad põhjused.

Mäss ei tähenda ainult laamendamist, mäss on meeleseisund, kus keeldutakse teatud sobimatuid põhimõtteid, käitumist tunnistamast. Minu jaoks on lausa muret tekitav, et eestlased nii vaikselt kõike nendega tehtavat taluvad. Oma meeluse ja arvamuse näitamine, olgu selleks ükskõik milline seadusega lubatud tegevus, on terve ühiskonna tunnus. Mida raskemaks meil aga läheb, seda vaiksemaks me muutume.

Turu-Uuringute AS viis 9-12. veebruaril läbi tallinlaste seas sõnavabaduse teemalise uuringu. Tulemused teevad kurvaks. Tervelt 44% vastanuist leiab, et kriisiolukorras on sõnavabaduse piiramine õigustatud. Hirmutav ei ole see, et keegi kunagi võibki kriisiks pidada oma erakonna vähest toetust vms, vaid see, et inimesed nii arvavad.

Eesti inimeste jaoks on meeleavaldused ikka midagi äärmuslikku nagu ka antud uuring näitab. Seega ei ole eestlaste jaoks meeleavaldus ennetav tegevus või kiire reageering tehtavatele otsustele, vaid appikarje viimases hädas. Kõlab nagu kriitika riigijuhtide kohta, kes pikaajaliselt ette ei mõtle, vaid tänases päevas elavad!?

Läänemaailm peab aga meeleavaldust igapäevaseks ja normaalseks. Kui käite Euroopa riikides ringi, siis võite kohata meeleavaldusi tuhandete inimestega ja leida üksikuid piketeerijaid või noori, kes ronivad salaja mõnele üritusele ja hakkavad seal oma plakatitega skandeerima. Neil on midagi öelda ja neil on usk, et sellest on ka kasu. Ehk on viimasest just Eestis puudu?

Pilt on pärit http://www.elu24.ee/

Ingvar-Moskva otseliin ja Progressi partei

2010-03-02T07:12:00.000-08:00

Mõtlesin, et nüüd on kõik, kuid kuna jätkuvalt räägitakse härra Tšižikovi juttu, siis tahaks veidi valet ümber lükata ja tõde paljastada.

Täna kinnitas erakonna siselistis Haaslava vallavanem juba varem saadud infot. Nimelt küsisin ma eile juhatuse koosolekul Ingvar Tšižikovi käest, et kas vastab tõele tema soov uus erakond luua. Vastuseks sain kindla "EI" ning veelkord kinnituse, et see ei tuleks tal pähegi. Samas meie allikad Tartus rääkisid teist juttu. Tegelikkus on aga see, et Rahvaliidu aseesimees proovis luua Progressi parteid mis moodustataks rahvaliitlastest ja keskerakondlastest. Lugupeetavad, ärme rohkem isegi küsi, miks ta välja arvati!

Ingvarile on omane natukene või siis isegi palju valetada. Näiteks ei ole ta kunagi avalikult välja öelnud oma tegelikke valimistulemusi KOV ja Riigikogu valimistel, vaid on neid mõnusalt suurendanud. Samamoodi ei saanud ta Karel Rüütli vastu kandideerides 350 häält, vaid 183, Rüütli 460 hääle vastu.

Politoloog Toomla tegi kõhutunde pealt oletuse, et nüüd võib erakonnast lahkuda veel teisigi inimesi. Miks? Kes? Kui neid on rohkem kui üks, siis on see küll ime.

Kui keegi räägib sõnavabadusest, siis Rahvaliit on üks väheseid erakondi kus võivad kõik liikmed siselistis arvata seda mida tahavad. Eestis ei ole palju erakondi, kus liikmetel selline "privileeg" on! 2% toetuse juures ei ole mitte halb kui keegi sind kritiseerib, vaid hea. Kui seda ei tehtaks, ks siis ei märkakski keegi sind? Kui me räägime Villu Reiljanist, siis tema enam erakonna juhtimise juures ei ole, erakonnast lahkumine tuleb aga päevapealt arutlusele hetkel kui ta süüdi mõistetakse ja seda ilma aukohtuta.

Kui minu blogi on seni Venemaalt vaid üksikutel kordadel loetud, siis palju õnne. Ingvar on Moskva jaoks nii tähtis, et 12 h jooksul on sealt info järgi käinud 8 inimest...

Rahvaliidu aseesimees Tšižikov arvati erakonnast välja

2010-03-01T10:54:00.001-08:00

Nuh, nüüd läks küll veidi teistmoodi kui keegi oskas oodata. Täna kogunenud erakonna juhatus arutas avaldust Ingvar Tšižikovi vastu tolle käitumise pärast IRLi Suurkogul. Olen oma eelmises blogi väljaütlemises maininud ka tema muid tegemisi, mis kõik sellel arutelul ka läbi sai võetud. Kui Rahvaliidu esimees Karel Rüütli tegi Ingvarile ettepaneku kokku leppida, et enam selliseid asju ei juhtu, sai ta eitava vastuse. Nii nagu iga organisatsiooni juhtimine, nii on ka erakonna juhtimine meeskonnatöö. Ega võrkpalli ei saa ka mängida kui meeskonnas on üks, kes teistega koostööd ei hinda.

Mõnikord peab raskeid otsuseid tegema.

Rahvaliidu juhatuse liige võib saada noomituse "erakonna müümise eest"

2010-03-01T02:03:00.000-08:00

Kui Herman Simm kinni pandi jäi üks mees vabadusse. Ta küll ei tegele riigireetmisega, kuid tegutseb samamoodi kahtlastel asjaoludel veidi väiksemas ringis.
Rahvaliidu aseesimees Ingvar Tšižikov sai erakonna aseesimeheks tänu protestihäältele ja seda isegi olukorras, kus ta kõnepuldis seletas, et eelmised esimehed Jaanus Marrandi ja Karel Rüütli olid vajalikud vaid selleks, et tema isiksus saaks esile tõusta.

Kuni viimaste nädalateni peeti teda lihtsalt rumalakeseks, kuid nüüd on karta midagi rohkemat. On alust arvata, et Ingvar Tšižikov võib olla kellegi marionett ja niidid jooksevad Rahvaliidust palju kaugemale. Analüüsides tema arvamuslugusid päevalehtedes on näha nende kvaliteedist ja sõnavarast, et need on kirjutatud palju kõrgema inteligendi poolt kui seda Ingvar on. Samuti tekitab kahtlusi väljaütlemiste sisu, mis tihti on erakonna seisukohtadega tõsises vastuolus. Ühesõnaga avalik käitumine teenib eesmärki kinnistada rahvaliitlastele tagurlaste maine.

Kahtlused muudab tõsisemaks asjaolu, et erakonna aseesimehena pole peale argumenteerimata kriitika ta midagi suutnud. Endal pole ühtegi tegevust oma 3 kuulise ametiaja jooksul ette näidata. Pidevalt käib ainult üks plaat - kui mina esimeheks saan, siis toon uued liikmed ja siis ma hakkan tööle. Nalja teeme siin või?!

Kõige hullemad uudised pärinevad aga Tartust. Nimelt räägivad sealsed üliõpilased, et Rahvaliidu aseesimees käib mööda õllebaare ringi ja värbab üliõpilasi uude erakonda (see pidavat tal ka õnnestuma), mida kutsutakse progressiparteiks. Legendi järgi moodustatakse uus erakond rahvaliitlastest, keskerakondlastest ja poliitikavälistest inimestest. Ennekuulmatu! Praegu peaks tegema pingutusi Riigikogu valimiste nimel, kuid Rahvaliidu juhatuse liige jagab juba erakonda tükkideks.

Tõsi ta on, et täna arutab erakonna juhatus Tšižikovi ebaviisakat käitumist IRLi suurkogul, kus ta käis teise organisatsiooni peaskeretäri survestamas, kuid tegelikud probleemid tunduvad palju tõsisemad olevat.

Mida ma EV aastapäeva paraadil nägin ja kuulsin

2010-02-26T03:36:00.000-08:00

Kuni 17. eluaastani jälgisin ma Vabaduse Väljakul toimuvat paraadi televisiooni vahendusel. Ühel hetkel osalesin juba pealtvaatajana ja peab tunnistama, et ülevaade on küll olemas, kuid midagi jääb nagu puudu. Seekord seisin Kaitseliidu Tallinna Maleva II rühma rivis jaoülemana, paraadil juba 5 korda.

Ajalehes pasundati, et Kaitseliit pidi seisma bussipeatuses ja rahvas ei näinud neid. Ise seal peatuses olles muud väga viga ei olnud, kui et mõnikord ei saanud aru, mis toimub või kuhu suunda vaatama peab (proov lahendas need küsimused), kuid kõige rohkem häiris see laulmist. Nimelt hümni pidime laulma vaikselt, kuna kõvem hääl oleks varjutanud muusika.

Eraldi tahan ma kiita Tallinna Maleva paraadikompanii pealikku ltn Saarestikku. Nägin esimest korda, et keegi huvitub tõsiselt sellest, mida kaitseliitlased paraadil teevad, kuidas välja näevad jne. Mees oli igal hetkel meiega ja hoolitses, et kõigil oleks pidevalt ülevaade ja info. Suurepärane! Loomulikult ei saa lõpptulemust võrrelda ajateenijatega, kes 8 kuud järjest harjutanud on (meie 3 korda vastu), kuid lõpptulemus oli hea. Oli nii hea, et peaproovi ajal kiitis kindral Laaneots meid isiklikult (seda pidavat harva juhtuma). Samuti oli meie rühmaülem lpn Haab tasemel, sest tunda seda täpset piiri kust läheb vabatahtlikkus, muhe olemine ja allumine käskudele, on ikka väga raske. Ühesõnaga väidan, et just viimaste aastatega on Kaitseliidus hakanud silma areng liikmete keskelt.

Vabariigi aastapäeva parimaks õnnestumiseks pean aga Laaneotsa kõnet. Minu jaoks rääkis ta mitmest olulisest asjast, mida olen oodanud ammu meie riigijuhtide suust kuulda ja tegudest näha. Tänapäeval ei ole vaja kontrollida sinu territooriumi, vaid seda võib teha energia ja infoga. Just infojulgeolekust rääkis kindral Laaneots ja rääkis väga hästi.

....... Mõjutusoperatsioonid ja vaenulik propaganda omakorda võivad desarmeerida meid vaimselt, lõhkudes ühtekuuluvustunnet ja kaitsetahet. Neid tuleb võtta sama tõsiselt nagu klassikalist rünnakut. Infosõja ja mõjutusoperatsioonide eesmärgiks laiemalt on rahva identiteedi murendamine, selle asendamine ja hävitamine. Sõjaliste infooperatsioonide eesmärgiks on lõhkuda käsuliinid ja murda rahva vastupanutahe.

Kõigepealt rünnatakse meie välist kuvandit, üritades meid sildistada ja luua meist tegelikkusele mittevastav pilt. Näiteid ei ole vaja kaugelt otsida. Eesti kujutamisel väikese, saamatu ja tigeda, minevikku takerduva riigina on klassikaline mõjutusoperatsiooni eesmärk – külvata segadust, seada kahtluse alla demokraatlik ühiskonnakorraldus, pärssida juhtimisahelaid ja tekitada meie liitlaste seas umbusk meie vastu...

Kuidas seda tehakse? Saadetakse agendid märatsema ja roppusi karjuma? Ei. Seda teevad eestlased ise, ilma et nad aru saavad. Selleks kasutatakse olukorda, kus muu Euroopa näeb Venemaad ja II maailma sõja ajal toimunut teistmoodi kui meie ning eestlased kalduvad tõsise natsionalismi poole (ka poliitikud). Tuleb vaid natukene viisakalt provotseerida ning ülejäänuga saame ise hakkama. Meie, väikese riigi kaitseküsimused ei ole presidendi, kaitsejõudude teha, vaid eelkõige iga eestlase teha. Endine Kaitseväe peastaabi liige Leo Kunnas on hoiatanud, et kui Venemaa peaks tõesti Eestit rünnata tahtma, siis kasutab ta selleks ära eestlasi ja tekitab sisekonflikti.

Jääb vaid üle soovida, et käituksime nii, et ei annaks kellelegi alust meie ründamiseks (selleks on vaja haritud ja laia silmaringiga inimesi. Õppige ja minge välismaale!)

Pilt on pärit http://www.mil.ee/~fotek/gallery/view_photo.php?set_albumName=album777&id=ack

Hunnik riiuliseaduseid

2010-02-22T06:25:00.000-08:00

Viskasin ükspäev pilgu peale Riigikogu seadusloomele ja vaatasin kuidas on lood seadustega, mis kuidagi valmida ei taha. Nimelt peavad kõik Riigikogu seaduseelnõud läbima vähemalt esimese lugemise, kus otsustatakse nende jätkamine või katkestamine. Samas on olemas ka protseduurid riiuliseadustele, mille menetlemise kohta kuskil midagi öeldud ei ole.

Riiuliseadus on seaduse eelnõu, mis läbib esimese lugemise ja siis jääb ootele "komisjoni riiulile". Kuna komisjoni tööd juhib komisjoni esimees kes reeglina esindab koalitsiooni, siis riiulile jäetakse just opositsiooni eelnõud. Põhjus, miks neid ei lõpetata on huvitav. Nimelt kui eelnõu on komisjonis, siis pole mõtet samasugust eelnõud uuesti esitada ning sellest rääkida. Nii püüab koalitsioon kinni hoida opositsiooni teemasid, mis võiksid olla väga populaarsed või võimul olijate jaoks liiga valusad. Vahel jäetakse seadus tasalülitamiseks ootele, st valitsus või koalitsioonierakond esitab oma sarnase seaduse ja need siis liidetakse komisjonis, ning nõnda võetakse opositsioonilt võimalus särada oma mõtetega.

Riigikogu koduleht võimaldab hetkel vaid selle koosseisu riiuliseaduseid näha. Reeglina liigub seadus pärast esimest lugemist 4 kuu jooksul suurde saali hääletamisele. On loomulikult ka erandeid. Kokku sain 32 riiuliseadust, neist kõige rohkem - 13 seisab põhiseaduskomisjonis ja 5 õiguskomisjonis.

Kõige vanem riiuliseaduse on esitanud Rahvaliit 16.04.2007 7 SE II-1 Hoiu-laenuühistu seaduse ja krediidiasutuste seaduse muutmise seadus ning Keskerakond 17.04.2007 8 SE I Päästeteenistuse seadus.

On ka väga olulisi teemasid, mida pole tahetud avada nagu näiteks 210 SE II-1 Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seadus rahvaalgatuse võimaldamiseks esitatud Keskerakonna poolt 28.02.2008 või siis hiljuti palju räägitud erakondade rahastamist puudutavad küsimused 111 SE II-1 Erakonnaseaduse muutmise seadus, mida soovis Rahvaliit lahendada juba 13.08.2007.

Leidub ka riiuliseaduseid, mille on algatanud komisjon nagu näiteks 20.02.2008 põhiseaduskomisjoni poolt algatatud 201 SE II-1 Riigikogu liikme staatuse seaduse § 28 muutmise seadus. Siin võib olla väga erinevaid põhjuseid, miks need ei liigu.

Seadusloomest rääkides tuli meelde Mark Soosaar, kes käis mööda Riigikogu ringi ja palus toetust ideele muuta põhiseadust ja viia sinna sisse paragrahv mis käsitleb kultuuri hoidmist. Ta oli seda tutvustanud ka justiitsminister Rein Langile, kes oli nõus antud muudatusega vaid siis, kui tema ministeerium saab terve põhiseaduse ümber kirjutada. Selle kohta ütleb palju president T.H. Ilvese arvamus, et uus põhiseadus tehakse vaid uuele riigile!

Nii ongi lood.

INDREK TARAND- strateeg ja võimaluse kasutaja

2010-02-16T02:00:00.001-08:00

Vabandan juba ette, kuid pean veel ühe blogi postituse pühendama Indrek Tarandile, kes esines täna Riikogus erakonna Eestimaa Rohelised esindajana riiklikult tähtsa küsimuse "Ettevõtluskeskkonna arendamine tööhõive suurendamiseks" arutelul.

See oli VAPUSTAV, sest ta ei rääkinud mitte ühtegi sõna tööpuuduse lahendamisest, vaid noomis poliitikuid. Ma olen nõus oma ühe talvekinda ära sööma kui ta ei kandideeri 2011 Riigikogu valimistel Roheliste esinumbrina (st peibutuspardina).

Võttes arvesse Tarandi sõpruskonda, kuhu kuuluvad kaks head sõpra- Strandberg ja Laar, ning loogikat, et järgmistel Riigikogu valimistel jaotavad hääled Riigikogu kaheks- IRL ja reform ning kesk ja sotsid, siis viies erakond määraks valitsuse. IRLile oleks Roheliste sissesaamine suurpärane, sest nende omavahelised suhted on head ning üheskoos on võimalik reform paika panna.

Tarandi kõnest 7/10 oli poliitikute noomimine, 1/10 Roheliste 3st mõttest rääkimine ning 2/10 IRLi ideedest rääkimine. Kui ma mõistsin asju valesti, siis miks Roheliste eestkõneleja sellel arutelul keskendus nii palju IRLi teemadele ja kiitis palju minister Lukast ning tema PGSi reformiplaani? Tarand: "Kuulake parem ja ärge tapke haridusministrit."

Süsteem on lihtsalt üles ehitatud. Rohelistel on avalikkuses puhas maine- nemad pole parteilased, vaid tubli seltskond innovatilisi inimesi, kes hetkel lihtsalt silma ei paista. Tarandil on puhta poisi maine, kes tahab inimesi päästa korruptiivsete poliitikute käest. Tema ülesanne on vastanduda tüüpilisele poliitikule ja see talle ka europarlamendi valimistel edu tõi. Samamoodi jätkas ta praegu Riigikogus. Kõige rohkem ründas Tarand reformi, sest sealt on rohelistel võimalik hääli püüda ning isegi natuke kiitis Savisaart, sest Keskerakonna hääletajad ei vali kunagi rohelisi. Kõik käib vastandumise peale, mängitakse inimese alateadvusel, mitte tema ratsionaalsel mõtlemisel ja seda sellepärast, et enamik inimestest ei ole poliitikaga igapäevaselt kursis.

Usun, et see plaan läheb läbi, sest inimesed on lihtsad ja hetkel pole suurtele parlamendierakondadele alternatiivi, mida rahvas aga ootab.

Kurb on aga see, et Rohelistel pole tööpuuduse leevendamiseks ideid, vastupidi, Tarand väitis, et seda ei saagi teha ja sellega ei peakski tegelema. See on siis erakonna Eestimaa Rohelised arvamus tööpuudusega võitlemisest. Võime selle alternatiivi valida, kuid mis siis meie riigist saab?

Pilt on pärit www.uuseesti.ee

Selgunud on Roheliste peaministri kandidaat, kuid mida teeb Reformierakond?

2010-02-12T03:48:00.000-08:00

Hetkel on kindel, et 2011. aasta Riigikogu valimistel pääseb parlamenti kindlasti neli erakonda: Sotsiaaldemokraadid, Keskerakond, IRL ja Reformierakond. Rahvaliidu ja Rohelised võib praegu avalikkuse käsutuses oleva info põhjal maha kanda.

Sotside ja Keski liit määras ära tulevased jõujooned- Keskerakond ja Sotsiaaldemokraadid vs IRL ja Reformierakond. Tulemused võivad tulla väga tasavägised, st kas saadakse kokku sama palju hääli või saavutab mõni tiib väikese ülekaalu. Igal juhul on tegemist suure riskiga, sellepärast oleks kõigile vaja väikest garantiid, et enda positsioon kindlustada. Kui paralamenti peaks pääsema veel üks erakond, on tegemist 90% tõenäosusega valistuserakonnaga kelle valikud määravad ülejäänud valitsuse liikmed.

Keskerakond ja Sotsiaaldemokraadid loodavad Rahvaliidu peale, st üks soovib ülevõtmise teha tükkidena, teine mõtleb parema osa liitmisele. Igal juhul ei ole siin enam vaja kaua oodata, sest märtsis panevad erakonnad oma Riigikogu kandidaadid mitteametlikult paika ja jõuvõtteid hakatakse peagi taas kasutama.

IRL on enda puudliks teinud Rohelised ja läbi selle hoiab lõoa otsas Reformierakonda kes Roheliste hääli Riigikogus väga vajab. Kui varem olid ainult spekulatsioonid ja kõlakad, siis nüüd on selge, et IRL kavatseb pärast valimisi samamoodi jätkata. Selleks on vaja lükata Rohelistesse 6 miljonit krooni kampaania raha (osa tuleb tuulikute ehitajatelt soodsate otsuste eest Riigikogus) ning head peaministri kandidaati.

Järgmisel teisipäeval arutab Riigikogu riiklikult tähtsa küsimusena tööpuuduse teemat ja iga erakond saab esinemiseks 15 minutit. Tuleb tõeline tähtede paraad. Kohale tuuakse Savisaar, Laar, Rõivas ja Rohelised tassivad enda eksperdina esinema Laari sõbra- Brüsseli Tarandi. See on Tarandi peaministriks kandideerimise avang, millega harjutatakse avalikkus ja Roheliste liikmed uue keskkonnapartei liidriga.

Kuidas kavatseb Riigikogus kohti kaotav Reformierakond ennast kindlustada? Kes hakkab nende toetajaks? Ma ei usu, et Reformierakond seda kõike pealt vaatama jääb, selleks on neil liiga palju tõsiseid strateege.

Tööpuudusega võitlemine peab olema võitlus tuleviku mitte valimiste pärast!

2010-02-11T05:09:00.000-08:00

Mul oli au eelmisel nädalal vestelda sotsiaalminister Hanno Pevkuriga ja kuulata tööpuuduse teemasse sisejuhataval Rahvaliidu seminaril Töötukassa juhti Meelis Paavelit. Ma ootasin vastust ühele küsimusele, mis mind tööpuuduse juures kõige rohkem huvitab, kuid konkreetset vastust ma ei saanud.

Olgu siia mainitud, et praegu saab 92 433 töötust vaid 10% Töötukassa poolt pakutavaid koolitusi.
Minu loogika käib järgnevat rada mööda: kriisist tulenevalt on meil võimalik Eesti majandus uuesti üles ehitada sellisena nagu tahame. Teada on, et umbes 10 aasta pärast võib Eestis olla tööjõu vajadus kuni 100 000 inimest lisaks olemasolevatele (rahvastiku vananemisest tulenev probleem). Hetkel on meil kaks teed. Kas ehitame oma majanduse üles selliselt, et siia tuleb palju odavat tööjõudu (tumedama nahaga lõunamaa rahvas) või kallist tööjõudu (reeglina haritum põhjapoolsem rahvas). Nii valitsusel, Riigikogul kui kõigil teistel peaks see siht silme ees olema. Sellest tulenevalt peaks ka sotsiaalministri eestvedamisel Töötukassa koolitusi korraldama (hetkel teavad nad vaid seda, et ehitajaid ja koristajaid ei ole mõtet koolitada).
Küsisin siis Pevkurilt, et kuidas selle koolituste plaaniga on. Vastuseks sain mureliku tõdemuse, et ta küll küsib tööandjatelt, kuid nemad ei oska öelda, keda vaja koolitada. Valitsus ise aga vabas turumajanduses sekkuma ei pea.

Töötukassa juht härra Paavel tõdes sama, neil ei ole teada, keda ja kui palju koolitama peab. Sellel aastal on Töötukassa eelarve rekordsuur- 3 miljardit krooni. Aktiivsetele tööturumeetmetele kulub 422 miljonit (teenused 10% töötutest), kurb tõdemus on aga see, et vaja oleks 1,2 miljardit (saaks teenuseid 20% töötutest). Veel kurvem tõde on see, et selleks kasutatakse ainult euro vahendeid ja sellel aastal läheb käiku 2010 ja 2011 aasta raha, et tekkinud vajadusega kuidagi toime tulla. Paaveli sõnul on selle aasta miinimumvajadus aga 600 miljonit krooni. Kuigi raha on palju, on raha veel rohkem puudu ning nägemust, keda ja kus me koolitama peame Töötukassal ei ole.

Tartu Ülikooli majandusteadlase Raul Eametsa ja Arengufondi juhatuse esimehe Ott Pärnaga kohtumisel hoiatasid nad praeguse olukorra eest. Nende sõnul (nõustun nendega) on hetkel ja järgmised kaks aastat Eesti tähtsaim küsimus tööpuudus. Selle lahendus on aga majanduse ülesehitamine. Pärna tegi tähelepaneku, et euro saabudes võidakse taaskord võõra rahaga hakata üles ostma kinnisvara ning võime kõik sama orgi otsa joosta ning majanduse üles "ehitada" taaskord mullile. Eesti vajab reaaltõusu, mis saab tulla vaid tootvast, mitte teenindavast sektorist.

Paljud kodanikuühendused on harjunud arengukava ja sellest tulenevate tegevuskavadega. Eesti riigil on ka väga palju arengukavasid ning strateegiaid, kuid häda on selles, et need on ühe ministeeriumi või valdkonna piires. Puudu on Eesti riigi arengukava/strateegia, mis oleks suuniseks kõigi valdkondlike arengukavade tegemisel. Kõige pikemaajalisem ja üldisem dokument on hetkel Riigieelarve strateegia, mida tehakse rahandusliku tasakaalustatud arengu eesmärgil mitte riigi arendamise eesmärgil.

Tööpuudusega võitlemisel on minu hinnangul üks tähtsamaid tegevusi Eesti riigi arengusihtide seadmine, selle järgi majanduse ülesehitamine sh. töötute koolitamine. Loomulikult käivad siia juurde ajutised tegevused, et võidelda nüüd ja kohe tööpuudusega, kuid tegutsema peame ikka tulevikku silmas pidades.

Miks valida Isamaa ja Res Publica Liitu? Sest neil on põhimõtted!

2010-02-01T06:15:00.000-08:00

IRLi kodulehelt leiab selleks 5 põhjendust, millest kaks on märgilise tähtsusega.

Esimene: lubab, et siis ei tule valitsust, kus üheks osapooleks on Rahvaliit kes pööraks Eesti tagasi stagnaaega. Tüüpiline NSVLi või natsi Saksamaa mõjutusvõte. Sellist tehnikat kasutavad tänapäeval vaid autoritaarsed riigid ning mõned Eesti erakonnad.

Teine: lubab, et IRL on aateline ja kindlate põhimõtetega erakond. Ärgem usaldagem ilusat reklaamteksti ja vaadakem kuidas neil see siis praktikas toimub. Pühapäeval toimunud IRLi Suurkogul võis näha mitmeid näiteid kindlate põhimõtete kohta.

- demokraatia olgu Eesti riigikorralduse aluseks! IRLi revisjon mainis oma aruandes, et pikemalt kui kuu aega, ei olnud erakonnal ametlikult juhatust. Kuna keegi ei protestinud, olevat nüüd kõik korras, sest vahepeal toimunud suvepäevadel pikendas purjutajate seltskond lõppenud volitusi (pikendati asja, mida ei olnud). Terve Nokia kontserdimaja plaksutas!

- kõik peab olema läbinähtav! Suurkogu lõpus räägiti juhtorganite valimiste tulemustest kui loetud oli 30% häältest. Kes viitsisid, võisid pärast lõppu Mardiga tulemusi oodata.

- oluline on kõigi liikmete arvamus! Sellepärast ei saanudki sellel Suurkogul saalist sõnavõtte pidada ja toredam oli kuulata laulukoori ning superstaari. Teised erakonnad lasevad oma liikmetel rääkida, kuna neil pole raha selliste lahedate esinejate tellimiseks.

- ei diskrimineerimisele! Laari kõne puudutas ka muukeelseid Eesti elanikke ja nende eest seismist. Sellepärast mängiski Suurkogu alguses laul "Peatagem Lasnamäe" ning Laar hoidis lava ees trepil seistes rusikasse surutud kätt üleval. Ainult ühemõttelised sõnumid!

- ei pededele! IRL on rahvuslik konservatiivne erakond kes hoiab ennast kõrvalekaldunutest eemale. Selle tõestuseks esines Suurkogul liibuvates pükstes Rolf Junior ning varem palus erakond oma teenekal liikmel Kaur Hansonil välja astuda. Siin ei tasu vast mainidagi nende hukkamõistvat käitumist kui Ken-Marti Vaheri korteris toimus samasooliste armastajate mõrv.

- IRL on kõigi eestlaste erakond! IRLi erinevates piirkondades on erineval arvul liikmeid. Näiteks Tallinnas on neid samapalju kui mõnedes teistes piirkondades kokku. Tähtis on, et ka kaugelt tulevate maainimeste hääl ja soovid oleks teada, sellepärast ei valitud delegaate, vaid Suurkogul said kõik osaleda. See, et Tallinnas on rohkem liikmeid ja siin on odavam ning kergem Suurkogult läbi astuda, ei ole probleemiks, küll Mart asjad joonde ajab.

Sellega olen ma nõus, et konkurents on edasiviiv jõud. IRLi suurkogul ja enne seda jagati ohtralt kallil klantspaberil reklaammaterjali. Ühel olid Laar ja isamaalased, teisel respublikaanid, kolmandal Aaviksoo jüngrid ning neljandal noored.
Samuti töötas demokraatia inimeste peades. Kodanikuühiskonna esindajatesse üleolevalt suhtuv Tõnis Lukas sai nappide häältega aseesimeheks. Kõiki lollusi selles erakonna ka ei sallita!

Kõik see ei pruugi nii olla ja ma võin eksida, kuid vähemalt nii mulle tundus. Kui keegi teab teistsugust tõde, siis valgustage mind palun. Mul ei ole probleemi oma vigu tunnistada.

Pilt on pärit portaalist http://www.portalestoria.net/ESTONIA.htm

Kauni demagoogiaga valede valimiste liitmine

2010-01-28T04:42:00.000-08:00

Kommentaar Eesti Päevalehes ilmunud Rain Rosimannuse artiklile "Lõpp lõpututele valimistele".

Rosimannus kirjeldab kaunilt kuidas Riigikogu on nõrgem kui valitsus ja ei suudagi nii palju tööd teha kui ministeeriumid. Samuti toob näiteid, kuidas rahvasaadikud on paljusid keerulisi seaduseid muutnud ning ka praegu sai Lukase algatatud põhikooli- ja gümnaasiumi seadus sadu muudatusettepanekuid. Valitsuse ja parlamendi töövõimekuse võrdlusega võib osaliselt nõus olla, kuid Rosimannuse kirjeldatu on see, mis väljapoole paistab. Tegelikult tõkestab palamendi tööd ju koalitsioon, kes ei lase peaaegu mitte ühtegi opositsiooni ettepanekut seadustada, ükskõik kui head need ka ei oleks. (tehke analüüs, palju seaduseid ja kui kaua komisjonides ootel on, saate huvitava tulemuse).
Kahjuks saab Riigikogu parandada ainult neid eelnõusid, milles ühel või teisel erakonnal konkreetseid huvisid ei ole. Kui härrad sponsorid ja nende huvid mängus on, siis lipsavad seadused kiirelt Riigikogust läbi. Lisaks huvipuudusele on veel midagi, mille tõttu saadikud parandusettepanekuid teha saava. See on soov teisele erakonnale ära teha. Head näited on eelarve menetlemine, kus opositsioon öö istungeid tegi või PGS, kus ka Reformierakond IRLi paika panna üritab.
Kui siin midagi parandada tahta, siis tuleb seda teha erakondade sees, kus pime allumine väikesele tagatoale ja rahastajatele võlgu olemine teevad poliitikat, mitte Riigikogu liikmed!

Nüüd aga valimiste juurde

Hannes Rumm seletab hästi ära erineval ajal toimuvate valimiste mõtte. Tegemist on indikaatoriga valitsuserakondadele, kas nende poliitika toimib. Samamoodi on enamus Eesti sotsiaalteadlasi öelnud ära põhitõe. Kui Eestis toimuksid valimised 4 aasta tagant, siis suhtleks poliitikud ka rahvaga 4 aasta tagant.
Tegelike probleemidega, mis valimised kalliks ja suurte loosungitega propagandaürituseks teevad, ei taha Reformierakond tegeleda. Paneme valimiskulutustele piirid, piirame välireklaamide suurusi ning kohti, sunnime poliitikud rohkem rahvaga suhtlema. Muudame poliitilist kultuuri, siis väheneb ka enne valimisi väljakute ja sammaste avamine!
Selleks peavad erakonnad ennast muutma. Nagu me näeme, mingit valmidust selleks ei ole, lihtsam on rääkida, et seadused ja korrad ei lase kõigel sellel sündida. Reeglina on asi inimestes, mitte kordades!

Lõpetuseks. Kui me tõesti leiame väga palju tõsiseid põhjuseid, et mingid valimised tuleks ühildada, siis võiks need olla Europarlamendi ja Riigikogu valimised. Teeb täpselt sama valimiste arvu. Ajaliselt ühildamine on ju kokkuleppe asi. Sellega saame samuti peibutuspartide arvu vähendada ja Riigikogu valimistesse ongi rohkem välispoliitilist mõõdet vaja.

Suur-Pakri. Kas ohver eurole või kaval kinnisvaraäri?

2010-01-25T12:16:00.000-08:00

Eelmise aasta 12. novembril tegi valitsus otsuse müüa enamik Suur-Pakri saarest Eesti Energiale (EE). Otsus langetati kiiruga ja keskkonnaministri vaikival nõusolekul. Miks?

Suur-Pakril müüdi EE-le kolm maatükki, kokku ligi 744 hektarit maad – kavatsusega ehitada sinna tulevikus tuumajaam. Suur-Pakri pindala on 1160 hektarit, seega müüs valitsus peaaegu terve saare äriettevõttele, mis peaks lähemate aastate jooksul börsile viidama. Lisaks Suur-Pakrile ostis EE riigilt maad ka mujal, kokku 2900 ha 430 miljoni krooni eest. Veider, et ostutehingule ei eelnenud ühtki uuringut saare sobivusest tuumajaama rajamiseks.

Suur-Pakri kuulub Natura 2000 alasse, kuhu tuumajaama ehitamiseks peab taotlema luba Euroopa Komisjonilt. See ehitus saaks teoks juhul, kui Eestis ei leiduks ühtegi teist sobivat kohta. Kuidas kavatseb riik oma valikut Euroopa Komisjonile põhjendada, kui otsus langetati ilma ühegi uuringuta?

Võib järeldada, et Suur-Pakri müük EE-le oli tingitud valitsuse läbematust soovist lappida eelarve eurokõlblikuks.

Kuna ostetud maa ja kaunis pankrannik osutub Eesti Energiale kasutuks ja ei kuulu põhivarasse, siis jääb üle see maha müüa. Müügi ettevalmistamisel selgub ootamatult, et Suur-Pakri üldplaneering näeb nüüd tuumajaama alale ette uue küla rajamise ja kahe laiendamise. Justkui täiesti juhuslikult on EE maatükid saarel ainuke sobilik koht, kuhu tohib ja saab maju ehitada. Nii osutubki kaunite suvekodude rajamine kasumlikuks kinnisvaraprojektiks.

Loodan, et mu ennustus ei täitu ning Suur-Pakri eestlased ja rannarootslased taastavad saarel kunagised kogukonnad.

Minu kirjutis ilmus 21.jaanuaril 2010 Õhtulehes

Pilt pärit Kalev.ee

Raha, Lukas, noorteühendused, julgus ja demokraatia

2010-01-23T08:51:00.000-08:00

Raha
Eesti riik toetab üleriigilisi noorteühendusi aastatoetustega, mida jagab haridus ja teadusministeerium vastavalt seadustele ja ministri määrustele. Raha jagatakse konkursi alusel, olemas on kriteeriumid millele projekt peab vastama ning eksperdid, kes projekte hindavad. Pärast eksperte teeb otsuse Noortepoliitika Nõukogu (NPN) kuhu kuuluvad noorteühenduse ja ministeeriumi esindajad sh minister. NPNi arvamust arvesse võttes kirjutab minister rahastamise käskkirjale alla. Seekord sai Tõnis Lukase poolt loodud aga pretsedent, kus ta kirjutas küll alla käskkirjale, milles oli kirjas, et arvestades NPNi ettepanekuid, kuid muutis raha summasid. St jättis välja Rahvaliidu Noored ja Noored Sotsiaaldemokraadid ning jagas nende raha teistele ühendustele (ka neile, kelle taotlusi eksperdid rahastamise vääriliseks ei pidanud).

Lukas
Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas põhjendab oma tegevust riigieelarve vähendamisega. Ma isiklikult lõin NPNi soovituse ja Lukase käskkirja numbrid kokku ja võin kinnitada, et minister valetab! Teise põhjusena mainis ta, et noorteühendused saavad oma raha erakonnalt. Kui Tõnis Lukas arvab, et 6000 krooni kuus on piisav 3000 liikmega üle-eestilise organisatsiooni tegevuseks, siis on asjalood halvasti.
Lukase tegevus toob nüüd endaga kaasa selle, et Rahvaliidu või sotside noored vaidlustavad ministri otsuse kohtus. See võib aga kuni pool aastat aega võtta ning toob kaasa rahade väljamaksmise peatamise kohtu poolt. Ma ei kujuta ette, mis juhtub sellisel juhul noorteühendustega, kes sellest rahast oma kontorikulud, üürid ja palgad tasuvad.

Noorteühendused ja julgus
See, et minister hülgas kokkulepped noorteühendustega ning kasutas kodanikuühenduste rahastamist poliitilise malakana on ohtlik. Peale EMSLi ja ENLi pole ükski noorteühendus julgenud sellel teemal sõna võtta. Miks? Järgmisel korral on teine minister, kes jätab teised ühendused rahata, kas ollakse ka siis vait? Selline käitumine näitab noorteühenduste kohapealt kodanikuühiskonna nõrka kohta. Nende suhtumine on pigem tasa ja targu talitamine, et mingil juhul ministrit ei pahandaks. Mõeldakse vaid endale ja põhimõtted, millede eest demokraatia valvekoertena seisma peaks on tahaplaanile jäetud.

Demokraatia
Kõigile meeldib muidugi poliitikutele ja nende noorteühendustele malakaga anda. Minu jaoks on aga riigipoolne poliitiliste noorteühenduste rahastamine oluline, sest kes maksab, see tellib ka muusika. Kui te vaatate Keskerakonna või Reformierakonna (suur erakonnapoolne rahastamine) poliitnoori, siis seal ei liigu mitte ükski mõte ka enne kui erakonna juhatusest suuniseid pole tulnud. Heaks näiteks on aga Rahvaliidu ja sotside noored, kes oma põhimõtete kaitsmisel on oma erakonna vastu astunud. Viimase näitena võib tuua noorsotside võitluse tudengite piletihindade eest Tallinnas.
Võibolla tuleks poliitiliste noorteühenduste rahastamisel rohkem ette kirjutada see, mida organisatsioon tegema peaks, et isemõtlevaid ja haritud poliitikuid peale kasvatada, mitte tegema neist parteiorje!

Kuna lõppeb eestlaste "ego suhtumine" ??

2010-01-17T17:24:00.001-08:00

Nendel kaunitel päevadel, kui kõik eestlased elasid muretut elu laenurahadega ning pronksööd peeti kangelasteoks, mõtlesin hirmuga, et kuhu me nõnda välja jõuame. Inimene, kes julges avalikkuses tunnistada, et tema arvates tuleks Eestil Venemaaga paremaid suhteid hoida ning sisepoliitikat riigi turvalisuse arvelt mitte teha, mõisteti sealsamas hukka kui kommunist, kes püüab NSVLi aegu tagasi tuua. Õnneks ajad muutusid ja Reformierakonna tõe kõrvale ilmusid ka teised.

Vaatasin täna Äripäev online artikleid ja ehmusin kõvasti. Esimene, kõige suurem uudis oli, et Eesti endine peaminister on riigireetur. Kui uudist lugeda, siis see sisaldas refereeringut Kuku raadio saatest „Nädala tegija“ kus diplomaatide kooli asedirektor Vahur Made võrdles Tiit Vähit Johannes Varesega.

Täpsemalt ütles ta ainult ühe lause "Tiit Vähi on üks rohkem Eesti rahvusvahelist positsiooni viimastel aastatel kahjustanud poliitikuid, keda ma tean. Nii jõhkralt Eesti huvide vastu mõtlevat ja kirjutavat Eesti peaministrit pärast Johannes Vares-Barbarust ei oska ma näidata. Savisaar jääb Vähist kaugele maha."

Mitte ühtegi põhjendust ja sellest teeb Äripäev uudise! (ülejäänud uudises loetakse ette Barbaruse elulugu, mis ei puutu üldse asjasse). Selles saates räägiti palju tähtsamatest asjadest, mida tõesti oleks võinud ka Äripäev kajastada. Kui vaadata Vähi väljaütlemisi, siis need ei kutsu ju venelasi üles mässule ja ta ei nõua riigilt mõistlikest põhimõtetest loobumist. Vähi on ärimees, kelle ärid on seotud Venemaaga ja varem väga tugevalt transiidiga. Iga ärimees kaitseb enda huve, kuid riigireetmisele ei sarnane siin küll mitte midagi.

Taoline käitumine ainult toidab neid, kes peavad eestlasi maailma kõige õigemaks rahvaks, kes ei eksi kunagi kui kritiseerivad teisi selles, mida parasjagu ise teevad. Eesti turvalisus on seni küsimärgi all, kui meie Venemaa poliitika jääb selliseks justkui oleksime suurriik. Me ei saa igevesti Venemaad vältida samal ajal kui terve Euroopa nendega aina rohkem suhtleb. Samuti peame mõistma, et Eesti turvalisuse otsustab Euroopa arvamus meist ja meie suhetest Venemaaga (mida rohkem anname võimalusi provotseerida ja allume sellele, seda rohkem näevad Euroopa riigid meid halvas valguses)!

Tiit Vähi väljaütlemised. Otsustage ise!
Peame muutuma keskriigiks
Ansip takistab majanduskriisist väljumist
Eestil tuleb jätkata kulla- ja naftamaardlateta
Ansipi valitsuse ajal kaotavad paljud oma vara

Pseudouudise autor on Kadri Paas

Mul ei ole sõnu. Riik müüs peaaegu terve Suur- Pakri maha!

2010-01-14T14:09:00.001-08:00

Kõigile on teada, et Eesti Energia tahab Pakri saarele tuumajaama ehitada. Viimasel ajal on sellega kõiksugu probleeme olnud. Peatuksin lähemalt sellel tuumajaama rajamise plaanil.

Nimelt müüs Eesti riik (12.11.2009), st valitsus Eesti Energiale Suur-Pakril 3 maatükki:
Pikanina kinnisasi, katastritunnus 58001:008:0032, pindala 300,28 ha.
Karivalli kinnisasi, katastritunnus 58001:008:0033, pindala 178,91 ha.
Kuro künka kinnisasi, katastritunnus 58001:008:0034, pindala 264,47 ha.

Kokku 743,66 hektarit maad. Suur-Pakri enda pindala on 1160 hektarit, seega müüs valitsus rohkem kui 2/3 saarest äriettevõttele, mis peagi koos oma varaga börsile pannakse.

Lisaks Pakrile ostis Eesti Energia riigilt 2900 hektarit maad, mille eest maksis 430 miljonit krooni. Kes on enne näinud sellist põrsas kotis tegevust? Enne ostu oleks pidanud ikka veenduma kas Pakrile saab tuumajaama ehitada või mitte. Tegelikult oli vaid niigi rahapuuduses olevast energiafirmast riigieelarvesse tulusid vaja.

Murekoht on aga nõnda vastutustundetu tegevus. Müüa maha sisuliselt üks Eesti saar ja seda veel maailmas haruldase pankrannikuga. Kui tuumajaama ei tule Pakrile (olen selles 100% kindel), siis pole Eesti Energial mingit probleemi müüa meie uhke pankrannik mõnele välismaisele rikkurile, kes mingil hetkel otsustab selle ala sulgeda, et tema rahu ei häiritaks.

Sellise tegevuse eest peaks keskkonnaminister Tammkivi ise tagasi astuma. Õige keskkonnaminister oleks vaid suure kisa ja verega lasknud valitsusel sellise sigaduse teha. Eriti arvestades maa müügi põhjendust- rajada tuumajaam Natura kaitsealale!

Rahvaliit vajab juhatust kes suudab määratleda erakonna eesmärgid

2010-01-10T12:53:00.000-08:00

Eelmise aasta kokkuvõtetes ja uue aasta ennustustes kõlasid kaks ühesugust arvamust Rahvaliidu kohta. Esiteks pakuti, et Rahvaliidu lõpp on lähedal ning teiseks tõdeti, et Eesti vajab sellist regionaalerakonda nagu Rahvaliit. Millest sellised arvamused?

Mõned kuud tagasi püüdsid mitu erakonda Rahvaliidust suurt tükki hammustada. See küll ei õnnestunud, kuid erakonna sees paisusid mõned lõhed eriti suurteks. Rahvaliidu toetus on püsinud viimased kolm aastat kolme erineva esimehega (Reiljan, Marrandi, Rüütli) 3-4% piiril (Emor), mis on väiksem kui Riigikokku pääsemiseks vajalik 5% künnis. Alates eelmistest Riigikogu valimistest on erakonda saatnud kohtulood, mille lõppu ei paista tulevat. Kui varasemalt oli kohtulugudel mõju erakonna toetusele, siis on see nüüdseks muutunud üpris õrnaks ja tegelikku mõju avaldab erakonna madal võimekus tegeleda poliitikaga. Viimane on tingitud vajadusest keskenduda organisatsioonile ja selles valitsevatele eriarvamustele.

Täna valib erakonna volikogu juhatuse, volikogu juhid, võtab vastu tegevuskava ning muudab erakonna poliitikatoimkondade aluseid. Nendest otsustest kõige tähtsamaks osutub juhatuse ja volikogu juhtide valimine. Riigikogu valimiste võtmes on oluline juhatus, kes suudab määratleda Rahvaliidu selle aasta eesmärgid, mis ka ühiskonnas kõlapinda leiavad. Kuigi erakonna programm „Hooliv Eesti“ on tänaseid olusid arvesse võttes ideaalne tuleviku suundi kirjeldav dokument, on Rahvaliit oma valijates kaugenenud. Tegeleme küll oluliste küsimustega, kuid ilmselgelt ei ole inimeste jaoks kodanikuühiskond ja kaasamine nii oluline teema, kui töö ja leib laual. Selliste eesmärkide sõnastamise ja elluviimise eeldus on aga üksmeel juhatuses.

Juhatuses tuleb läbi viia muudatused

Praegune erakonna juhatus on 23 liikmeline. Kui volikogu on esinduskogu, siis juhatus peab olema täidesaatev organ ja olema võimeline ka tööd tegema. Seega on 23 liiget ilmselgelt liiga palju. Põhikirja järgi on juhatuse liikmed esimees, aseesimehed, auesimees, peasekretär ja Riigikogu fraktsiooni esimees (kokku 7). Ülejäänud liikmed peaksid olema juhatuses tänu oma ekspert teadmistele. Valiksin juhatusse eelmise Riigikogu koosseisu Rahvaliidu fraktsiooni esimehe Jaanus Männiku, endise rahandusministri Aivar Sõerdi, fraktsiooni aseesimehe Mai Treiali, Tartu abilinnapea Karin Jaansoni või Rahvaliidu Põlvamaa juhi Inge Hirmo, Rahvaliidu Noorte juhi Kristjan Janseni ning kunagise kultuuriministri Jaak Alliku. Kokku 13 juhatuse liiget.

Paljutki võib Rahvaliidu tuleviku kohta välja lugeda juba täna õhtul tehtavatest otsustest, kuid kindla vastuse, kas Rahvaliidul on Riigikogu valimistele asja, annavad järgmised kolm tegutsemiskuud.

IRLi juhtorganite volituste puudumine võib ohtu seada terve Eesti

2010-01-09T06:40:00.001-08:00

Nii kummaline kui see ka ei ole, on ennast Eesti demokraatia valgeks lipulaevaks nimetavas IRLis asjad demokraatiast väga kaugel. Võib isegi öelda, et Savisaar jääb oma nippidega Laarile kõvasti alla.

8. jaanuari Postimees kirjutab, et Laaril puudusid ja võivad ka praegu puududa erakonna juhtimiseks volitused. Mart Laar valiti IRLi esimeheks 26.05.2007. IRLi põhikirja järgi valitakse kuni kaheks aastaks esimees, kolm aseesimeest, kakskümmend eestseisuse liiget, viieliikmeline revisjonikomisjon ning üheksaliikmeline Erakonna aukohtus (11.6.4.).
Laari volitused lõppesid 26.05.2009 ning neid pikendati erakonna suvepäevadel 18.06.2009 toimunud Suurkogul. Seega puudusid Suurkogul valitavatel organitel volitused 53 päeva.
IRLi pressiesindaja väitis Postimehele (08.01.10), et volikogu otsustas kutsuda kokku Suurkogu ning pikendada seal nende organite volitusi „Volikogu otsus võeti vastu, et suurkogu tuleb kokku ja pikendab volitusi. Mingit vaakumit ei olnud, kogu aeg olid otsused olemas“. (kuidas saab volikogu öelda, mida suurkogu, st erakonna liikmed tahavad??!!).

Fakt on aga see, et IRLil polnud 53 päeva Suurkogu poolt valitavatel organitel volitusi. Kuna järgneva Suurkogu ajaks puudusid Suurkogu poolt valitavatel organitel volitused, siis pikendati organite volitusi, mida enam ei olnud. Seega pikendati mitte midagi, mistõttu ei tohiks olla ka praegustel organitel kehtivaid volitusi.

Volituste pikendamine on pigem erakordne protseduur, mis on vajalik näiteks kui puudub piisav arv kandidaate või ei osutu ükski kandidaat valituks. Sellist olukorda aga IRL-s polnud. Seega tehti teadlikult seadust rikkuv samm ja erakonna Suurkogu (üldkoosoleku) loata võeti endale ebaseaduslik võim ja määrati ise oma volitused.

Äkki keegi oskab vastata küsimusele, et miks Laar ei kutsunud korraliselt Suurkogu kokku? Kas enne valimisi oli erakond tähtsam kui ohvriks toodavad demokraatlikud väärtused?

Võib ju öelda, et IRLis toimuv ei ole teiste asi, kuid tegelikult on küll. IRL on valitsuserakond ja saab Riigilt toetust 14 miljonit krooni maksumaksja raha. Arvan, et kõigil eestlastel on õigus selle raha eest nõuda vähemalt demokraatlikku erakonna juhtimist.

Kõige suurem mure on aga selles, et mis siis saab, kui keegi otsustab mõne IRLi eestseisuse poolt tehtud otsuse kohtus vaidlustada? Kui see otsus on olnud juhuslikult aluseks mõnele valitsusliidu tegevusele, IRLi ministri tegevusele?

Valitsegu Laar seda oma ebademokraatlikku väikeriiki kuidas tahab, kuid Eesti riigi võiks sellest välja jätta!

Muudatused, mis pööraks valimised pea peale

2010-01-07T04:44:00.000-08:00

Palju on räägitud sellest, et peaksime midagi poliitikutega ette võtma. Muutma Riigikogu kahe kojaliseks, asendama Savisaare ja Ansipi, looma kahepartei süsteemi või üksikkandidaatidena kandideerima Riigikokku. Eesmärk on panna poliitikud, eelkõige Riigikogu, rahva tahte järgi tegutsema. Mõned neist mõtetest on kindlasti head ja tuleks teoks teha. Püüan mõned mõtted, millest tegelikult piisaks, allpool ära mainida.

Valitsus on algatanud erakonnaseaduse muutmise, mille eesmärk seletuskirja järgi on muuta valimised läbipaistvamaks, selleks antakse erakondade rahastamise kontrollimine Vabariigi Valimiskomisjoni pädevusse.

Selles seaduses on palju ilusaid punkte, mis lugedes teevad palju rõõmu, kuid kuidas see tegelikkuses välja hakkab nägema..?! Kes ütleb, et härra Sibul, kes juhib Vabariigi Valimiskomisjoni, ei pigista valitsuserakondade pettuste puhul silma kinni täpselt samamoodi nagu seda tegi Norman Aas? Tal oleks see isegi lihtsam.
Selle probleemi lahendamiseks esitas Rahvaliit 13.09.2007 ning Rahvaliit, Rohelised ja Sotsiaaldemokraadid 18.06.2009 seaduseelnõud, mis seisavad tänaseni komisjonides. Muudatustega sooviti erakondade kontrollimine anda sõltumatu komisjoni kätte, mille liikmed ei allu otseselt poliitikutele, nagu seda valimiskomisjon täies koosseisus teeb. Kuid kuni Reformierakonna musta rahastamise väljatulekuni polnud tänasel valitsusel soovi seadust muuta.

3 asja, mida tuleks lisaks rahastamise kontrollile veel muuta

Rahastamise skeemi muutmine. Hetkel jaguneb ligi 90 miljonit krooni peamiselt nende erakondade vahel, kes on Riigikogus. Summa suuruse otsustab kohtade arv. Õige väikese osa (mõned sajad tuhanded) saavad erakonnad, kes Riigikogu künnist ületanud pole. Selline süsteem soosib neid, kes on suured ja ei võimalda kunagi neil tõusta, kes on väikesed. Ühesõnaga sunnib erakondi keelatud rahastamist kasutama, et midagi üldse saavutada.
Tõsi on ka see, et suur osa sellest 90 miljonist kulub ilusa paberi ja toredate telereklaamide peale, mis aga mingit lisandväärtust ei anna (va see, et reklaamisumma on otseselt seotud valimistulemusega). Samuti ei arvesta see süsteem erakondade eripära. Näiteks rohelistel, kellel on sisuliselt vaid kaks ühendust- Tallinnas ja Tartus kulub sadades kordades väheneb raha erakonna ülevalpidamisele kui Keskerakonnal, keda üle Eesti leidub rohkem kui sajas omavalitsuses. Samuti võiks rahastamisel arvestada ka liikmete arvu.

Riigikogu võiks võtta vastu korra, kuidas erakondade toetuseks antavat raha kasutada. Nimelt see raha peaks minema erakonna üleval hoidmisele (bürood, töötajad) ja teine osa liikmete harimisele, et erakonnast ühiskonnale ka kasu oleks. Väike osa peaks kampaaniateks jääma ning seadusega tuleks kindlasti näha ette rahastamise ülempiir (mõned plakatid ja sõidu ning telefoni kompensatsioon).

Teise muudatusena tuleks välireklaami keeld kaotada, kuid kehtestada reklaampindadele ja kohtadele piirangud. Piisab sellest, kui Tallinnas oleks paarkümmend avalikku stendi ja igal erakonnal on ühepalju ruumi ning tohivad ühesuurused plakatid sinna riputada. Sellisel juhul ei määraks poliitiku populaarsust enam reklaamifirma pädevus, vaid see, kui palju ta rahvaga suhtleb ning mida ta Riigikogus või valitsuses tegelikult teeb.

Kolmandaks peab veidi muutma Riigikogu valimiskorda. Esiteks peaks iga maakond olema üks valimisringkond ning Riigikokku peavad pääsema vaid need, kes on saanud ka vastava mandaadi. Ühele inimesele antud suur hulk hääli ei tohiks tuua sisse neid inimesi, kes tegelikku künnist ei ületanud.

Kui need kolm asja ära teha, siis pööraks see olukorra pea peale. Usun, et mitmed praegu "edukad" erakonnad kaotaks tõsiselt ning selguks, et nii mõnigi Riigikogu liige ei kõlbaks isegi mõne valla volikogu komisjoni töös osalema. Poliitikutel aga muutuks väga kalliks kummitempliks olemine.
Need kellel Riigikogus on enamus, seda aga ei otsusta! Palju õnne!

Päevaleht suudab tulevikku teistest paremini näha

2010-01-02T12:23:00.000-08:00

1999. aastal, kui ma oma esimesi tutvusi arvutimaailmaga tegin, olid vaieldamatult populaarseimad suhtluskohad jutukad. Sellele järgnesid foorumid ning mingil hetkel tulid päevalehtede online versioonid ja siis ka nende kommentaariumid.

Tundub, et uudiste kommentaariumite maailm hakkab vaikselt hääbuma, sest asjalike arvamuste kohast on saanud erakondade ja muidu sõimajate paradiis. Esimese sammu kommentaariumite päästmiseks tegi 1. jaanuaril Eesti Päevaleht, kus nüüd saab vaid kommenteerida oma nime all, id-kaardiga sisse logides. Kui vaadata EPLi uudiste kommentaare, siis need on taaskord arvamused ja sellised, mida lugeda tahad. Kiidan!

Mida taoline muudatus tähendab
Esiteks on varsti näha, kui palju erinevaid inimesi siis tegelikult kommenteerib, teiseks tekivad uued kommenteerijad - arvamusliidrid. Kindlasti leitakse ka võimalused lugejate mõjutamiseks, sedakorda siis veidi inteligentsemalt. Kui teemat hästi tundsid, siis võisid varem kommetaare lugeda kui matrixi koodi, st said aru, kes on kirjutise taga. Eriti huvitav oli jälgida neid kommetaare mille autoriteks olid riigiametnikud. Sealt paisati eetrisse mõnikord väga huvitavaid fakte ja see peelgeldas ilusalt ministeeriumi või linnaametnike arvamust. Kardetavasti kaob see nüüd Päevahele puhul ära.

Jälgimisfanaatikutele, KAPOle, teadlastele/üliõpilastele ja teistele huvitatutele on EPLi kommentaariumid väga lihtsad uurimiskohad, et jälgida erinevate inimeste meelust ja käitumist. Kui mõelda üldse info vahetusele ja uudiste levikule tänaste twitterite, facebooki ja muude uute infokanalite valguses, siis võib EPL õigel teel olla. Juba praegu saadakse uudis otse autorilt tema enda meediakanalite kaudu kiiremini kui vana hea meedia vahendusel. Parem anda inimestele võimalus oma mõtete eksponeerimiseks enda kodulehel, kui neid kuskilt kokku kraapida. Hetkel kehtib veel arvamus, et ajakirjaniku jaoks peab sinu uudis olema uudisväärtusega, st ajakirjanik peab saama selle enne avaldamist, kuid usun, et ka see muutub.

Seega on EPL teinud esimesed sammud, et tulevikus edukas olla, kuid nendest on veel kindlasti vähe. Juba praegu saan 30% kasulikust inforamatsioonist teistest kanalitest (blogid, kodulehed, suhtlusportaalid jne).

Hakkasin vaatama, milliste päevalehtede uudiseid ma kõige rohkem Facebooki olen lisanud, selgus, et esikohal on Päevaleht. Samuti olen avastanud, et kollane Õhtuleht avaldab väga häid kommetaare ja arvamusi. Isegi Delfi, mille ülesehitus on veidi teine kui tavalisel online päevalehel, avaldab häid artikleid. Probleem on aga Postimehega, mis muutub iga päevaga aina kollasemaks ja kollasemaks. Loodan, et EPLi algatus kandub üle ka teistele lehtedele ja saan aru, kui delfi seda omaks ei võta, kuna see võiks nende pragusele süsteemile (kõige rohkem targutajaid kommenteerimas) laastavalt mõjuda.

Püha Jüri kiusamine

2009-12-20T04:58:00.001-08:00

Mul ei ole mõtet Õhtulehe juhtkirja siia ümber trükkima hakata, minu mõte käib sama rada mööda. Parem lugege seda ise.

Keegi peab Pihli asemel Ansipi ja Langiga nüüd edasi tegelema!

2009-12-18T04:01:00.000-08:00

Jüri Pihli pihta tulistavad kõik, mõni laseb noolepüstolist, mõni haavlitega, mõned pumppüssiga ja eriti tugevad poliitkarud isegi kahurist. Arutatakse selle üle kui ebaväärikalt käitus sotside esimees ja kes võiks tema asemele tulla.

Võiks aga hoopis arutada selle üle, kuidas asjad KAPOst lekkisid ning kelle huvides see kõik on. Arvatavasti on Pihlil Ansipi ja Langi kohta muudki infot, mille käikulaskmist härrad ministrid kardavad (dokumendid KGB aegade kohta). Samuti on oht, et pärast 2011 Riigikogu valimisi jäävad Reform ja IRL opositsiooni, sest praegused sotside juhid ei ole huvitatud paremerakondadega koostööst, pigem vastupidi. Enne valitsusest väljaviskamist asus Pihl struktuure reformimeelsetest politseinikest puhastama ning teenis sellega Ansipi ja tema ärimeeste pahameele.

Pihli skandaal on hea propagandatrikk, millega vastane auklikuks lasta ning olulistelt teemadelt Riigikogus ja valitsuses turmtuli ära võtta. Näiteks kiitis valitsus heaks pensioniea tõstmise millele keegi tähelepanu ei pööranud, olgugi, et tegemist on väga valusa otsusega.

Sotside jaoks kõige kurvem on see, et nende enda vanad tegijad pauguvad kõige rohkem Pihli pihta. Mida oli ka oodata, sest Lauristin ja Tarand armastavad loomaaias elavast ninasarvikust rohkem metsoravat.

Kui nüüd Jüri Pihl juba olulise teema tõstnud on, siis ei tohiks sellel niisama hääbuda lasta. Keegi peab Ansipi ja Langiga edasi tegema ning asjaga lõpuni välja minema. Seni kuni kogu tõde päevavalgele on kistud.

Tallinn otsustab kaotada välisüliõpilasele võitluses piletihindadega

2009-12-16T16:22:00.000-08:00

Eile toimus üliõpilaste meeleavaldus Tallinna linnavalitsuse plaani vastu tõsta mitte tallinlastest tudengitele ühistranspordi pileti hindu ligi 300%. Kohal oli ca 240 tudengit. Üritusele paneksin hindeks tubli 4+, sest kohale saada mõne päevaga selline arv tudengeid on üllatav. Paljud on juba jõule teises Eesti otsas veetmas, teised käivad või õpivad pingsalt eksamiks ning meeleavalduse ajal oli väljas 15C külma.

Üritus ise oli hästi läbi mõeldud, kui välja arvata külma käes streikiv helitehnika ning muusika valik, millega püüti inimesi füüsiliselt ärgitada, kuid oleks võinud seda hoopis vaimselt teha (rohkem isamaalisi ja emotsionaalseid lugusid). Keskerakond kasutas oma tuntud kavalust ning andis Riigikogus sisse õppetoetuste muutmise seaduse eelnõu. Kahjuks oli see aga kiirustades tehtud-sellega püüti lihtsalt olemasolevat raha ümber jagada, mitte seda juurde tuua (mis oleks aga ainuke lahendus Tallinna plaanile piletihindadega).

Kuigi kanal 2 nimetas mind korraldajaks, olin ma seekord siiski nõuandjana seal ning kogusin eelkõige infot oma magistritöö tarbeks :)

Olgu siinkohal mainitud, et olen kõigi üliõpilastega ühte meelt-Tallinnal on õigus, tegemist on riigi probleemiga! Samas ei saa ega tohi linn enne oma soodustusi kaotada, kui see riigi tasandil on korda aetud. Sellest aga keskerakondlased aru ei taha saada. Vot siuke viga on neil külges.

Hoolimata palvetest ja protestidest, kiidab linnavolikogu tudengeid ahistavad muudatused heaks. Huvitav on see, et sotsid on üliõpilaste jaoks vaid niipalju teinud, et sugesid noori sotse selle eest, et viimased julgesid üliõpilaste kaitseks välja astuda. Sellega nad tõestasid, et Erisaade ei eksinud oma kinkidega (02:50 min).

Kuigi paljud õppejõud ja juristid on öelnud, et kavandatavad erisused piletihindades lähevad vastuollu Euroopa Liidus valitsevate põhimõtetega, ajab linn ikka oma jonni. Mulle on juuratudengid kinnitanud, et 99% tõenäosusega võidavad tudengid selles küsimuses kohtus. Mida linna juristid arvad, sellest ma aru ei saa. Igal juhul otsustas Keskerakond kaotada tudengitest toetajaid ning lõpuks ka kohtus ühele välisüliõpilasele. Kas tõesti tehakse seda kõike sellepärast, et taaskord on Edgari nõunikud andnud talle valeinformatsiooni ning arvatakse, et üliõpilasi juhivad mingid parteilased? Kõrgkoolid on ikka need kohad, kus õpivad inimesed, kes ise mõelda ja otsustada oskavad!

Soovin linnaisadele järgmiseks aastaks läbimõeldud otsuseid ja paremaid nõunikke!

Foto: Postimees

Minu jõulusoov on seotud Riigikoguga

2009-12-16T01:59:00.000-08:00

Tänase päeva kangelased on küll Jüri Pihl ja teised Reformierakonna poliitikud, kuid see ei ole põhimõtteliselt nii oluline teema kui hiljuti Riigikogus aset leidnud intsident. "Kusagil struktuurides on kallutatud jõud" ütles kord Villu Reiljan. Tänaseni naeravad veel mõned selle lause ja lause mõtte üle.

Tundub siiski, et need kallutatud jõud on meil olemas ja istuvad kenasti Riigikogus ausate nägudega. Nädala algul arutati Riigikogus riigiprokuröri Norman Aasa jätkamise küsimust. Selle sama mehe, kelle arvates ainukesed õiged inimesed kuuluvad reformierakonda ning võivad valimistel teha ükskõik kui ilmseid pettusi, kuid süüdistada neid pole milleski. Loomulikult olid pinged õhus, seda oli näha uudiste saates sellest kuidas Rein Lang kergendunult hingas, kui häältega 6:5 toetati Aasa jätkamist.

Sotsiaaldemokraat Indrek Saar tõstatas sellel arutelul reformierakonna valimiste rahastamise teema ning sai reformierakondlasest Jaanus Rahumägilt vastuseks, et Saarele meeldivad väikesed poisid. Paljudele võib see lihtsa lausena tunduda, kuid Toompea lossi müüride vahel on igal lausel tähendus. Lihtsamalt öeldes ähvardas Rahumägi Saart sellega, et kui vaja, pannakse tema arvutisse laste pornopildid ning politsei leiab need.

Kui poliitik saab endale sellist väljaütlemist lubada, siis peavad tema seljataga seisvad jõud ikka väga kallutatud olema. Oleks samad sõnad öelnud Saar Rahumäele, siis sooviks prokurör juba Saarelt võtta saadiku puutumatuse ning ta riigivõimu õõnestamises süüdi mõista.

Mul on üks jõulusoov: et Rahumäe sarnased mehed aastal 2011 Riigikokku ei pääseks!

Keskerakondlik suhtumine üliõpilastesse

2009-12-09T09:14:00.000-08:00

Kõigile teema mõistmiseks olgu siinkohal ära mainitud, et Keskerakonda valib vaid 3% üliõpilastest.

Tallinnas muret tekitavaks teemaks on saanud linnavalitsuse plaan kaotada soodustused ühistranspordis üliõpilastele, kes ei ole Tallinna elanikuks registreeritud. See tähendab, et tänase 110 kroonise kuukaardi asemel tuleb alates 1. jaanuarist maksta 300% rohkem, st üle 300 krooni.

Loomulikult on Taavi Aasal õigus, kui ta väidab, et riik peab süsteemi korda tegema, kuid enne kui seda pole tehtud, ei saa üliõpilaste vastu nii jõhker olla. Ümmarguse arvutuse järgi saab linn üliõpilaste pealt aastas 20 000 000 krooni. Pole vist aga arvestatud sellega kui palju üliõpilased linnale sisse toovad siin tarbides, palju nad uusi töökohti sellega loovad.

Tundub, et hetkel ei kavatse järgi anda linnaesindajad, kes süüdistavad nii kuis jaksab üliõpilasi ja riiki, ning üliõpilased, kes ei saa seda täiesti loomulikul põhjusel teha. Sisuliselt tähendab see meedialahingu jätkumist ning seda, et Igor Mangi selleaastane horoskoop võib täituda - "on oodata üliõpilaste suuremaid rahutusi".

Tõsise hoiatusena tuleb võtta eile, kolmapäeval, toimunud trollisõitu, sest pooleteisese päevase etteteatamisega tuli kohale 280 tudengit, kellest 263 trolli mahtus ja selle mootori oma raskusega tuksi keerasid.

Nii lihtsalt pole tudengeid kunagi kuhugi saadud. See näitab teema tõsisust ja võib järgmisel nädalal tähendada ligi 1000 üliõpilasega meeleavaldust Tallinnas.

Foto: Postimees

Mida sina teed kui pileti hind tõuseb rohkem kui 200%?

2009-12-07T03:53:00.001-08:00

Täpselt sellises olukorras on Tallinnas õppivad 20 000 üliõpilast, kes pole elanikeregistris Tallinna elanikuks registreeritud. Neljapäeval esimesele lugemisele minev Tallinna 2010. aasta eelarve jätab sõidusoodustuse ainult neile tudengitele, kes on linna elama registreeritud. Ülejäänud peavad aga ostma täispileti, mis tähendab nende jaoks rohkem kui 200% suurust hinnatõusu. Kuna hinnaerisus tuleb ka soodustust mitte saavatele Tallinna elanikele ja mitteelanikele, hakkavad 20 000 tudengit maksma sõidu eest rohkem kui enamus Tallinna tavapileti ostjatest.

Registreerige linna ennast elama kõlab linnajuhtide vastus. Kuidas sa registreerid, kui sellega kaotad automaatselt võimaluse saada riiklikku sõidutoetust? Kui sa aga sõidutoetuse saad, siis enamus sellest läheb Tallinna ühistranspordis sõidmise peale.
Ei mingit soovi Tallinna rohkem üliõpilasi meelitada, see kehtib ka välismaalt tulevate üliõpilaste kohta!

Üliõpilaste palvele kohtuda, vastas abilinnapea Taavi Aas, et vastuse saab mõne päeva pärast. Tõsi, vastus ka saadi. Vastas Aasa sekretär, kelle teatel läks abilinnapea puhkama. Tegemist on ju sõnaselge mõnitamisega.

Mida sellises olukorras teha?
Sellele ma blogis vastama ei hakka. Tegevuste kohta näeb ja kuuleb meedias ning kõige täpsema info saab Tallinna Üliõpilaskondade Ümarlaua käest.
Kui keegi aga soovib tudengeid aidata, siis võtke ühendust, homme kell 12:00 on Teil see võimalus.

Ingvar Tšižikov - fööniks või Trooja hobune

2009-12-07T03:38:00.000-08:00

Täpselt sellise küsimuse esitas üks Rahvaliidu kongressi delegaat pärast seda kui Tšižikov oli valitud erakonna aseesimeheks. Seni avalikkusele ja ka erakonnas tundmatu värske Tartu maakonnaühenduse juht soovis algselt erakonna esimeheks saada, kuid jäi siiski Karel Rüütlile alla. Alates 2007. aastast on ta juba erakonna esimehe kohta ihaldanud. Just ihaldanud, sest tema kandideerimise kõne oli "mina ja erakond" mitte "erakond ja mina".

Kumb ta on, seda näitab tulevik, kuid selge on see, et aseesimeheks ei saanud ta oma heade ideede või arukuse pärast. Seekord tegi ta "Tarandit", st kogus protestihääled, olles küllaltki jõuline olukorras, kus kõik teised esinejad andsid endale aru tegelikust olukorrast ja ei lubanud maad ning ilma kokku.

Mitmetes vestlustest ja sõnavõttudes kritiseeris värske aseesimees erakonna juhte ning lubas paljud asjad paremini teha. Mulle see meeldib ja oma lootused ka tema peale panen. Eelkõige ootan abi lubatud liikmete- ja finantsvaldkonnas.

Üldse valiti 4 aseesimeest. Eelpool nimetatud Tšižikovile lisaks valiti aseesimehena jätkama Kajar Lember ja Ene Tomberg ning uue liikmena Anto Liivat. Tegelikult on aseesimehed asjalikud inimesed ning sellelt juhatuse eestseisuselt on palju loota.

Vanast harjumusest on raske lahti saada

2009-11-28T08:51:00.000-08:00

Tänaseks on teada, et 5. detsembril kandideerib Rahvaliidu esimehe kohale lisaks Karel Rüütlile ja Aivar Sõerdile ka kolmas mees, kes esitatakse saalist. Need kandidaadid ei ole kokku lepitud näitemäng avalikkusele näitamaks demokraatiat, vaid toimunud muutuste peegelpilt. Viimased kaks esimeest Karel Rüütli ja Jaanus Marrandi on aidanud oluliselt kaasa suure juhi mentaliteedi lammutamisele. Selle tulemusena saab seekordsel kongressil tõelist demokraatiat näha.

Peab aga tunnistama, et kõiki iseseisvalt mõtlema ja tegutsema panna on väga raske. Seetõttu ei teostu Karel Rüütli ideed teistsugusest erakonnast enne, kui uusi inimesi juurde tuleb. Enamus aga ei julge, vaid soovib, et kõik valgendataks enne nende tulekut ära, et nad saaksid rahus kaunile troonile istuda. Selle nimi on mugavus- harjumus, millest on tervitav lahti saada.

Põllumeemeste meeleavaldus ja Anu Tootsi arvamus

2009-11-18T13:21:00.000-08:00

Tänasest põllumeeste meeleavaldusest Toompeal on juba jõutud kõike kirjutada. Püüan asja poliitilist poolt mitte väga puutuda ja keskenduda pigem meeleavaldusele endale.

Kohal oli ca 300-400 inimest, esinesid Keskerakonna, Rahvaliidu, Sotside, Roheliste ja valitsuse esindajana IRList pärit põllumajandusminister. Igati väärikas hulk poliitikuid, mis tegelikult on tunnustus. Sellise erakondade esindajate arvukusega meenub esimesena ainult Gruusia toetuseks korraldatud miiting.

Meeleavaldus sai päris hea meediakajastuse, sest üritusel oli kõik mis meedia jaoks vaja. Olid prominentsed esinejad, atraktiivsust lisasid vanker ja loomad, rahvast oli piisavalt ning neil olid loosungid ja julgus kaasa elada. Meeleavaldusele endale paneksin hindeks tubli 4. Mis puudutab juba Anu Tootsi poolt kritiseeritud meediatööd ja lobi, siis siin on, mida arutada.

1. Konkreetne sõnum ja meediatöö. Hoolimata sellest, et meeleavalduse eestvedaja Jaan Sõrra rääkis kõikjal põhiprobleemist, kõlas täna mitmetes uudistes see, kui mitmeid sadu miljoneid põllumehed toetusena saavad. Jäi mulje, et kisatakse niisama. Siin oleks pidanud tegelema selgitustööga. Selleks oleks võinud põllumeestel olla inimene, kes tegeleb meediaga, jagab näiteks kronoloogiat- mida on teinud põllumehed ja mida valitsus. Sinna juurde veel põllumeeste nõudmised ja ongi kõrvaldatud võimalused, et uudiste toimetajad asju valesti tõlgendavad. Tagamaks, et kõik kohale tulnud korraldajatega ühte keelt räägiks, oleks tulnud iga natukese aja tagant lihtsalt ja lühidalt öelda, miks üritust korraldatakse.

2. Vastuolu selgitamine. Paar päeva enne meeleavaldust teatas Talupidajate Keskliit, et nemad aktsiooni ei toeta ning esitasid hulgaliselt fakte, miks ei tohiks põllumajandusministrit süüdistada. Siin oleks pidanud Põllumeeste Keskliit avalikkusele selgeks tegema, miks ühte kuulata ja teist mitte (seda küll tehti, kuid vähe). Igal juhul lõi talupidajate samm paljud kaardid juba segi.

3. Kannatuste näitamine. Enne meeleavaldust oleks võinud rohkem näidata põllumehi kannatajatena tuues välja kõiksugu kurbi juhtumeid, kajastades läbirääkimisi ministeeriumi ja valitsusega, näidates põllumeeste häid ideid ja nende ideede kõrvale lükkamist poliitikute poolt. Lisaks veel neutraalsete arvamusliidrite avaldused ja ühiskond ning meedia oleks rohkem toetanud ning poliitikud seega rohkem kuulanud. Päris palju oli eelnevalt ka näha ja kuulda, selle eest kiidusõnad, kuid paljut oleks saanud veel teha.

Tänases Päevalehes väitis Anu Toots, et lihtsalt niisama meeleavaldust pole mõtet teha. 100% nõus!

Meeleavaldust korraldatakse järgmistes olukordades

- läbirääkimised osapoolte vahel on jooksnud ummikusse
- läbirääkimispositsioone on vaja parandada
- kiire vajadus reageerida valitsuse poliitikale (tähelepanu juhtimine/surve avaldamine)

Seega, meeleavaldust niisama ei tehta, selle ümber peab toimuma pidev lobistamine. Meeleavaldus on vahend eesmärgi saavutamiseks. Milline selle meeleavalduse peamine põhjus oli, ei oska öelda, kuid meedia põhjal tegi Toots järelduse, et lobitöö puudus. Mina siinkohal nii julge ei oleks. Eks seda näitavad lähipäevad kas ja kuidas edasi lobistatakse.

Toots väitis, et õiged meeleavaldused toimusid 1980ndate lõpul ja 1990ndate algul. Arvan, et need on head näited, kuid neid ei saa praegustega võrrelda. Tegemist oli hoopis teiste küsimustega ning võrgustiku suurus, mis seda kõike eest vedas, oli tohutu.

2007. aastal California Ülikooli poolt läbi viidud uuring Eurooplaste aktiivse osaluse kohta ühiskonna asjades kaasa rääkida, näitas, et eestlased osalevad meeleavaldustel vähe. Meist tahapoole jäid vaid Ungari, Sloveenia ja Poola. Seega leian, et viimase aastakümne jooksul toimunud meeleavaldusi kehvalt korraldatuks nimetada on ülekohtune. Ajad ja teemad on kõvasti muutunud.

foto:Postimees

17. november- ütlemise, surma ja võidu päev

2009-11-17T06:35:00.001-08:00

Tänast päeva, 17. novembrit, tähistatakse kui ülemaailmset tudengipäeva. Läbi aegade on 17. november eelkõige Euroopas olnud päev, kus üliõpilased avaldasid oma arvamust, astusid teiste tudengite kaitseks välja ning paljud surid kõike seda tehes.

Üliõpilased on tänu oma noorusele ja teadmistele need, kes julgevad ning tahavad ebaõiglusele vastu hakata. Kuigi Eestis on 60 000 üliõpilast, ei ole meie seas eriti neid, kes oma arvamust avalikult ja kõvasti kuulutada tahaksid. Pigem talutakse raskusi ning ollakse vait. Kuigi enamus ei mäleta NSVLi aegu, on vaikimine ning parteidele allumine ja jõustruktuuride kartmine, läbi vanemate tudengi revolutsioonimeelele mõjunud.

Täna võiksid kõigis Eesti kõrgkoolides toimuda kõnekoosolekud, tudengite sõnavõtud ajalehtedes, esinemised raadios ning televisioonis. Täna võiksid üliõpilased julgelt tähistada rahvusvahelist tudengipäeva, mälestada neid, kes (sõna)vabaduse eest hukkusid ning astuda välja nende kaitseks kes seda vajavad. Aga meil on vaikus. Ainult Eesti Üliõpilaskondade Liidu juhatuse esimees kirjutab delfis tudengipäevast ja juhib tähelepanu Eesti tulevikule...

Rahvaliidu lahendamata probleemid

2009-11-09T14:00:00.000-08:00

Poliitikas otse ei räägita, väärtuseks peetakse võimet läbi lillede vihjata probleemidele ja neist ka aru saada. Mulle meeldib otse rääkida, sellest saab vähemalt enamus inimesi aru ja ei pea pikalt heietama.

9. novembril kogunenud Rahvaliidu volikogu arutas erakonna jätkamise küsimusi. Huvitav on see, et seda tehti juhatuse palvel, mis lähtus Keskerakonna ettepanekust üle joosta. Oleks siis vähemalt ettepanek uus jõud moodustada olnud.. Mida peaks sellest järeldama?!

Villu kohtulood ei ole enam nii olulised erakonna maine mõjutajad, kui nad varem olid. Ühiskonnas on vahepeal palju muutunud.
Rahvaliidus ei ole kunagi olnud Sotside, Keski või IRLi leere. Meil on kaks hoopis teistsugust leeri. Ühed kes peavad erakonna probleemiks V. Reiljani kohtulugusid ning seda, et ta uutel juhtidel ei lase tööd teha. Teise leeri moodustavad need, kes arvavad, et V. Reiljanit ja Rahvaliitu tahetakse hävitada ning uued juhid ei saa oma ülesannetega hakkama. Näha on, et paljugi keerleb ka praegu Reiljani ümber ning mõlemal seltskonnal on arvatavasti õigus.

Kogu selle asja kohta võib lihtsalt öelda, et hakkab ära tüütama. Kui kõik teeks väikesed järeleandmised ning suunaks oma tähelepanu erakonnalt Eesti probleemidele võidaksime kõik.

Keskerakonna tänane ettepanek Priit Toobali sulest

2009-11-06T07:05:00.001-08:00

Täna päeval rõõmustas Tallinna rahvaliitlasi Keskerakonna peasekretäri Priit Toobali e-kiri. Kirjas oli viide Rahvaliidu juhatuse otsusele, et maakonna- ja linnaühendused peaksid kujundama oma seisukohad liitumise osas ning ettepanek Tallinna rahvaliitlastel Keskerakonnaga läbirääkimistesse asuda.

Sarnane ettepanek tehti ka teistele rahvaliidu piirkondadele. Peab täpsustama, et Rahvaliidu juhatus ei palunud oma piirkondadel mitte läbirääkimisi pidada, vaid erakonna volikogule oma arvamus edastada. Vastavalt Rahvaliidu põhikirjale ja kokkulepetele pidin härra Toobalile "ei" ütlema. Tallinna linnaühendus läbirääkimisi ei pea, selle otsustamine on Rahvaliidu volikogu käes, mis koguneb 9. novembril.

Ühe "ja" ütlesin ka. Nimelt on Tallinna rahvaliitlased igati valmis pidama kõnelusi Tallinna linna tuleviku teemadel. Meil on veel mitmeid teisi ettepanekuid, mida Keskerakond linnavalitsuses ellu võiks viia. Lisaks meie poolt pakutud AS Tallinna Vesi munitsipaliseerimisele võiks algatada Tallinna kaasamise hea tava, vaadata üle Tallinna küttemonopoliga seonduv ning toetada noorte kodanikuharidust, seda nii teoorias kui praktikas.

Minu õppekava

2009-11-06T05:04:00.001-08:00

Käisin täna Eesti Üliõpilaskondade Liidu konverentsil "Minu õppekava" rääkimas oma positiivsest kogemusest 2007/08 aastal Rekreatsioonikorralduse õppekava muutmisest.

Kohal oli arvestatav hulk üliõpilasi ning õppejõude ja ministeeriumi töötajaid. Eriti hea meel oli aga üliõpilastest, kes ei olnud tulnud lihtsalt kuulama, vaid pidasid tegelikku plaani oma õppekavade arendamisega tegeleda.

Põhiline probleem mis saalist vastu kajas oli õppejõudude suhtumine uuendustesse. Laiskus või viitsimatus ning üliõpilastele kui kooliõpilastele lähenemine. See 13 klassi efekt peaks juba eeskujulikematest keskkoolidest taanduma ning asenduma õpetaja - õpilane, kollegi, suhtumisega. Kuidas aga suhtuda neisse kõrgkoolidesse kus taoline lähenemine valitseb? Tallinna Ülikooli rektor Rein Raud ütles kuldsed sõnad "ülikooli õpivad kõik, kes ei õpi, selle koht ei ole ülikoolis. Ka õppejõudude!"

Pühapäeval lähen oma üliõpilasnõukogu Ke:Re väljasõidule ning seal peaks tulema jututeemaks ka kehakultuuri õpekava arendamine.

Mis sinust saab, Rahvaliit?

2009-11-05T02:50:00.000-08:00

Vahepealne meeldiv 38,6 palavik pidurdas minu blogilist mõttelendu, kuid olen nüüd tagasi. Minu jaoks on jätkuvalt kuum teema Rahvaliit ja tema tulevik.

Eile toimus Rahvaliidu Tallinna linnaühenduse konverents. Juhatuse esimeheks usaldati mind, aseesimeesteks valiti Anto Liivat ja Tõnis Rüütel. Erakonna esimeheks pakukuti Karel Rüütli ja aseesimeesteks Anto Liivat, Ene Tomberg, Kajar Lember, Ester Tuiksoo ning K. Jaak Roosaare.

Kui võimalik, soovivad Tallinna rahvaliitlased Rahvaliidu nime all jätkata, kuid andsid tule konsultatsioonide pidamiseks teiste erakondadega. Arutelusid ei pea kartma, tihti on need tulemuslikud ning lisaks liitumistele võib seal ka kõiges muus kokku leppida.

Rahvaliidu maakonnaühendused arutavad liitumisteemasid vaikselt. Enamus tahab iseseisvana jätkata, mõned soovivad ka konsultatsioone pidada. Arvan, et küsimus on erakonna juhatuse poolt valesti püstitatud. Praegu käib arutelu peamiselt selle üle, kas liita mõni struktuur (erakond) või mitte. Mõned küll püüavad tõstatada teemat Eesti tulevikust, Rahvaliidu väärtustest ja programmi jätkamisest, kuid sellega kaasa ei minda.

Seega on erakonna juhatuse ettepanek juba sünnis hukule määratud ning Eesti riigi tulevikust ei räägi keegi. Erakonna listi saadeti Villu Reiljani kõne aastast 2001, mis sisaldas väljakutseid neile, kes Eestist tõesti hoolivad. Enamus neist küsimustest on tänaseni lahendamata või veel suuremaks probleemiks muutunud. Vastuseks sellele kirjale tuli ainult, et õige, peame jätkama, kuid arutelu sisuliseks ei läinud.

Kuidas Rahvaliit siis jätkab?
Erakonnal on kaks tõsist probleemi. Üks on see, et viimase aasta jooksul on vähe tegeletud poliitikaga ja palju energiat on läinud organisatsiooni peale. Organisatoorsed probleemid tulenevad aga kohtulugudest, mis on üheks suurimaks takistuseks, miks Rahvaliidul ei ole inimeste seas toetust. Need kes kohtuasjadega seotud, ei taha enda süüd tunnistada ja nimetavad seda teiste erakondade salaplaaniks Rahvaliit hävitada. Teised ei suuda aga välja murda Reiljani varjust ega julge öelda, mida mõtlevad.

Kui erakonna juhatus oleks palunud maakonnaühendustel arutada, kuidas kõige paremini esindada Rahvaliidu väärtusi ning saavutada programmilisi eesmärke. Andnud sinna juurde info rahalise olukorra, juhtimisprobleemide jne kohta, siis oleks tegemist olnud liikmete kaasamisega. Praegu aga räägitakse pseudoprobleemidest ning keegi ei tajugi tegelikkust. Tundub, et Rahvaliit on valinud vaikselt hääbumise kursi...

Konspiratsiooniteoreetikutele härra ja proua Männile olgu siinkohal ära öelnud, et ma ei ole tulihingeline liitumise pooldaja. Keskerakonnast ma ei hakka rääkima ning sotside suhtumise juures ei ole siin mingit lootustki, et koos nendega suudaksime praegu uue jõu moodustada.

Rahvaliidus toimuvast

2009-10-22T05:52:00.000-07:00

Jätkan Rahvaliidu teemadel.

Hetk tagasi tuli uudis, et Manuela Pihlab lahkub Rahvaliidu teabejuhi kohalt. .................................................. siin oli tekst, et Manuela Pihlap kaotas usalduse ja erakonna esimees Karel Rüütli palus tal lahkumisavalduse kirjutada, kuid pidin selle maha võtma, sest väidetakse, et nii see polnud. Olgu. Räägime siis ilusat juttu, nii nagu vaja on, mitte nii nagu oli.

Täna, kell 17:15 koguneb erakonna juhatus arutamaks KOV valimistulemusi, kindlasti tuleb teemaks ka tekkinud olukord. Kohal on ka need erakonna juhatuse liikmed, kes veavad eest mõtet liituda Keskerakonnaga.

Keskerakonna järjekordne ebaõnnestunud armastusavaldus

2009-10-21T07:47:00.001-07:00

Keskerakonna liitumisettepanek Rahvaliidule meenutab Priit Toobali luhta läinud armastuse juhtumit. Aasta alguses kuulis ilmatüdruk Marvi Vallaste meedia vahendusel oma suhtest Keskerakonna peasekretäri Priit Toobaliga. Samamoodi kuulis täna Rahvaliit meedia vahendusel ühinemisettepanekust Keskerakonnaga.

Kuigi ühinemisettepanek ei ole tõsiseltvõetav, tuleb arvamusi siit ja sealt. Saan aru Jaanus Männiku avaldusest, mis välistab liitumise. Mõistetamatuks jääb aga Rahvaliidu juhatuse ja fraktsiooni liikme Tarmo Männi väljaütlemine: "Rahvaliidu juhatuse liikme Tarmo Männi sõnul tekiks Keskerakonna ja Rahvaliidu ühinemisel suur tsentrijõud, mis tagaks poliitilise stabiilsuse".

Äripäeva uuriva toimetuse juht Aivar Hundimägi kirjutas juba septembri alguses Tarmo Männi läbirääkimistest Kadri Simsoniga ja plaanist Keskerakonnaga liituda. Kas see on tõesti tõsi? Kas võib olla, et Rahvaliidu vanavara reedab erakonna ja läheb omakasu silmas pidades Keskerakonda? Võibolla ei pidanud Mänd oma väljaütlemises liitumist silmas, vaid püüdis Edgari jaoks pehmendada Jaanus Männiku eitavat seisukohta? Ei tea. Loodan, et see nii ei ole. Vastasel juhul oleks väga silmakirjalik süüdistada teisi sotsidega liitumise idee levitamises, kui samal ajal ise Keskerakonnaga sõrmust valitakse.

Jätame need liitumisideed kõrvale ning keskendume Rahvaliidu kõige tähtsamale eesmärgile- tasakaalustatud regionaalarengule. Mõtleme kuidas tagatakse järgnevatel aastatel kultuuri, spordi ja kodanikuühiskonna rahastamine, milline saab olema uus pensionisüsteem ning kuidas toetada lastega peresid.

Miks Keskerakond tegi Rahvaliidule ühinemiseks ettepaneku

2009-10-21T04:20:00.000-07:00

Keskerakonna tänane ettepanek Rahvaliidule ühinemiseks, on üllatus selles mõttes, et omavhael pole seda kordagi arutatud. Samas aga oodatav, sest Savisaar saab ennast ühendajana näidata- Tallinnas sotside tasalülitamine, valdades Rahvaliidu kaissu pugemine.

Mis tegelikult selle ettepaneku taga paistab olevat:

1. Rahvaliidule avalikult mõne valusa hoobi andmine, et näidata erakonda suure kaotajana. Olgu siinkohal ära öeldud, et rahvaliitlased on pärast neid valimisi rohkem kui 100 volikogus neist 50 enamuses.

2. Keskerakond võitis Tallinnas ja Virumaal, kuid ülejäänud Eestis tuli kaotus. Tegelik võitja oli IRL, kes keski asmel paljudes kohtades võimule sai.

3. Ühinemisettepanek näitab selgelt, et Keskerakonnal on presidendivalimistel hääli puudu. Selgelt mängib Rahvaliit väga olulist rolli, sest valimiskogus saab 1/4 kohtadest olema Rahvaliidul. Kui siia juurde veel sotsid lisada, siis võiks juba Edgar ennast presidendina tunda.

4. Tegelik põhjus aga on selles, et tõstatada meedias teema, mis varjutaks sotside ja keski koostööd Tallinnas ning vabastaks Sotsiaaldemokraadid avalikkuse suurest tähelepanust ja lubaks neil õige otsuse langetada.

Nii nagu Rahvaliidu juhatuse aseesimees Jaanus Männik ütles, lükatakse ühinemisettapenk ühehäälselt tagasi. Selles ei ole kahtlust, kuigi ka Rahvaliidus leidub neid, kes unistavad Keskerakonnaga ühinemist. Rahvaliitlasest Riigikogu liige Tarmo Mänd soovib kuuluda ka järgmisesse Riigikogu koosseisu ning ta teab, et kui jätkavad noored juhid, siis ta sinna ei pääse..

Tänan valikute eest

2009-10-20T04:58:00.000-07:00

Demokraatia pidupäev on läbi ja praegu käib kibekiire koalitsioonide moodustamine. Tallinnas roheliste nimekirjas kandideerinud rahvaliitlased ei olnud palju paremad ega ka palju kehvemad kandidaadid. Kiita tuleb aga just noori rahvaliitlasi, sest paljud said päris arvestatava tulemuse. Anto Liivat 175, Kristjan Kolbre 75, Carlo Kask 68, Reigo Kimmel 36, Ragnar Everest 32 häält. Tänan ka minu toetajaid selle 57 (roheliste teine tulemus kesklinnas) eest.

Rahvaliit on surnud, põranda all, kadunud! Nii räägitakse igal pool. Ma julgen vastu vaielda. Rahvaliidul on pärast valimisi samamoodi üle 100 omavalitusjuhi ja üle 500 volikogu liikme. Seekord on paljud valimisliitudes, mis näitab, et partei ei kirjuta ette, mida kohalikul tasandil inimesed tegema peavad. Samas aga peab tunnistama, et Rahvaliidu mainet pole enam ollagi üleriigiliselt. "Jõgeva nostalgia" (nagu üks Tallinna rahvaliitlane ütles) tapab aeglaselt.

Loodan, et Keskerakonna võit toob ka tegelikult kaasa venekeelse elanikkonna kaasamise ja sulgeb rumalad suud, kes rahvustevahelist viha ja vaenu isegi valitsuse tasandil õhutasid. Mart Laar, kes suutis juba süüdistada rahvaliitlasi roheliste nõrgas tulemuses Tallinnas (ei tea kas see mõjus ka Tartule ja ülejäänud Eestile...) peaks ise veidi aru pidama. Tema eestvedamisel hakkas ka Ansip rahvusluse teemat ajama ning lisaks tehti veel kehva riigieelarve poliitikat, mis lõpptulemusena Edgarist pooljumala tegi.

Ära kingi oma häält pardi kaudu kellelegi võõrale!

2009-10-17T01:01:00.000-07:00

Hoolimata sellest, et mitu head ning toredat inimest on tänases Ekspressis ilmunud nimekirjas, ühinen kõigi nendega, kes levitavad internetis toda artiklit. "Hoiatus! 100 peibutusparti - ära neid vali!"

Tõesti, miks valida neid, kes on Riigikogus või valitsuses ning pärast volikogus tegutsema ei hakka? Nende asmel läheb sinna keegi teine ja me ei tea seda kunagi, kes. Seega võib selline hääletamine anda tulemuseks endalegi vastumeelse inimese pääsu volikogu pingile.

Teiseks tekib olukord, kus kellegi pardi häältega volikokku pääsenu on ennast sisse töötanud ning kasulikuks teinud ja siis tuleb too part, kes ei pääsenud 2011. Riigikokku ning ajab ta minema.

Kui keegi soovib mõne erakonna poolt valida, siis valige, kuid valige neid, kes Teie häält ära ei kingi!

Tallinna üliõpilaste murest

2009-10-16T15:33:00.000-07:00

Tallinna Üliõpilaskondade Ümarlaud korraldas täna ringkäigu Tehnikakõrgkooli üliõpilaselamusse, et pealinna volikogu kandidaadid näeks tudengeid rõhuvat olukorda ning ulataks abistava käe. Tegelikult sai see vist alguse Gerd Tarandi (esimene blogistist Ajakirjanike Liidu liige) soovist ühikat näha.

Milline pilt meile avanes, seda võib mõnelt Postimehe fotolt vaadata. Tahan hoopis kiita TÜÜLi ja TTK üliõpilasesindajaid. Nad on seda ühika kordategemise teemat pea aasta kedranud ning teinud väga hästi. Üliõpilaselamus endas oli kõik vajalik piltide, kirjavahetuse ja kõrgkooli tegevusega seonduv üliõpilastele näha. Infopuuduse üle ei saa vist seal keegi kurta. Küll aga ei olnud selget visiooni, et kuidas ja mida selle üliõpilaselamuga teha tahetakse.

Kuna kõrgkool on riigiasutus ning ühikas otseselt riigi mure, siis peab herr Lukas asja eest vedama. Samas mul usku ei ole, sest tean kuidas Ansip Tallinna üliõpilasi ei salli (sai ju ise tema juures isiklikult 2 aastat käidud ja kogu aeg lubas, kuid seljataga rääkis meid taga).

Jõudu ja jaksu ning alati kui ühikate teemal abi vaja, siis mina olen käpp!

Foto on pärit Postimehest

Teeme valiku programmi mitte propaganda järgi

2009-10-14T08:30:00.000-07:00

Kohalike omavalitsuste valimispäevani on jäänud kolm päeva. Tallinnas ujutavad inimeste postkastid eri värvi paberitest ja seinast-seina lubadustest. Keskerakond ja Reformierakond on pumbanud kümneid miljoneid kampaaniasse, et läbi propagandamasina inimesi õpetada.

E-hääletuse ja eelvalimiste tulemusi vaadates on siiski lootust, et tuleb tavalisest suurem hulk noori inimesi valima ning nad ei tee oma valikut plakati suuruse, vaid sisu järgi. Sotsiaalteadlaste arvates on valimisprogramm "Roheline Lubadus" üks parimaid ning toob uusi ja värskeid ideid linnajuhtimisse. Loota on, et inimesed, kes sisu järgi otsused teevad, annavad oma hääle just nende uute ja julgete ideede poolt.

Roheliste kampaania on ka kõige inimesesõbralikum. Postkaste ei täideta mõttetu paberiga, voldikud on informatiivsed ja sisaldavad infot, mida kõik vajavad oma igapäevaelus. Kui tahate teha läbimõeldud valiku, siis minu poolt saad valida Kesklinnas nr 856, Mustamäel Anto Liivat nr 892, Haaberstis Ragnar Everest nr 840, Pirital Carlo Kask nr 911, Lasnamäel Ene Tomberg nr 883 ja Nõmmel Irene Taal nr 905.

Tallinna päästjad- 100 000 uut töökohta

2009-10-10T03:19:00.000-07:00

Pilt räägib rohkem kui tuhat sõna. Eelmisel nädalavahetusel võtsime kätte ja tegime ära. Kõik muudkui rääkisid, et uusi töökohti tuleb luua, kuid reaalselt ei võtnud keegi midagi ette. Keskerakond tegi küll 5000 mõttetut ja ajutist töökohta, kuid meil õnnestus neid igas mõttes ületada.

Täpsemalt vaadake ise sellest lühikesest videoklipist

Pole tähtis kes pumpab, vaid see kelle käes torud on

2009-10-09T03:56:00.000-07:00

Eile toimus Postimehes väitlus väitlusklubi liikmete ja Tallinna linnavolikogu esimehe vahel. Teemaks valiti Tallinna Vee munitsipaliseerimine. See oli kole lugeda. Esiteks raius Vitsut ühte ja sama populistlikku juttu, et süüdi on Mõis ja seda kust raha munitsipaliseerimiseks võetakse, ei ole vaja praegu öelda. Teiseks ei saanud väitlejad üldse aru millest nad rääkisid. Tõsi, väitlejad suutsid hästi väidelda ja oponeerida, kuid sisu oli ikka täiega puusse!

Koos rohelistega tahame rahvaalgatusena AS Tallinna Veelt ära võtta vee- ja kanalisatsioonitorustiku. Seaduse järgi on vaja selleks 1%, st umbes 3500 tallinlase allkirjadega volikogu eelnõud, mille kavatseme varsti linnavalitsusele üle anda.

Miks see kasulik on?
Hetkel omab veemonopol nii puhastusjaama, kes vett toodab kui ka torusid. St dikteerib, kes ja mis hinnaga vett torudesse pumpab. Kui torud kuuluvad linnale, siis ei ole mingit põhjust eelistada ühte ettevõtet ja see loob konkurentsi. Teatavasti saab Tallinna puurkaevudest 1/3 linna veevajadusest kaetud. Teiseks muutub hinnakujundus läbipaistvaks. Enam ei saa rääkida sellest, et hinda on vaja tõsta kuna torusid tuleb ehitada. Praegu räägitakse, kuigi eelmise aasta 300 miljonist kroonist investeeringutest moodustas AS Tallinna Vee panus vaid 9%, ülejäänu tuli linnalt.

Kust torustiku linna omandisse võtmiseks raha saada?
AS Tallinna Vee turuväärtus on ligi 1,5 miljardit krooni. Tallinna linnale kuulub 34,7% ettevõtte aktsiatest, st ca 600 miljoni krooni väärtuses. Linn peaks loobuma oma osalusest pumbamajas ning selle vastu saama torustiku. Loomulikul ei taha börsil olev hiigelkasumit teeniv ettevõte sellist tehingut teha, kuid Tallinna territooriumil on linnal võimalus neid motiveerida.

Raha kodanikuühendustele äri alustamiseks. Palun!

2009-10-05T12:49:00.000-07:00

Mida rohkem rääkida, seda suurem on tõenäosus, et ka taotlusi rohkem tuleb.

Nimelt on Kodanikuühiskonna Sihtkapital (KÜSK) kuulutanud välja "Vabaühenduste sotsiaalse ettevõtluse taotlusvooru" mille eesmärk on MTÜde ja SAde tegevusvõimekuse tõstmine. Lihtsamalt öeldes toetatakse äriideid 6,5 miljoni krooniga, aidatakse kirjutada äriprojekt ning antakse ühe taotluse kohta kuni 400 000 krooni.

Miks midagi sellist?
Eestis nähakse mittetulundusühingut ühendusena, mis mingil juhul kasumit ei tohiks teenida. Tohib küll ja peakski teenima. Ainult, et kasum investeeritakse sama ühenduse tegevusse, mitte ei võeta sealt välja. Järgmisel aastal kahaneb veelkord riigipoolne toetus kodanikuühendustele, seega oleks viimane aeg mõelda, kuidas ise raha teenida. Tegelikult on mitmeid ühendusi, kes võiksid oma praegusest tegevusest ka tulu teenida. Antud taotlusvooru üks eemärkidest ongi inimesed sellest mõtlema panna.

Kui teil on küsimusi või mõni mõte, siis igal juhul soovin ühendust võtta KÜSKi töötajatega ning nendega plaani arutada. Tehke ära!

Valmis uus valimisreklaam

2009-10-04T18:03:00.000-07:00

Äsja sain ka mina valmis oma esimese valimisreklaamiga. Kasutasime peamiselt Keskerakonna tehnikat, st filmisime ühte sündmust ja pöörasime selle enda kasuks. Nimelt käisime laupäeval Tallinna inimesi aitamas ning jagasime talveõunu. Kes on tähelepanelik, see saab aru. Edgari puud ja kartulid said ju otsa!

Filmiklippi ennast saab näha aga siin

Maksma läks ta mulle ei rohkem ega vähem kui 4 krooni ja 85 senti. TVs näitamiseks aga raha pole. Seega pean paluma teil seda oma sõpradega jagada.

Jälle saavad tallinalased petta, kuid enamus neist plaksutab selle peale

2009-09-28T03:21:00.001-07:00

Nimelt teatas täna Tallinna linnvalitsus ja AS Tallinna Vesi, et on jõudnud ühisele kokkuleppele järgmise aasta vee hinna alandamises 0,9% võrra. Sellist nalja pole ammu nähtud.

Seni on Tallinnas vee hind ainult tõusnud. Alati on AS Tallinna Vesi põhjendanud seda sellega, et nemad on börsi ettevõte ja nende eesmärk on kasumit teenida ning mingeid järeleandmisi nad ei tee. Linnavalitsus viitab aga kogu aeg 2001. aastal sõlmitud teenuse osutamise lepingule, mille järgi hinnad peavadki tõusma ning nemad ei saa midagi teha.

Nüüd aga ohh imet! Britist omanikud saavad aru, et inimestel on raske ning loobuvad rohkem kui 10 miljonist kroonist. Ega see 10 miljonit polegi suur summa eelmise aasta ligi 300 miljoni juures, mis dividendideks maksti.

Mina arvan, et see otsus tehti aastal 2007. kui Tallinn pikendas Tallinna Veega lepingut aastani 2020. Selle lepinguga suurendati linna kohustusi veevõrgu väljaehitamisel, kusjuures Tallinna Vee panus jäi samaks, st olematuks. Sellise kingituse peale võivad britid mis iganes teha.

Varasemad aastad on näidanud, et Keskerakonna lubadus vee hind kontrolli all hoida on populism. Pärast 2003 aastal hoiti ära hinnatõus valimiste tõttu. Samas lükati aga veetorustiku väljaehitamist 5 aasta võrra edasi ning 2004. aastal tõusis vee hind 14%. 2007. aastal kui lepingut muudeti hõikas linnapea Savisaar, et enam vee hind nii kiiresti ei kasva. 2008. aastal aga tõusis vee hind 11,8%, mis oli viimaste aastate suurim tõus.

Veidi vara on veel rõõmustada! Mõne aastaga on näha, mis valimispropaganda tegelik hind on!

Ülevaade tänasest Keski meeleavaldusest

2009-09-24T01:10:00.000-07:00

Hinne 5-

Rahva arv: hinnanguliselt 2000 inimest
Tüüp: miiting

Erialasest huvist ja soovist oma magistritöö jaoks materjali koguda, käisin ja peab ütlema, et nautisin, Keskerakonna korraldatud meeleavaldust. Räägin üritusest ja sõnumeid analüüsima ei hakka, see oleks päris mahukas.

Inimesed:
Hea oli lõpuks näha, kuidas lossi esine plats 75% täidetud oli. Kohe hakkas aga silma see, et nagu eelmiste meeleavalduste puhul, oli lossi esine veidi tühjem ning ligi 2/5 inimestest oli Nevski katedraali ümbruses. Eesti inimesed ei julge ikka avalikult kõige nähtavamal kohal olla. Sellest on kahju! Sama kinnitas ka Mihhail Korb, et kui sooviti eelnevalt inimesi registreerida, siis keegi ei julgenud enda nime avaldada.
Julgen oletada, et 2/3 olid venelased, sest eestikeelsete kõnede aplaus oli nii nadi võrreldes venekeelsete kõnedega. Teades kuidas ja kui raskelt eestlased meeleavaldusele tulevad, oli siin arvatavasti väga suur organiseerimistöö ära tehtud. Kui palju see kõik maksma läks, ei taha mõeldagi. Siinkohal sobib tsiteerida Lausingut "Odavam kui telereklaam".

Meeleolu:
See oli üks parimaid. Mitmed tuntud esinejad, piisavalt kõva muusika, mida üle ei olnud võimalik karjuda, head kõned. Õhkkond oli murelik kuid positiivne, ei olnud ohtu, et keegi oleks ise midagi sudima hakanud. Plakatite valmistamine oli ülevalt poolt koordineeritud, sest sõnumid vastasid täpselt sellele, mida laval erinevad inimesed rääkisid (eakad, põllumajandus jne).

Turvalisus:
Ma ei teadnudki, et MUPOt on nii palju. Huvitav, miks ühelgi teisel meeleavaldusel neid turvamas pole olnud. Lisaks neile veel turvamehed ja politsei. Sellekohapealt oli väga ok. KAPO ametnikke otsima ei hakanud, oleks võtnud palju aega. Riigikogu akendel filmimist ei tähendanud, vähemalt ei olnud see näha nii nagu ametiühingute meeleavaldusel, kus kõigil akendel olid kaamerad.

Miks aga 5- mitte lihtsalt 5. Enne meeleavaldust otsisin infot selle kohta, et mis kell üritus pihta hakkab. Nii lihtsalt seda aga ei leidnud. Isegi Keskerakonna kodulehel ei näinud midagi. Eks see tõestab meedia väiteid, et rahvas meelitati ja tassiti kohale, sest muidu oleks olnud ikka kõige tähtsam asi kellaaja ja toimumiskoha info levitamine.

Veidi suuremat pilti vaadates, siis tundub, et Kesk teeb väga palju asju rahaga. See aga ei ole hea, sest mingil hetkel ühendab seda seltskonda raha ja võim, mitte aga maailmavaade. Nii on põrunud Isamaliit, nüüd Reformierakond ja eks tuleb ka Keskerakonna aeg.

Blogi reisisaatjate tegevusest

2009-09-20T03:26:00.000-07:00

Tegin täna blogi Märka reisisaatjat reisisaatja.blogspot.com. Sinna on võimalik kõigil postitada oma mõtteid ja tähelepanekuid nende tegevuse kohta, panna pilte või videosi.

Mõte lihtsalt sellest, et näidata linnavalitsusele tegevuse mõttetust. Mõttetu bussis tiksumine linna raha eest ei tee isegi reisisaatjatele head. Ma ise olen kõige kehvemat olukorda näinud, kui noormees neoonvestiga sõitis terve tee klapid peas ega vaadanud kuhugi mujale kui aknast välja. Samas nägin ühes trammis naisterahvast, kes oli üliagar abistaja. Suhteliselt seinast seina on neid tegelasi, kuid suures plaanis pole neist muud kasu kui see, et linnavalitsus saab iga päev inimestele näidata, et nad on loonud juurde uusi töökohti. Mis sest, et mõttetuid.

Töökohti on aga vaja, selle vastu ma kindlasti ei ole. Minu nägemuses tuleks neid luua sinna, kus neist kõige rohkem kasu ka on. Puudu on lasteaedade või koolide abipersonalist, kultuuritöötajatest, abikätest raamatukogudes jne.

Varivalimistest Tallinna noorte esindussüsteemini

2009-09-18T11:26:00.000-07:00

Kohtasin täna head ning minu arust ühte ülitöökat tuttavat Annit Eesti Noorteühenduste Liidust. Hoolimata väikesest vihmasabinast puhusime törts juttu. Loomulikult rääkisime varivalimistest Tallinnas, millele linnavalitsus pidurit tõmbas.

Valimistega on ühinenud rohkem koole kui varasemalt plaanitud, ainuke vahe on selles, et valimised ei toimu füüsiliselt koolides. Tundub, et Keskerakond mitte ei takistanud, vaid aitas varivalimiste populaarsusele kaasa. Kuidas, seda saavad aga kõik oktoobri algul näha.

Ei hakka demokraatiast ja varivalimiste vajadusest rääkima, seda on tehtud juba niigi palju. Keskendun hoopis Tallinna noorte esindamisele linna tasandil ja linnavalitsuse komisjonile- noortenõukogule.

Tallinna ametlik noorte esinduskogu on Tallinna Noortevolikogu, mis hetkel tegutseb pilootprojektina. Eelmine volikogu suri lihtsalt välja. Noortevolikogu loomise algataja on Tallinna noortenõukogu, mis lõi selleks eraldi töörühma ajal, kui linnapea oli mõistlik mees Jüri Ratas. Pärast kahte aastat käivitati selle aasta alguses pilootprojekt, kuna linnavalitsus ei nõustunud töörühma ettepanekuga sätestada noortenõukogu alused linna põhimääruses, nagu seda paljud teised linnad teinud on. Kunagise töörühma liikmena arvan, et tegemist on hirmuga kontrollimatu esinduskogu ees.

Tallinna linnavalituse komisjon on aga noortenõukogu, mille liikmetest poole moodustavad linnaametnikud, teise poole linnapea poolt kutsutud noored (paljud kesikud) ning mida juhib linnapea. Ratase ajal teostas linn noorte mõtteid, Savisaare ajal teostavad noored linna mõtteid. Seda sama noortenõukogu hindab aga linnvalitsus rohkem kui noorte poolt valitud noortevolikogu.

Et luua toimiv noorte esindussüsteem tuleks sätestada noortevolikogu alused linna põhimääruses. Teiseks tuleks muuta noortenõukogu mitte "esinduskoguks" vaid kokkuleppe koguks. Linnaametnikest peaks sinna kuuluma linnapea, abilinnapea kes vastutab noortevaldkonna eest ning kõigi ametite juhid. Noorte pool peaks aga tekkima automaatselt noortevolikogu juhtidest- esimees, aseesimehed ning komisjonide esimehed. Ülesanne peaks olema noortevolikogu otsuste ja ideede realiseerimise arutamine ja otsustamine.

Lisaks neile kahele organile peaks igas linnaosas olema noortekogud, kuhu kuuluvad kõigi selle linnaosa koolide ning seal tegutsevate ühenduste esindajad. Noortekogud peaksid olema seotud noortevolikoguga- osalemine noortevolikogu komisjonides ning kuulumine noortenõukokku. Selle kõige loomiseks on lisaks rahale ja noorte tahtele vaja kõige rohkem linnaisade tahet mis kanduks edasi koolidesse ja linnaosavalitsustesse ning oleks siiras.

Oktoobris saab noortevolikogu testperiood läbi. Vaatame, millise otsuse linnapea otsuseid legaliseeriv noortenõukogu teeb. NB! loomulikult saavad ka noortenõukogu liikmed läbi selle organi linna paremaks teha, kuid kõik vajab ikka suure isa mõtetega sobimist.

Mets müügiks

2009-09-15T16:50:00.000-07:00

Ega mul midagi riigimetsa müügi kohapealt öelda ei ole, kui seda, et kodanikuliikumises Päästkem Eesti Metsad, rääkisime sellest ohust juba rohkem kui poolteist aastat tagasi. Nüüd on see käes. See oli üks väga konkreetne põhjus, miks metsaseadust muudeti ja seda eriti kavalalt.

Lisaks sellele kavandab valitsus muuta riigivara võõrandamise ja looduskaitse seadusi. Kahjuks ei ole muudatused orienteeritud selle, et jätta eestlastele st. piirnevate kruntide omanikele eesostu õigused, vaid ikka neile, kellel rohkem raha on.

Riik soovib sellel aastal müüa 700 miljoni krooni eest maad. Siinkohal soovitan jälgida, mida ja kellele ning mis hinnaga müüakse!

Oluline valimisprogrammist "Roheline Lubadus"

2009-09-13T12:49:00.000-07:00

Täna avalikustasime koos Rohelistega Tallinna valimisprogrammi "Roheline lubadus". Kui sisse vaadata, siis eks ta sutsu roheline tundub, kuid koosneb reaalselt teostatavatest lubadustest. Alguse sai see roheliste 17 ja Rahvaliidu 38 lubadusest, millest paljud omavahel kattusid ning kokku pannes uusi ja paremaid mõtteid tekitasid. Programm sisaldab 28 punkti, millest enamus jaguneb veel omakorda lubadusteks.

Toon siinkohal välja enda jaoks kõige südamelähedasemad lubadused.

- loome toetusprogrammi korteriühistute kogukondliku tegevuse toetuseks. Hetkel nähakse korteriühistutes vaid majandavaid üksusi, kuigi nad koondavad sadu ja isegi tuhandeid inimesi, kellest üksteisele võiks palju rohkem kasu olla. Omavahelise koostöö tulemusena võiks ühiselt korrastada elukoha ümbrust, pakkuda üksteisele teenuseid ning arendada seltsielu.

- koostöös kodanikuühenduste, kõrgkoolide ja ettevõtetega koostame Tallinna kodanikuühiskonna arengukava. Arvan, et Tallinna vajab oma visiooni vabatahtliku tegevuse toetamisest ja inimeste osaluse suurendamisest. Eesti ühiskonnas ei suudeta veel piisavalt mõista inimeste vabatahtliku töö tegelikku väärtust.
Kolmandaks lubadus anda avalikud teenused kodanikuühenduste kätte, seda loomulikult vastavalt vajadustele ja võimalustele. See annab vabaühendustele võimaluse muutuda professionaalsemaks ja tõstab teenuste kvaliteeti.

Kuigi varasemalt on erakonnad rääkinud inimeste suuremast otsustusõigusest ning IRL isegi apoliitilisest linnapeast, ei ole seda nende valimisprogrammides kahjuks näha. Minu nägemus linna juhtimisest on aga meie programmis kirjas.
- apoliitiline linnavalitsus
- halduskogu võimu suurendamine linnaosa arengut puudutavates küsimustes
- linnaosavanema valimine halduskogu poolt jne.

Soov on lihtne. Et linnavolikogu oleks see koht kus otsustatakse, mitte see koht, kus kinnitatakse linnavalitsuse ideid. Linnavalitsuse eesmärk on volikogu otsuste elluviimine, mitte lintide läbilõikaine. Samuti ei sobi meile see, et linnaosavanemad pannakse suurte juhtide poolt paika. Lisaks formaalsusele struktuuri ümbertegemises, tahaks ka rahad keskelt (st linnavalitsuselt) ära võtta ning linnaosadele anda. Selline süsteem suurendaks otsustajate ringi ning vähendaks võimalusi korruptsiooniks.

Kolmanda olulise asjana toon välja noored.
- õpilasesinduste toetamine
- noortenõukogude loomine linnaosadesse
- noortevolikogu aluste sätestamine linna põhimääruses.

Ei taha näha ühtegi sellist organit, nagu seda on Tallinna noorte nõukogu (kus ma ise ka olen olnud kunagi), mille pooled liikmed on linnaametnikud ning isegi linnapea. Mis noorte esindusorgan see selline on? Demokraatlikke väärtusi ja käitumist tuleb juurutada maast madalast. Olen alati olnud seisukohal, et kõige suurem spetsialist on see, kes asjaga reaalselt kokku puutub. See tähendab, et noori puudutavates küsimustes on seda Tallinna noored ise.

Meil on tegelikult veel väga palju olulist, kuid kõike ei ole mõtet siia kirja panna. Lugege ise!

Keda Tallinnas Roheliste nimekirjas soovitan valida

2009-09-11T10:06:00.000-07:00

Vahepeal on kiired ajad olnud ja valmistumine valimisteks pole aktiivset blogimist soodustanud. Alustan eelmisest nädalast.

Teisipäeval tegin enda jaoks ajalugu ning sõitsin mööda Tallinna tihedat liiklust jalgrattaga. Tuleb tunnistada, et kartsin seda hetke väga, kuid tegelikult oli päris mõnus. Mitte küll kõige turvalisem, kuid kogemusena nauditav.

Nüüd aga tähtsamast. Nimelt viisime ratastega valimispaberid ära. Sellega sai siis meie 88 kandidaadist koosnev Roheliste nimekiri ametlikult vormistatud.

Täna, kell 10:00 loositi linnavalitsuses erakondadele ja valimisliitudele numbrid. Roheliste nimekiri, kus kandideerin, sai endale numbri 8. Sellest tulenevalt on valimistel minu number 856, valida saab mind kesklinnas.

Keda siis valida? Inimesi, keda pole poliitika rikkunud ja kes tooks uut mõtlemist ja lähenemist linnajuhtimisse. Sellepärast soovitan vaadata Erakond Eestimaa Roheliste nimekirja kandidaate, sest enamus neist ongi sõna otseses mõttes värsked ja täis tahet midagi tõesti ka muuta.

Haaberstis kandideerib Ragnar Everest. Ragnariga võitlemise 2006. aastal TTÜ, TLÜ ja EKA üliõpilaselamute rahastamise eest. Võitsime. Saime 160 miljonit.

Kesklinnas kandideerin mina ja Reigo Kimmel, kes on tuntud kui alkolavka, vanakoolimehed ja õlu õiges klaasis eestvedaja.

Lasnamäel leiate väga meeldiva ja heatahtliku naisterahva Ene Tombergi. Lisaks lastearst Enele on meil seal ka Jüri Trumm. Jüri on keskkonnaspetsialist, eriti nendes asjades, mis puudutab jäätmekäitlust.

Mustamäel on kõigile tuntud Anto Liivat omas headuses. Endine üliõpilasliider ja EBSi õppejõud.

Nõmme on kultuuritegelaste pärusmaa. Seal kandideerib Vennaskonna solist Tõnu Trubetsky ning Juku-Kalle Raid. Mõlemad on head valikud.

Piritalt leiab Siimu Loogma, kelle käsi on tugevalt all Lillepi pargi kordategemisel (palju tugevamalt kui Jüri Ratasel, kes seda pirtal reklaamib). Samuti on seal mu hea sõber Allan Maidre, kes juba kooliajal paistis silma tulbi skaudina ning nüüd vastutab selle eest, et Tallinna tänavad oleksid terved ja ilusad.

Põhja-Tallinnas on soovitada väga tegus naisterahvas Jelena-Rootamm Valter. Jelena on MTÜ Meie Kalamaja juhatuse liige, tegeleb korteriühistute nõustamise ja arendamisega. Jelena arendab ka Eestimaiste köögiviljade ja metsaandide müüki koostöös korteriühistutega, mis minu arvates väärib tähelepanu.

Valikud on Teie!

Kogukondlik tegevus tõstab tulevikus veel korteri hindu

2009-09-06T16:24:00.000-07:00

Täna lõppes Uue Maailma tänavafestival Rene Vilbre untsu läinud filmidega. Hoolimata sellest, et terve päeva sadas, oli ka täna kõiksugu toredaid inimesi. Nõnda õnnestus mul õhtusel filmivaatamisel kohata oma head sõpra Erikut, keda nii kergelt ei näe. Mees oli kaugelt ja soojalt vaikse ookeani saarelt Eestis käimas. Head asjad tõmbavad kõiki.

Eile oli ilus ilm ja Uue Maailma plats, milleks on 5 tänava rist, oli täis igasuguseid inimesi. Ühed mängisid, teised tegid sisseoste, kolmandad planeerisid oma kodukanti jne. Kes tahtis sai õhtul saunas käia, kellele pakkus huvi hea muusika, oli leidnud endale pingi või kohale tassinud vana diivani. Kuigi ma ei tundnud neid inimesi kes seal niimoodi askeldasid, oli neid huvitav vaadata. Nad kõik on minu naabrid. Kes lähemalt kes kaugemalt, kes noorem, kes vanem.

Uhke tunne ütlen mina. Ainult siirad soovid ja hea tahe suudab ühe kesklinna asumi sellist elu elama panna. Usun, et aastate möödudes hindavad kohalikud elanikud omavahelisi suhteid nii kõrgelt, et see hakkab peegelduma ka meie kodukandi korteri hindades. Eliitrajoon (kõige leebemas ja paremas mõttes), seda just kogukonna ja tema võimekuse suhtes.

Korteriühistu võiks olla midagi enamat..

2009-08-29T18:29:00.000-07:00

Nädalavahetusel pidas Kodanikuühiskonna Sihtkapital Muhumaal oma seminari, kuhu sõitsid kokku nõukogu liikmed, töötajad ning hindajad. Lisaks saare looduse nautimisele tegeleti kõvasti ka mõttetööga.

Üks teemadest mis kerkis, on korteriühistutega seonduv. Praegu nähakse korteriühistuid pigem majandamisüksustena. Probleem, millega peab tegelema on see, et korteriühistuid ei nähta Eesti kodanikuühiskonna osana. Inimesed, kes loovad MTÜ oma hoonete haldamiseks võiksid omavahelisest koostööst palju rohkem võita. Miks mitte ehitada oma majade ümbrusesse lasteväljakuid, vahendada oma oskusi ning olla kohalikule omavalitusele tugevaks partneriks kodukoha arendamisel? Näiteks korraldavad Kalamajas korteriühistud tänavaturge, kutsudes köögivilju ja metsaande müüma üle Eesti inimesi. Võit on mõlemapoolne. Selliseid näiteid leiab veel, kuid kahjuks mitte igalt poolt.

Hetkel on enamus korteriühistuid aga meie ühiskonna halb peegelpilt. Tülid ja kaklemised. Mõnel pool tegeletakse ainult juhatuse vahetamise ja nurisemisega. Kui keegi aga tahab tõesti midagi peale maja haldamise teha, siis rahalist toetust selleks on pea võimatu saada. Nimelt korteriühistute seaduse tõlgendused jätavad korteriühistud automaatselt välja kõigist taotlusvoorudest, mis mõeldud Eesti kodanikuühiskonna arendamiseks.

Nähkem korteriühistus midagi enamat- kogukonna koostööd, mõtete realiseerijat, üksteise abistamist, odavamat ja tervislikumat elu jne!

Puuviljatänav

2009-08-29T13:22:00.000-07:00

Läksin täna kodunt välja (elan Väike- Ameerika tänaval) ning nägin oma maja ees, elektrikapil kahte kilekotti, mis olid täidetud meie aiast võetud valgete klaaridega. Nimelt seisavad õunad juba mitmendat nädalat puu all niisama ja meie maja elanike söömiskiirus on nende valmimiskiirusest kordi väiksem. Keegi tubli elanik otsustas seisvaid õunu teistele pakkuda. Hea mõte. Õhtuks oligi juba üks kott kadunud.

Kuna elan Uue Maailma asulas ja kõrvaltänavas on mul Uue Maailma selts, sobiks ehk see õunte mõte laiendamist. Paljudel meie kandi majadel on oma aiad ja seal kasvavad kõiksugu puuviljad ja marjad.

Käisin seltsi inimestele mõtte välja ja ehk õnnestub meil kohalikud tänavad täita puuviljadega, mida linnaelanikud võiksid proovima tulla. Väga paljudel ei ole seda kohta, kust saaks värske eesti õuna või pirni. Miks mitte neile seda rõõmu valmistada.

IRLi ettepanekust koostöö osas

2009-08-21T05:09:00.000-07:00

IRL tegi eile ettepaneku sõlmida lähemate nädalate jooksul nelja erakonna (Rahvaliit, Reformierakond, Sotsiaaldemokraadid, Rohelised) vahel koostöölepe mille eesmärk oleks võimuvahetus Tallinnas.
Minu enda arvamus on, et võimu vahetab rahvas, tehes seda hääletades. Tundub, et ettepanek on hea, kuid läbi mõtlemata või kannab lihtsalt valimispropaganda eesmärki.

Mis selles ettepanekus ei sobi:
1. Koostöö soovi aluseks on vastandumine Keskerakonnale, mitte linnaelu paremaks muutmine. Arvan, et korruptsiooniga võitlemisel on koostöö Tallinna suurima erakonna- Keskerakonnaga, tulemuslikum.
2. IRLil pole mitte mingisuguseid programmilisi eeltingimusi koostööleppeks. Rahvaliidul aga näiteks on küll (linnaosade võimu suurendamine, kodanikuühenduste toetamine, oluliste infrastruktuurirajatiste kiirkorras valmimine).
3. Tegemist on retoorikaga, mida IRL ise järginud ei ole. Seda nii õpetajate palga vähendamise kui ka maavanemate nimetamisel.

Loodame, et IRL mõtleb korra asja üle järgi ja otsustab linnaelu parendamisele keskenduda ning tekib sisuline debatt. Rahvaliit on alati avatud headele ettepanekutele.

Sotside alatu võte heausksete vastu

2009-08-19T05:14:00.000-07:00

Hea inimene, kui sa juhtud lugema Jaak Juske blogi sissekannet Rahvaliidu kohta, siis jäta sealne kibestumus kõrvale ja mõtle loogiliselt.

Jutt on Rahvaliidu ja Sotside võimalikust koostööst sügisestel valimistel Tallinnas. Kui nüüd aus olla, siis esimese käigu tegi Jüri Pihl ja leppis kokku põhimõttes, et Rahvaliit ja sotsid võiksid Tallinnas koos kandideerida. Seejärel kohtusime Juskega kaks korda, et täpsustada võimalusi ja kaardistada mõlema poole soove. Eilne kohtumine lõppes meil sellega, et teeme ära, ainult 2 asja on veel vaja täpsustada ja sellega pidime saama ühele poole täna, kolmapäeval.

Valimislubadused polnud tähtsad
Rahvaliidul on oma Tallinna valimisplatvorm 90% valmis. Sama olukord on ka sotsidel, kuid meie imestuseks ei tundnud Juske mingit huvi vaadata üle seisukohad, et veenduda meie sobimises maailmavaateliselt (see peaks ju olema koostöö alus). Ehk oleks pidanud kohe aimama, et ainult positsioonidest huvitatud sotsid ei ole kuigi tõsiselt võetav koostööpartner. Samuti ei pea selles erakonnas midagi ka erakonna esimehe sõna.

Hea, et see nüüd välja tuli. Eks Juske muretses ju kohtumistel pidevalt sellepärast, et kuidas me seda avalikkusele näitame. Kõik ju hakkavad sotse narrima, et jälle teete Rahvaliitlastega diili ja siis saate kotti. Hea Jaak. Meil ei olnud tõesti tahtmist sind kottida ja taaskord 4/6 nimekirja saadud volikogu kohtadest ära võtta. Ole tore poiss edasi!

Sotsiaalsed töökohad võiks olla rohkemat kui koristamine

2009-08-18T14:24:00.000-07:00

Tallinna linnavalitsuse algatus sotsiaalsete töökohtade loomiseks on seni ainuke konkreetne ja märgatav tegevus töötute abistamiseks. Tublid!

Alati selliste sammude puhul on aga oluline maksimeerida võimalikku kasu. Enamus linna poolt loodud töökohtadest on seotud ühistranspordi ja tänavate koristamisega. Kas tõesti ei tegelenud varem sellega keegi, et töökohad just sellised loodi? Minu paljud tuttavad on kiitnud, et tramme lausa poleeritakse ning põrandatele antakse uus välimus. Ehk on siin veidi üle pingutatud?

Palju suuremat kasu saaks pealinn töökohtadest, mis loodaks kultuuri ja hariduse valdkonnas. Linnaelanikuna oleksin väga rahul kui uued töökohad aitaksid hätta sattunud raamatukogusid, muuseume, spordi- ja haridusasutusi. Eriti mõttekas oleks taoline lähenemine kultuuripealinna tiitlit arvestades. Pahatahtlikult võiks arvata, et puhastav lahendus on tingitud sellest, et kultuuritöötajad pole just kõige suuremad Keskerakonna toetajad.

Samas muretsema ei pea. Linna poolt loodud tööd jätkub aasta lõpuni. Siis lõppevad lepingud ja selgub, et Tallinna valitsejad ei erine tegelikult praegustest riigijuhtidest kuigi palju. Raha pole, kõik oli ajutine, tähtis on võim.

Kellele on vaja jutte Rahvaliidu surmast?

2009-08-16T14:31:00.000-07:00

Sotsiaaldemokraatide Tallinna juhi Jaak Juske poolt pole kuigi ilus rahvaliitlaste kulul ennast upitada olukorras, kus mõlema erakonna Tallinna linnaorganisatsioonid peavad läbirääkimisi kooskandideerimiseks sügisestel valimistel.

Rahvaliidu surma kuulutamine on vajalik selleks, et kahe erakonna vahelist koostööd näidata Rahvaliidu nõrkusena. Juske teksti taustaks on aga fakt, et sotsiaaldemokraatide olukord pealinnas ei ole tegelikult nii tugev, et kindlustada valimistel arvestatavat tulemust.

Möödunud laupäeval Värskas toimunud Rahvaliidu volikogul ei olnud küll märki väljasuremisest ja seda pole ka varem olnud. Rahvaliitlased on osalemas mitmetel valla- ja linnavolikogude valimistel, kusjuures kindlasti arvult rohkematel kui sotsiaaldemokraadid.

Rahvaliidus on toimunud jõuline noorema põlvkonna pealetõus ja kui keegi kuhugi tulema peaks, siis Juske Rahvaliitu. Nädal tagasi kommenteeris Andra Veidemann sotsidesse astumist sõnadega „Rahvaliidus on toimunud suured muudatused, sinna on tulnud noored inimesed, kes tahavad hakata oma- ja uutmoodi tegutsema. Sotsiaaldemokraatlikus parteis on aga poliitikat kujundamas minu põlvkonnakaaslased.”

Rahvaliitu astumiseks ei pea tulema büroosse. Avalduse saab esitada ka interneti teel. Täpsema info leiab http://erl.ee/index.php?id=39

Apoliitiline linnapea ja apoliitiline linnapea kandidaat

2009-08-10T16:29:00.000-07:00

Indrek Tarandi poolt tõstatatud Rahvaliidu idee apoliitilisest linnapeast on hetkel populaarne enese näitamise teema. Kas tahtlikult või ekslikult räägitakse aga erinevast süsteemist, mistõttu pole arvamusavaldused omavahel võrreldavad.

Idee, mille Rahvaliit mais välja käis ja mida Tarand toetas, tähendab apoliitilist linnapead. Apoliitiline linnapea leitakse konkursi käigus pärast valimisi, mitte valimiste ajal. Konkursi korraldab soovitavalt keegi teine kui linn. Head näited sellise süsteemi kohta tõi Rein Toomla delfis.

Teema millest reformierakondlane Remo Holsmer ja veel teised räägivad, on apoliitiline linnapea kandidaat. Apoliitiline kandidaat on vaid ilus nimi, sest see inimene pannakse paika läbi valimiste, mis tähendab, et sisuliselt on tegemist poliitilise kandidaadiga. Tegemist on praegu kehtiva süsteemiga, ainult nimetus on teine.

Räägime asjadest nii nagu need tegelikult on. Peaksime ju kõik tahtma, et inimesed saavad aru, mis toimub!

Apoliitiline Tallinna linnapea oleks hea valik

2009-08-03T07:40:00.000-07:00

Eile tõstatas Jaak Juske küsimuse apoliitilise linnapea võimalikkusesest või siis täpsemalt selle mittevõimalikkusest. Väide, et Rahvaliidul pole kedagi linnapea kandidaadina välja käia, on siinkohal ka täiesti õige. Kuidas või miks?

Nimelt avaldas Rahvaliidu Linnaühenduse juhatus 7. mail arvamust, et Tallinna linnapea peaks olema apoliitiline tegevjuht. Kui me nüüd linnapea kandidaadi esitaksime, siis peaksime oma sõnu sööma.

Tänane Tallinna juhtimine toimub ülevalt alla. See tähendab, et linnas ei otsusta asju mitte linnavolikogu, kes selleks rahvalt mandaadi on saanud, vaid linnavalitsus, täpsemalt linnapea. Meie nägemusel peaks linna poliitiliseks juhiks kujunema linnavolikogu esimees, kes on linnas ka kõige kõrgema võimu esindajaks. See tähendab muidugi, et linnavolikogu kujundab ka tegelikult poliitikat, st töötab välja põhimõtteid, vaidleb, arutab, lepib kokku ja ei kinnita ainult linnavalitsuse ettepanekuid. Sellisel juhul on linnavolikogu esimees ka linna peamine poliitiline juht ja esindusisik, kes käib linte lõikamas ja kõnesid pidamas. Häid linnavolikogu esimehe kandidaate on aga Rahvaliidul küll!

Linnavalitsuse ülesanne on volikogu otsuste elluviimine. Selleks, et täita volikogu poliitilist tahet ja ehitada uus lasteaed või kaotada tasuline ühistransport, ei pea kuuluma ühtegi erakonda. Linn vajab kindlat ning stabiilset juhtimist, mitte poliitilist tõmblemist.

Selline linnajuhtimine tähendab ka võimu rahvale lähemale toomist, st linnaosadele võimu tagasi andmist ja teisigi muudatusi, mis neile, kes harjunud praeguse süsteemiga, segaseks jäävad.

Muideks, puhtaid ideaale pole olemas. Nii pole olemas ka täiesti apoliitilist linnapead ja samuti ei ole olemas apoliitilist ajakiranikku (lääneriikides julgetakse seda tunnistada, meil mitte). Igal inimesel on oma seisukoht, küsimus on lihtsalt selles, kuidas ja kus ta seda väljendab.

Apoliitiline linnapea vajab erakondade kokkulepet, kuid selle toiminine, Eesti poliitilise kultuuri muutumist.

Kes tegeleb riigi pikemaajalise arenguga?

2009-06-09T18:44:00.000-07:00

Tänaseid sündmusi Eestis on 2005. aastal ette ennustanud teadlased ja vist enesele teadmata ka Riigikogu, kinnitades teadlaste poolt koostatud riikliku strateegia "Säästev Eesti 21". Selles dokumendis ennustatakse hea elu lõppu seniste stsenaariumite jätkumisel ja soovitatakse eelkõige poliitikutel alustada koheselt muudatustega. Peab ütlema, et tänane olukord meie riigis on hullem, kui selles dokumendis räägitud.

Kunagi õpetasin üliõpilasesindajaid strateegiliselt juhtima, võttes aluseks arengukava, selle järgi tegevuskava tegema ning siis vastavalt tegevuskavale eelarvet koostama. Selline loomulik käitumine ei kehti aga Eesti riigis. Meie tähtsaimaks alusdokumendiks on riigieelarve(strateegia) millest johtuvad riigi arengusihid ja prioriteedid. Tegelikkus peaks aga vastupidi olema. Vastavalt arenguvajadustele kujundatakse eelarve.

Kuid kus on kirjas need arenguvajadused. Teadaolevalt on kõik meie strateegiad väga erinevad ning tihti ühildamatud ning põhinevad erinevatel kitsastel maailmavaadetel ega toeta teiste valdkondade arengut. Eesti vajab alusstrateegiat, mis määratleb ära riigi üldised sihid ja mille järgi koostatakse valdkondlikud arengukavad ning lõpuks ka eelarve.

Tagamaks arengukavade haakumine üksteisega ning riigi pikemaajaliste eemärkide saavutamine, on paljudes riikides loodud arengukeskused. Sellised arengukeskused koondavad endas teadlasi, majanduseliiti, poliitikuid ja kodanikuühiskonna esindajaid. Arengukeskuse ülesanne on koondada eksperdid ja arvamused ning juhtida riiklike strateegiate koostamist.

Miks ei tegele keegi selliste asjadega? Lühinägelikumat ja populistlikumat riigivalitsemist pole ma varem näinud, kui see täna on. Huvitav kas härrad ja prouad otsustajad ei taha siis tulevikus Eesti riigis elada, et täna karuteenetega tegelevad?

Kolmapäev täis meeleavaldust

2009-06-05T14:22:00.000-07:00

Samal ajal kui ametiühingud avaldasid meelt Toompeal Riigikogu hoone ees, lahkasin mina Pirital meeleavalduse ülesehitust.

Kuna enda tegemised on alati tähtsamad, alustan endast. Nimelt kaitsesin ma kolmapäeval oma bakalaureuse lõputööd "Meeleavalduse anatoomia: üliõpilaste meeleavaldus Ühikad Korda analüüs". Võib öelda, et läks hästi, kui hinnet "A" heaks ikka loetakse.

Mul oli enne kaitsmist au viibida korra ka ametiühingute meeleavaldusel. Kohale oli tulnud oodatust vähem inimesi, ca 400- 500. Eelnevat reklaami ja väljaütlemisi arvesse võttes oodati lossi esise täitumist, kuid efekt oli sama mis Gruusia toetuseks tehtud meeleavaldusel.

Mis siis silma hakkas. Esimesena märkasin korrapidajaid, keda oli tõesti palju ja kes olid rahvast selgesti eristatavad. Tubli! Lisaks korrapidajatele ja turvameestele oli kogu ümbrus politseinikke täis, kuna KAPO raporti järgi pidi oht suur olema (99% rahumeelsed, kuid 1% võib osutuda agressiivseks provokaatoriks). Selle tõestuseks on Sotsiaalministeeriumi korraldatud töömess Näituste Keskuses, mis korraldati kiirustades kolme päevaga ja toimus täpselt meeleavalduse ajal.

Kohapealse efekti loomiseks olid ametiühingud kohale toonud lipud, teinud mitmed erinevate sõnumitega loosungid ning jagasid lendlehti, mille peamiseks väärtuseks olid laulusõnad, mida üheskoos aeg-ajalt jaurati. Programm koosnes peamiselt sõnavõttudest ametiühingute liidrite ning hiljem ka poliitikute poolt. Siinkohal tuleb tunnustada Juhan Partsi, kes ainukese koalitsioonierakonna esindajana esineda julges ning tundus, et ta siiralt ka uskus oma tegevusse. Kahjuks rahvas ei kuulanud teda, nii et enamus tema kõnest summutas tugev vile ja kisakoor.

Minu üllatuseks olid enamus osalejatest vene rahvusest. Veidi järele mõeldes, on see aga loomulik, sest suurtes ettevõtetes on ametiühingud tugevamad. Suured ettevõtted nagu Eesti Energia asuvad aga Ida-Eestis.

Politsei poolt oli ettevalmistus tugev. Toompea lossi õuepeal oli valmis rühm politseinikke, nurga taga seisis veekahur. Lossi teise korruse akendest paistsid aga KAPO kaamerad ja nende taga härrad ametnikud valvsal pilgul alla vaatamas.

Kardan, et ametiühingute ettevõetud lahing valitsusega kaotatakse. Seda kahel põhjusel. Esiteks on riigil tõesti kehvad ajad ja valitsus vaatab asju veidi teise pilguga. Teiseks on ametiühingud teinud ühe vea. Nad on valinud poole ja näitavad ennast välja sotside käepikendusena. See aga ei meeldi teistele parteidele ja eriti veel enne valimisi ei anna keegi neile võitu. Kardan, et see lahing on just seetõttu kaotatud.

Kes kaitseb Eesti metsi?

2009-05-10T04:39:00.000-07:00

Valitsuskabinetis vaadati hiljuti läbi mittemaksuliste tulude suurendamise ettepanekud ja lepiti põhimõtteliselt kokku riigitulude suurendamises ja kulude vähendamises kahe miljardi krooni ulatuses. Riigitulude suurendamisel loodetakse suuremat kasu riigile kuuluvate metsamaade müügist – 400 miljonit krooni.

Mul on palju kasulikum ettepanek:

Kaks miljonit krooni euroraha toob riigieelarvesse umbes 400 miljonit krooni maksutulu. Viimase kahe aastaga on keskkonnaministeerium suutnud eurorahasid kasutada vaid 0,14%. Lahendus on imelihtne. Keskkonnaminister peab loobuma keskkonnaametite ja ministeeriumi reformimisest ning tegelema keskkonnaküsimuste endaga. Sellisel juhul ei oleks vaja riigil metsa müüa ja saadav tulu oleks kordades rohkem kui 400 miljonit krooni.

Väited, et riik ei suuda metsa eest hoolt kanda ei pea paika.

Küsimus on, millisest metsast me räägime. Kas Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) käes olevast põlismetsast või reformimata riigimaast, mida õigusjärgsed omanikud tagasi pole soovinud.

Kui rääkida RMK saamatusest riigimetsa eest hoolitsemisel, siis siin võib olla kaks põhjust. Esiteks viidi eelmisel aastal läbi RMK reform, mille tulemusena koondati 200 metsnikku ja kaotati 47 metskonda. Lisaks muudeti metsaseadust, mille tulemusena sai valitsus eelarve aukude katteks võtta aastate jooksul kogutud RMK reservi, mis oli rohkem kui 500 miljonit krooni. Kui RMK-l midagi üle jõu käib, siis on see teadlikult tekitatud.

Reformimata riigimaaga on asi lihtsam. Ligi 200 000 hektarit metsamaad pole RMK kätte antud ja nii ei ole neil ka kohustust selle eest hoolitseda. See ei ole niisama lohakil maa. Kuna metsad nendel maadel on mõnikord väheväärtuslik võsa ja maatükid väikesed ning paiknevad mööda Eestit laiali, siis ei klapi jutt suurte alade müümisest kuidagi.

Kodanikuliikumine Päästkem Eesti Metsad

Päästkem Eesti Metsad sai alguse eelmise aasta märtsis, kui metsaseadust taheti uskumatult rumalalt muuta. Kodanikuühendustel õnnestus veenda (kahjuks peab ütlema, et lausa survestada) keskkonnaministeeriumi, kõige hullematest ettepanekutest (ministri voli määrata lage-raiele minevate puude vanus jne) loobuma. Tänu ühele koalitsioonierakonnale ei õnnestunud seadusest välja võtta ka sätet, mis kohustab riiki hoidma maismaa pindalast vähemalt 20% metsa all.

Igal juhul on see kodanikuliikumine jälle pead tõstmas, sest aasta tagasi äpardunud plaan tahetakse nüüd ellu viia.

Mis on Tallinna Vee tegevuses halba!

2009-04-28T05:14:00.000-07:00

Eile tegi AS Tallinna Vesi nõukogu aktsionäridele ettepaneku jaotada eelmise aasta 295,958 miljoni krooni suurusest puhaskasumist, aktsionäridele 230,010 miljonit krooni dividendidena. Lisaks eelmise aasta 587 miljoni krooni suurusele laenule võttis ettevõte sellel aasta aprillis 313 miljonit krooni laenu.

Mis siis valesti on?

Loogiline oleks, et nii suurte investeeringu mahtude juures ei maksta välja tervet kasumit, vaid see investeeritakse. Praegu võetud laen aga tähendab seda, et tallinlased maksavad vähemalt laenuprotsendi võrra rohkem oma vee eest. Sisuliselt võttis AS Tallinna Vesi laenu, et maksta omanikele dividende. Siit paistab selgelt Inglismaa ärimeeste suhtumine, et AS Tallinna Vesi tulevik neid ei huvita. Võetakse sealt kust võtta annab!

Tallinna linna ja Tallinna Vee vahel 2001. aastal sõlmitud lepingu järgi nähakse mõistliku kasumina ette 22% kasumist (Euroopas peetakse selleks isegi 10%). Summa mis Tallinna Vesi dividendidena välja võtab, on aga kordades suurem. Kuidas see aga võimalik on? Kas Tallinn on vahepeal lepingut veefirma kasuks muutnud või nõustusid Tallinna esindajad (Rein ratas, Elmar Sepp, Deniss Boroditš) veefirma nõukogus sellise jagamisega? Mõlema versiooni puhul tekib küsimus, kes siis tallinlasi esindab?

Urmas Reinsalu mõte seadust muuta ja anda konkurentsiametile volitused monopoolsete ettevõte rahakantimisele piir panna on tervitatav, kuid mitte täielik lahendus. Torustikku see ei paranda. Siin on jämedad otsad siiski linna käes. Vaja on vaid tahet, kuid tundub, et linnaelanike halvenev olukord pole hetkel piisav motivaator.

Sotsid võiksid tulevikus Rahvaliiduga ühineda.

2009-03-27T12:58:00.000-07:00

Tänane AK uudis sellest, et Rahvaliit ja Sotsiaaldemokraadid võiksid ühineda, on põhjustatud arvatavasti väikesest hirmust. Rahvaliidu eelisena nähakse uut juhtkonda, kelle kapid luukeredest puhtad ning lähenemised poliitikale hoopis teise nurga alt. Sellistelt võib kõike karta. Kui aasta tagasi organiseeris Keskerakond taolise uudise, et vältida ühe suure ja tugeva erakonna teket, siis seekord sudisid pea nädal aega seda Sotsid ise.

Kui me nüüd vaatame arvamusuuringuid ja seda, et Turu- uuringute viimase küsitluse kohaselt valiks KOV valimistel Rahvaliitu 3 ja Sotse 8 protsenti valijatest, siis peame arvestama, et see ei ole KOV valimiste seisukohalt õige. Nimelt rohkem kui 400 000 elanikuga Tallinnast on pärit ligi pooled uuringus osalenud inimesed. Tallinnas pole Rahvaliidu toetus kuigi suur ja see muudabki tegelikku olukorda. Võtame näiteks Jõgevamaa, seal on Rahvaliidu toetus kuskil 50- 60 % või Tartumaa mõned vallad, kus elanike jaoks oleks imelik mõelda, et nad kedagi teist peale Rahvaliidu valiks ja nii on meie toetus 70% lähedal.

Jaak Alliku sõnu väänata ja kontekstist välja rebida ei ole ilus. Rahvaliidus on tõesti mõeldud, et kui keegi peaks tahtma ühineda, siis Sotsid võetaks küll vastu. Rahvaliidu 10 000 liiget ja Sotside 3000 liiget annaks kokku ühe suure vasakpoolse erakonna. Ainuke mure on see, et sinna 10 000 sisse need Sotsid kaoksid ja seepärast pole nad sõnadest kuigi kaugele jõudnud.